Pariis:)

Nii reede hommikul kell 5.40 läks siis minu rong. Nagu arvata, pidin vara tõsma, sest plaanisin jala camdenist kohale oma kohvriga rallida. Minu hiinlasest sops veel magas. Mul enam telefonis neti pakketti ei ole, kuid umbes suunda tedsin. Sain tee pealt ka ühelt mehelt küsida, kes kõigepealt mulle tere hommikust soovis…

Väike vahepala – ma just mõtlesin siin, et hakkan sellest puudust tundma, kui suvalised inimesed terviatavd sind ja vabandavad, kui vastu puutuvad või jalgu jäävad ning avavad ja hoiavad uksi sinu ees lahti, lasevad sind järjekorras ette poole, naeratavad sõbralikul. Eestis tuleb jälle oma pocker face ette panna ja valmistuda selleks, et inimesed virutavad su nina ees uksi kinni ja sõimavad kui neile jalgu jääda. Nats äärmuslik iseloomustus ja ei käi kõigi kohta, kuid vastab siiski tõele.

 Piiblilugu vitraažides:

Jumalaema kirik:

Alexandri sillal - suurim Pariisis:

Vahevel nutellaga:

Video Eifeli tornist liftiga alla sõitmisest:

Video tänavamuusikutest:

…jõudisin siis ilusti St. Pancrase rongijaama kohale ja sain kotikontrollist läbi, kuid passikontroll tuli mulle üllatusena. Nimelt olin nimelt passim aha jätnud, sest kartsin, et keegi võib selle ära varastada (nagu rahakott Barcelonas koos ID kaardiga läks) ja nii võtsingi ainult Eesti juhiloa kaasa. Ilmselgelt pranstsuse kontrolörid ei tunnistanud seda ja mind tõmmati kõrvale. See on jälle see hetk, kui ma mõtlen, et kuidas ma saan ikka nii tropp olla. No polnud hullu sübralik prantslane, siis kõsitles mind nats ja oleks isegi üle piiri lasknud, kuid väitis, et ega ma siis pärast Londoni tagasi ei saaks. Mul oli rongini 30 mintsa aega ja ma ei oleks jõudnud passile järele ja mu hiinlasest sops ka telefoni ei võtnud – tegin talle vist 100 vastamata kõnet ja saatsin sama palju sõnumeid, kuid vedu ei võtnud. Mees lohutas mind, et pole hullu, lähed mõne teise rongiga, ma loomulikult paanikas, et pean uue pileti ostma, kuid tuli välja, et sain tasuta pileti uuele rongile, mis väljus 7.40. Ta alguses loomulikult tegeles mõne oma asjaga, enne kui minu juhtumi käsile võttis. Mees isegi päris, et kas ma olen Tallinnas, ta nimelt oli seal varem käinud – vanalinn oli meeldinud :D Sain siis oma paberi kätte ja suundusin passile järele. See kord otsustasin metro kasuks, suva see raha ja taksoga oleks vb isegi kuem läinud. Õnneks mu hiinlasest sops oli ka reageerinud minu telefonipingutustele ja sain ilusti sees passil järel käidud. Enne metrooga tagasi Kings Krossi minekut sai Macis läbi hüpatud (siin avatakse nad 6 hommikul üldjuhul) ja 2 hašbrouwnit võetud. Ennem ikka küsin, et kaua läheb ja vastuseks tuli, et 1 minut :D Ja saingi tasuta uue pileti – mis sest, et vana pileti peal oli kirjas, et refundable ja umber ka ei saa vahetada :D Tänks prantsuse tolliametnikele ;) Jään teile teene võlgu. Rong ei olnudki täis ja minu kõrvale ei tulnud keegi istuma. Ma olin oma varahommiku ringi tuuseldanud. No Triin oli ka tegelikult sama kohuke, ta oli mulle 2h varem vastu tulnud rongijaama ja siis helistas ning küsis, et kus ma olen :D

Kohale ma igastahes jõudsin ja kohe sain šoki osaliseks – Pariisis on nii palju musti ja Maci vetsus käies ei osanud üks naine ust kinni panna. Sai koha ka Pariisi metro ja rongidega Triinu villasse sõita. Jah, see on ikka üli väike, kuid äärmiselt nunnu, meenutab pigem betsu ja mini duššiga koridori, kuid siiski ilsua vaatega mini rõdult. Sai siis kohvri maha visatud ja tagasi linna vuratud. Me ostsime ka kohe kohalikust putkas crossanti ja šokolaadileiba (see on siiski sai) ja nad maitsesid 1000 korda paremini kui mujal. Triinu sõnade kohaselt rohkem võisemad. Ma ostsin endale päeva pileti, mis oli 8.8 eurot, tegelikult umbes sama hinnaga, mis Londoni oma, kuid siin nädalavahetuse oma kõigest 3.65eurot, mis on sama mis üheotsa pilet Londonis. Muide Londonis piletihinnad tõusid. Sai siis kohe Notre Dami juurde sammud seatud. Peaks mainima, et Pariisi metro on palju rohkem grafitit täis ja “Jõululõhnalisem” (ehk siis viisakalt öeldes vedeli, kui vetsu ei ole käepärast) ning on võimalus ka jänest sõita ja üle piirde lihtsalt hüpata, mõnikord ei ole isegi piletit väljumiseks vaja. Need metro piirded on nagu haklihamasinad siin, ühes kohas oli värav lahti, kuid see oli petekas ning Triin lasi mul katsejänes olla ja sain ustega pihta :D

Nii kaugel ma siis olin Londonist:

Tahab olla Pariisi suurim jõulukuusk - sealne ärikvartal, jäänukid jõuluturust:

Video Triumfikaare tipust täistunnil sädelevale Eifeli tornile:

Jumalateenistus Jumalaemakirikus:

Külastasime kohe alguses siis Notre Damei katedraali (prantsuse keelsete kirjavigae eest ma ei vastuta, teiste keelsete omade eest ka mitte :D). Pariisis on see hea, et enamikes muuseumitesse on alla 26a nootele passi esitades sissepääs tasuta. See katedral tähistab see aasta – 2013 – oma 850 sünnat. Seal siis hakkas üks jumalateenistus ja me nats kuulasime seda, pranstuse keeles ja üks mees laulis hästi ilusti. Siis kõndisime veits ringi ja kohtasime Starbucksis Triinu sõpsi UKst ja Saksamaalt. Minu rõõmuks rääkisid nad inglise keeles, muidu nad tavaliselt omavahel prantsuse keeles, mida ma siiski ei mõika. Sain veel näha jõuluturgu pikal tänaval, mis viis jõulurattalt triumfikaareni, mille tipus me ka käisime. Jõulukaunistused olid ilusad ja pimedas sädeles eiffeli torn iga täistund. Külastasime ka ühte riidepoodi, kus oli võimalik teha pilti palja ülakehaga meestega. Sissepääsemiseks pidi 15mintsa väljas järjekorras seisma. Hinnad olid eestipärased. Ühikasse liikudes sai kohalikust kaubanduskeskusest läbi hüpatud. Siin ikka hinnad nii kallid riietel võrreldes Londoniga. Põhisiht oli ikkagi söögipood, mis oli Eestipäraselt üli suur ja hinnad odavamad kui Londonis. Banaanid olid eriti soodsad. Õhtul läksime alguses Triinu kõrvalühika sõpsi juurde ja sealt edasi kluppi. Saime tasuta sisse ja tasuta joogi veel peale kauba. Pariisi klubid on nagu Eestiski 1-2 paiku hakkab pidu. Tagasi kõmpisime. Ärikate linnaosas eskalaatorid ei töötanud, kuid kui virutasin käega vastu ja ütlesin eesti keeles, et hakka tööle ja voilaa hakkaski – oli vist lihtsalt sleep peal.

Kuna ärkasime päris hilja ja oli lõunasöögi aeg, siis läksime ladina kvartalisse. Nii paljud siin hakkavad meile vene keeles lähenema, Triinu arvates on asi minus, sest varem ei olevat temaga seda juhtunud :D Tellisime siis 12 euro eest kolme käigulise söögi. Ooteks olid siis teod, mis ei maitsenudki väga jubedalt, kuid enam küll väga neid süüa ei tahaks;) Põhiroaks võtsin lambaliha, kuid mis ei olnud päris läbi küpsetatud ja mu hambad ei võtnud seda. See osa, mis valmis oli päri hea. Magustoiduks õuna kook. Seal edasi külastasime louvrie, mis on päris suur. Sai Mona Lisa üle vaadatud ja siis veel paar teist kuju – maali. Mul jäi ennem mainimata, et proovisin Luxembourgi parkis ka lõpuks kastanid ära – söödavad, kuid enam küll ei osta. Alguses oli dilemma, et kas neid süüa koorega või kooreta – ikkagi kooreta. Õhtul saime osade Triinu sõpsidega kohalikus paaris kokku. Enne viimasele rongile minekut sai ostetud ka creppi nutella ja banaaniga.

Triinu prantslasest sõpsiga:

Tigu söömas:

Louvre:

Ilusaim kaubamaja ever - Swarowski:

Pühapäeval sai hommikul Triinu valmistatud starbucksi ubadest kohvi ja soolaseid creppe, tal nimelt muretsetud crepimasin. Ülihead loomulikult. Päevaks liikusime Versaille lossi. Tuli välja, et siin Pariisis on iga kuu esimesel pühapäeval kõik muuseumid tasuta. Võtsime siis heligiidi ja käisime kuninga Loui XIV eluruumides ringi, ikka täiega liialdatud kuid ilus mööbel. Aiad ei ole ikka talvel need mis suvel, kuid sai siiski ettekujutuse nendest laburintidest. Rongi Versaille oli ka ilusti barokiteemaliselt kaunistatud lagedega ja kahekorruseline, natuke linnast väljas paiknes. Tagasi Pariisi jõudes sai kakaod ühes kohvikus joodud koos Triinu erasmuslastega. Õhtul külastasime Moulin Rougi, milleni viivad igasugused sex poed, baarid ja kinod. Seal on üks suur puhur, kus saab Marilin Monrou pilte teha. Me olime ka selleks valmistunud ja vastavad kleidid selga pannud, kuid me ei olnud valmis selleks, et see tuul ikka väga hull oli ning peaaegu võimatu oli kleidisaba vastavas asendis hoida. Teistel turistidel oli muidugi nalja ka kui palju, kui nad meie fotošuutingut nägid :D Edasi liikusime Mount Matre mäele, kus olid veel jäänukid jõuluturust. Heitsime pilgu kirikusse. Triin tahtis lasta endast portreed teha ja nii saigi ühe tüübiga 30 euro pealt 10 euro peale kaubeldud. Ma lihtsalt vaatasin pealt ja siis tuli üks teine tänavakunstnik minu juurde ja hakkas mind joonistama, ma kül väitsin talle, et mul ainult 1 euro sula (ja ma ei valetanud) ja tema vastu – money no problem. Kusagilt Jugoslaaviast pärit. Lihtsalt ütles, et vaataksin ühes poes müüdavat eiffeli torni pilti. Sai siis lõpuks pildi valmis – päris hea tegelikult – ja tahtis raha. Vaeseke oli ikka päris solvunud, kui ma korrutasin, et mul on ju ainult 1euro, et ta võib pildi endale jätte kui tahab. Siit moral – kui eestlane ütleb, et tal 1 euro, siis järelikult on. Andisn talle siiski kotis oleva 5 poundi ja sain pildi endale. Loodan, et ta kaua vimma ei pea. Ühes putkas pakiti asju kokku ja sain endale sealt soetatud ka kanapee 2 euro asemel 1 euroga. Siinsetes macides on muidu sellise automaadid, kust valid endale tellimuse, maksad ära ja siis saad letist tšeki alusel oma tellimuse kätte. Õhtul sain Triinu valmistatud magusaid creppe;)

Versaille loss:

Kael jäi kangeks neid võrratuid laemaale imetledes:

Esimene osa aiast:

Esmaspäeval toimus katse 2 külastada katakombe. Esimesel korral oli hiiglaslik järjekord, kuid kahjuks oli esmaspäeval kinni, ette rutates võib mainida ka, et teisipäeval ei saanud ka sinna, sest siis mingi nö tehniline põhjus:P Nii siis seadsime sammud ühe kiriku juurde. Seal olid ilusad vitraažaknad, kus oli klaasikeste peale maalitud trve piibel. Samast turvakontrollist pääses ka prantsuse kohtumajja, mõtlesime selle üle tsekata. Uitasime siis seal ringi ja lõpetasime kusagil tagaukse juures ja oh seda imet, see oli lukus ja me välja ei pääsenud ja siis avastasime, et ega me sisse tagasi ka ei saa. Õnneks tuli üks naine ja seletas, kuidas see ringuks töötab. Edasi seadsime sammud või pigem metro Eifeli torni juurde. Sai siis seal igas asendis ja nurga all pilte teha. Triinul oli muidugi raskem midagi uut välja mõelda, kuna ta on seal vähemalt 7. Korda juba käinud. Kui triin ennast väntsutas ja ma pilti tegin, siis tuli üks brasiillasest naine Triinu telefoni nr küsima oma poja jaoks, kuid sai pettumuse osaliseks, kui triin väitis, et Eestist on :D Torni saamiseks pidi nats järjekorras passima. Vaade oli ikkagi seda väärt. Õpilastele oli pilet tippu 12,5 eurot. Tahtsime veel jõuda Napoleonile külla, kuid ka too oli esmaspäeval kinni. Läksime siis ladina kvartalisse sööma. Mul oli hot dogi isu ja nii ma ostsingi selle. Ma vahest ei teagi, mis keeles siin rääkida ja nii ma lihtsalt kasutan kehakeelt (osutan) ning siis Triin prantsuse keeles seletab üle :D Polnudki varem prantsuse stiilis hot dogi saanud – juustuga – päris hea oli. Õgisisme siis oma sööke ja mingi puhkpilliorkester tuli ka tänavale esinema. Magustoiduks otsustasin mina vahvli kasuks nutellaga, triin panustas crepile jäätisega.

Fotod Eifeli torniga:

Vaade ülevalt:

Teisipäev oli siis viimane päev. Tsillisime nii sama linnas ja sai siis lõpuks Napoleoni hauakambrit külastada. Einestasime jälle ladina kvartalis, kus nüüd osutus õnnelikuks kreeka kebab, mis oli ikka jõhkralt suur ja ma ei jõudnudki kõike ära süüa. Rongiga kojusõit läks edukalt, mul oli pass kaasas ja puha. Minu taga istusid kaks prantsuse naist, kes kogu aeg sädistasid prantsuse keeles. Kui Londonile lähemale hakkasime jõudma, siis naised alustasid inglise keele väljendite õppimisega:D

Tagasi Camdoni otsustasin jala minna, kuna olin palju söönud. Ei olnud lõpuks kõige parem idee, sest ma eksisin ära ja 30 mintsast sai tund ja peale, kuid õnneks ma kohale ikkagi jõudsin. Lõpp hea, kõik hea=)

Siiski meeldib mulle London rohkem, kuna siinnsed metrood on puhtamad, ei ole tüütuid kerjuseid ja inimesed on kuidagi sõbralikumad ning viisakamad, riided on ka odavamad. Pariisi kasuks räägib kesklinn, odavam söök ja jook.