Ei-me-ette-tea

Kunagi augusti keskel oli mul võimalik puhkpilliorkestriga minna Ungarisse ühele festivalile. Orkester on iga suvi kusagil välismaal käinud, kuid minul avanes see võimalus esimest korda ja seetõttu olin nõus seda bussisõitu välja kannatama. 1-2 päeva Bussis läbi Baltikumi, Poola ja Slovakkia Päris tore oli vurada neil teedel, kust ma muidu lennukiga olen üle lennanud. Lisaks sai veel külastada erinevate tanklate WCsid. Leedus oli meil pikem lõunapeatus ja tuleb tunnistada, et mul ei ole endiselt aimu, mis need valuutakursid on. Esimese päeva hilja õhtul jõudsime ööbimiskohta Poola ja üli mõnus oli ikka ennast pikali visata ja sirutada. Nagu ikka orkestris, on meil igasugust ja erinevas vanuses rahvast. Sain ennast ilusti kurssi viidud tänapäeva noorte mõtlemisega. Pole ennast just väga täiskasvanuks pidanud, kuid reisi lõpuks olin juba ikka päris väsinud neist ja igatsesin juba omaealisi D Tundub, et olen õige kandidaat tänitava vanamuti tiitlile tulevkikus

Sai siis lõpuks ka Saksamaa pealinnas Berliinis ära käidud. Viimati käisin Saksamaal ligi 9 aastat tagasi, kui välja jätta lennujaama külastused. Kuna lennupiletid Berliini olid päris kallid ja tegemist ei olnud just unistuste sihtkohaga nüüd ja praegu, siis otsustasin bussiga minna. Tahtsin tutvuda ka oma armsate Balti rahvastega. Bussireisid Kõigepealt siis läksin Tartust Riiga öösel. Tegemist oli Peterburi bussiga ja nagu ikka, sattus minu kõrvale istuma kõige nikotiinihaiselisem härrasmees terves bussis, kes lausa kiirgas seda meeldivat aroomi. Riiga jõudsin kell 6 hommikul ja buss Vilniusse läks paari tunni pärast. Nii otsustasin natuke vanalinnas kolada, kuna Riia vanalinnas käisin vist viimati teises klassis. Vanalinn oli suht välja surnud veel, ainult ühes pubis käis veel eelmise päeva pidu. Inimesed hakkasid liikuma alles seitsme paiku. Ega ma palju ei viitsinud oma kohvriga ringi kärutada ja sain vaid mustpeade maja juures ära käidud. Ma ei teadnudki, et Riias on okupat

Hiinast tagasi Eestisse saabumisest on möödas juba kuu ja mõned päevad peale ehk paras aeg võrdlemaks Eestit ja Hiinat omavahel. Täpsemalt siis situatsioonid, mis tundusid mulle uudsed teise nurga alt vaadates pärast Eestisse naasemist. Tegemist ei ole olulisuse järekorraga. 1. Liikluses kuuleb üli harva signaali. Kui Hiinas oli signaali laskmine tüüpiline ja isegi kui terve tee oli vaba, siis ikkagi anti signaaliga märku, et ette vaatust, siit ma tulen. Eestis pigem ainult kutid, kes tahavad tähelepau endale tõmmata või siis enda tuttavad. 2. Peres on rohkem kui üks laps. Päris naljakas on näha vanemaid mitme lapsega kantseldamas. Hiinas oli alati emal, isal, vanavanematel üks laps käevangus, kuid siin on mõnel isegi rohkem kui kolm ja sageli vanemad lapsed hoolitsevad väiksemate eest. Hiinas ei näinud seda peaaegu kunagi. Tegemist siis ühelapsepoliitikaga. 3. Kiire internet. Olen tagasi facebookis ja enam ei pea kartma seda, et google jookseb kokku või gmaili kirjad ei pruug