Ich Liebe Berlin
Sai siis lõpuks ka
Saksamaa pealinnas Berliinis ära käidud. Viimati käisin Saksamaal ligi 9 aastat
tagasi, kui välja jätta lennujaama külastused. Kuna lennupiletid Berliini olid
päris kallid ja tegemist ei olnud just unistuste sihtkohaga nüüd ja praegu,
siis otsustasin bussiga minna. Tahtsin tutvuda ka oma armsate Balti rahvastega.
Bussireisid
Leedu bussis oli juba üks naine minu koha ära võtnud akna all, kuid ma ei hakanud tal paluma õmber istuda ka. Terve reisi aja pidin kuulma, kuidas üks hispaanlane rääkis oma kõrval istuvale jaapanlannale oma Jaapani reisist ning näitas pilte. Päris põnev oli alguses pealt kuulata, kuid lõpuks läks veits tüütuks, kui magada tahtsin.
Vabaduskolonni juures toimus mingi Saksamaa MM võitu tähistav kampaania, kus inimestel oli võimalik endale tasuta T-särk võtta, kus olid vist kirjas kõigi mängijate nimed. Ma ei saanud täpselt aru, miks see nii on ja nii ma hoidsin oma eestlase tasuta saamise instinkte vaos. Valgusfoori taga näideldi ka Saksamaa võitu MM, kus ühel oli Prantsusmaa, ühel Brasiilia jne särk seljas ning kui autodel oli punane tuli, siis nad seal väravaga veits mängisid. Brandenburgi värava juures oli päris palju rahvast ja Riigipäeva hoone juures tegid inimesed Ukraina lipuga pilti samas, kui venelaste turismigrupp oli nende vastas.
Tšillisin veel seal kandis ringi ja sattusin ühe muuseumi. Ostes 12 euro eest muuseumi passi, siis saad kolm päeva peaaegu kõigis muuseumides ilma piletita käia ja neid muuseume on Berliinis kokku ple 500 saja. Et kõik saaks läbi käidud, peab päris palju pingutama. Seadsin sammud ka muuseumi (nimesid ma ei mäleta), kus oli päris hea maalide kollektsioon, mida oli väga värskendav vaadata. Kuid nagu ikka, esimese korruse vaatad korralikult läbi, kuid ülemistel korrustel lihtsalt jooksed saalid läbi ning heidad põgusa pilgu ainult kõige suurematele maalidele. Kuna ma olin suhtelisel magamata, siis ostsin endale 1.25 liitrillise coca, mis mind terve päev elus hoidis.
Üks reisi põhipõhjustest oli ikkagi näha oma sõpra Luisi Shanghais, kes oli Berliinis a la suveülikoolis kuu aega. Ta ei olnud endale saksa kõnekaarti muretsenud ja nii pidin talle smsi saatma Hiina numbrile, alguses sai ta kõik ilusti kätte, kuid lõpuks oli nii, et tema saadetud sõnumid jõudsid mulle kaks päeva hiljem kohale ning seetõttu ei hänginud me nii palju koos, kui oleks võinud. Ta nimelt kirjutas mulle, et on ühes ülikooli hoones ning tagasi hosteli juurde sõites märkasin seda hoonet. Mõtlesin, et oleks üli lahe temaga seal lambist koku põrgata ning nii tegingi väikse kiirvisiidi sinna ja sain ka samas vetsus ära käia. Seal oli suht palju rahvast ja ma hakkasin juba välja liikuma, kui avastasin, et akna all istub üks asiaadist poiss, kes näeb kahtlaselt Luisi moodi. Ma siiski pole kõige parem asiaatde eristaja ning nii tõmbasin päikseprillid silmini ja küsisin inglise keeles, et vabandage, kas ma võin seda brožüüri vaadata? (ehk siis pääsetee, kui oleks olnud mingi suvaline asiaat). Kuid oh seda imet, oligi Luis. Ai, mulle meeldivad sellised saatuslikud kohtumised. Läksime siis sinna samma ülikooli sööklasse lõunatama. Kuna tal olid seal majas loengud, siis tal oli olemas söögikaart, millega sai maksta. Suht norm söökla oli, valik oli suur ning palju puuvilju. Luis rääkis, kuidas ta hullult fännab seda Euroopa toitu ja eriti kartulit, ma ise ei ole just eriline kartulisõber :D Pärast sööki saatis ta mind õige rongi peale ning aitas mul Berliini transpordikaarti osta. Mul oli ratas ka, kuid Berliinis saab sellega ilusti nii rongi kui ka metroosse. Sellised metallist piirdeid ei ole, kus peab oma kaarti aktiveerima ja siis piire laseb sisse, lihtsalt lambist kõnnid rongi.
Mul oli suht kiire, sest tahtsin veel jõuda dušši all käia ennem kui pidin olema Riigipäeva hoone juures, kus olin registreerinud end külastuseks. Registreerimata ei ole võimalik Riigipäeva hoonet külastada. Väntasin elu eest ja jõudsingi õigeks ajaks. Loomulikult konfiskeeriti mult jälle taskunuga ära, mille ma ilusti sain pärast tagasi. Ma olen vist paratamatu huligaan, sest sama asi juhtus New Yorgis paar aastat tagasi, kui külastasin 9/11 mälestusmärki :D
Riigipäeva hoones sai siis liftiga katusele, kus avanes vaade Berliinile ning lähedal olevatele honetele. Katusel olevas klaasist spiraalis sai sis üles jalutada ning oli võimalik tasuta heligiidi kuulata, mis rääkis erinevatest lähedal paiknevatest hoonetest.
Õhtul leppisin siis Luisi ja Ting-Tingiga (ka Shanghaist, kuid põline Berliini elanik, vanemad hiinlased) kokkusaamise. Ma jäin truuks oma jalgrattale, kuid see metroo jaam oli ikka päris hea väntamine. Brandenburgi värava juures olid mingid venelased protestimas ka, alguses ma ei pannud neid tähelegi, kuna suured politseibussid olid nad sisse piiranud. Siiski demokraatia, kuna keegi ei seganud neil sanktsioneerida. Üks sakslane küll hakkas neid seal kõva häälega sõimama. Kuna mul oli kiire, siis ei olnud aega sündmuste käiku jälgima jääda. Saksa politseinikud olid küll muidu päris kobedad :D Ma eksisin natuke ära ka, kuid õnneks said inimesed nii palju inglise keelest aru, et oskasid mind õigesse kohta juhatada. Berliinis oli samal ajal õllefestival nii, et tee ääres olid suured õlletelgid üleval, elav muusika ning inimesed lällasid. Ledsin siis Ting-Tingi üles ja lõpuks tuli Luis koos oma sõbraga meile autoga järgi ja viis meid õigesse kohta. Kuna China mobile pani näkkus, siis ei jäänud mul muud üle, kui talle helistada, ei taha oma telefoniarvet näha :D
Sattusime kuhugi Ida-Berliini pubisse. Autoks oli muidugi fiat mini 500 ehk ikka ekstra mini oli taga kolmekesi istuda. Aga üli nunnu auto. Seal olid siis veel neli sakslast, kellest üks oli ka Shanghais meiega samal ajal, kuid Luis puutus temaga rohkem kokku. Ma olin temaga vist ühel peol ameeriklaste juures rääkinud, kuid väga ei mäletanud. Mul on selline kahtlane tunne, et tema oligi see tüüp, kes Shanghais kord klubis minu juurde tuli ja lambist ütles, kuule, ma tean sind. Jap, maailm on väike. Päris tore oli seal õlut libistada ja tõeliste berliinikatega tšillida. Sain teada, et Ida ja Lääne Berliinis on erinevad valgustused, idas kollakad vene moodi ja läänes valge tänavavalgustus. Ida-Berliin nägi tõesti nats Eesti paneelmajade moodi välja.
Edasi siis liikusime kohalikku underground rajooni. Nii harjumatu, et saab pärast kella kümmet tanklast veel alkoholi osta. Kui kõhud tühjaks läksid, siis sai keha kinnitatud Turkish tüner kebabiga, mis oli üli hea, ma sain veel pluss punkte, kui ütlesin türgi keeles aitäh :D Edasi liikusime siis kluppi nimega Weekend, mis asus mingi büroohoone katusel. Pilet oli 10 eurot, aga klubi terassilt avanes päris hea vaade Berliini teletornile ja muidu öisele Berliinile. Nagu Eestiski, hakkab klubi elu 1-2 paiku öösel. Kuna muidu kasutati seda hoonet töötamiseks, siis oli eraldi liftitüüp, kes vaatas, et kõik ikka õigele korrusele jõuaksid. Luisi toakaaslased tahtsid ka hiljem kluppi tulla, kuid neid ei lastud sisse. Nimelt väitis turva, et klubis on liiga palju mehi ja kui teil naist käevangus ei ole, siis sisse ei saa. isegi minu moosimine ei aidanud, kuna sel tüübil oli päris hea mälu ehk ta mäletas, et ma olin juba kolme Luisi ja ta kahe sõbraga varem sisse läinud. Tegelikult ei olnud seal terassil midagi ainult vorsti pidu, arvan, et turvale lihtsalt need kutid ei meeldinud. Me väga kaua klubis ei olnud, kuna ma olin ausalt öeldes juba elav laip magaatusest. Ma olin jätnud oma jalgratta sinna metrooojaama, kust Luis oma sõbraga meile järele oli tulnud. Nii sõitsin koos Luisiga sinna, sest ta elas seal lähedal ning sain ilusti oma ratta kätte ja sõitsin metrooga tagasi. Berliini puhul on üli hea see, et metrood ja rongid sõidavad ööpäevaringselt, vähemalt reede-laupäev, mis on üli mõistlik. Kesklinnast otsustasin jalgrattaga minna, üks tüüp juba jõudis minu käest küsida, kus asub klubi weekend ja kuna ma sealt just tulin, siis oskasin juhatada nagu ühe päevaga kohalikuks :D
Ma olin ratta laenutanud 24h ehk pidin ta hommikul kella 10ks tagasi viima. Kuna kell oli juba 4, siis teadsin, et ma ei saa mitte mingisuguse valemiga nii vara ülesse ja otsustasin ratta öösel tagastada. Selle sain sinna laenutuskoha juurde aia külge lukku jättta ning luku võtme postkasti panna. Siia maani pole keegi helistanud, järelikult said ratta ilusti kätte. Seal oli terve aed tegelikult juba rattaid täis. Nõe oli ainult see, et pidin 30 mintsa siis jala koju kõmpima. Pagaripoodides töötajad juba askeldasid ning ma ostsin endale sealt juua. Poemüüja oli suht pahur, kuigi ma ei olnud täis, sai ta vist siiski aru, et tulen peolt ja ta oli kade, et peab nii vara laupäeva hommikul tööl olema XD Jõudsingi siis kusagil natuke enne viit hostelisse ja rampväsinult vajusin sügavasse unne, millest ärkasin alles pool kaks päeval :D
2. Päev - Berliini müüri kaemas
Kuna ma nii hilja üles ärkasin, siis ma otsustasin rahulikul minna Berliini müüri kaema. Tahtsin kusagil hommikust süüa. Nägin rongijaama juures rycckuu kohvikut, kuid otsustasin sealt kõrvalt poest süüa osta. Siis tuli välja, et see sama pood kuuluba ka venelastele ning sain endale ilusti käeotsa vene lipuvärvides kilekoti, kuhu oli kirjuatatud ryssuuRa :D See Rongide-metroode süsteem on suht keeruline esialgu ning vahepeal olid ka remondid nii, et ma suht palju ekslesin ennem kui ikka õigesse kohta jõudsin. Ma kujutasin Berliini müüri hoopis teist mood ette. Tegelikult oli lihtsalt järel mingi tellistest laotud sein, kus graffitiga olid pildid peale joonistatud. Usun, et eesmärgiks oligi võimalikult vähe jätta sellest müürist alles. Ka teises kohas Berliinis, kus on natuke ka müüri ajaloost räägitud, ei suuda seda õiget julma müüri aurat anda. Ainult pildid langenud põgenikest. Enne muuseumide sulgemist sattusin ka ühte päris suurde paleesse. Kuna mul oli muusemipass, siis sai lihtsalt pileti ning ka tasuta heligiidid. Kahjuks sain seal olla ainult 20 minutit ennem, kui muuseum suleti. Kõige rphkem meeldisid mulle suured treppid punase vaibaga. Huvitav, mis tunne oleks küll sellises lossis elada, kus kööki minek võib võtta tükk aega, kui asub teises tiivas.
Ida-Berliini eluolust rääkiv muuseum oli kauem lahti ja see oli päris huvitavalt üles ehitattud. Sai hästi palju näppida igat staffi. Minujaoks ei olnud tegemist just väga erilise väljapanekuga, kuna mu vanavanemate kodu nägi lapsepõlves suht samasugune välja kõigi nende nõukogude mööbli ja raamatutega.
Õhtul sattusin veel Primarki ja nagu siililegi selge, kulub seal alati nii mõnigi tund, kuna kõik asjad on nii odavad ja inimesi on palju. Teletorni juures olev primark avati alles hiljuti ehk kusagil kaks nädalat tagasi.
Pühapäev - Charlottenbourghi loss
Teel busisga Berliini sain teada, et üks sõber Shanghaist, kes on muidu Prantsusmaalt pärit, sai endale praktikakoha Berliini ja mul õnnestus temaga kokku saada. Läksim koos Charlottenburi lossi vaatama. Huvitav oli see, et kuigi Ting-Ting on elu aeg Berliinis elanud, ei ole ta kordagi seal käinud. Ehk see võrdu samaga, et ma ei ole kunagi Kumus käinud, kuigi kõik Louvrid, Ermitaašid ja ei tea mis muuesumid on külastatud :D Eks ikka arvan, aega on ;) Täitsa ilus oli see palee seest, nägi erinevaid möbelleeritud eluruume ja soovijad said ka tasuta heligiidi. Me ei võtnud, kuna rääkisime omavahel ja kõik teised külastajad olid vait :D
Üli tore oli teda näha. Nimeks tal siis Xavier. Kuna ma lahkusin Hiinast varem kui teised, siis oli päris põnev kuulata, mida ta vahepeal oli teinud. Ta oli alles nädal aega tagasi Shanghist tagasi tulnud ja siis saanud paar päeva kodus olla ning kohe Berliini. Lahe oli kuulata, kuidas ta kutt käis tal Shanghais külas ning et kuna sakslased ei ole ikka nii vabameelsed, tahab ta ikka oma korterit üürida, et kui ta kutt peaks talle Berliini külla tulema.
Pärast käsime jäätist söömas, päris uhke nägi välja, kuigi hind oli ka päris krõbe. Kolasime veel nats ringi ja rääkisime juttu, kuni ta pidi minema mingit korterit vaatama. Kuna kell oli juba ligi kuus, siis muuseumidesse ma enam ei jõudnud, kuid toomkirikusse paistsid inimesed veel liikuvat ja nii ma sattusingi saksa keelsele jumalateenistusele. Sai siis seal natuke saksa keeles laulda. Esimest korda viibisin naispreestri juhatataval jumalateenistusel. Väga hea orelimängija oli ka, kes mängis Bachi loomingut. Kuid nagu ikka, miski ei ole siin elus tasuta, pärast jumalateenistust seisid need samad kirikutegelased ukse juures ja saatsid sind välja käsi ette välja sirutatult, et sa ikka mõne kopika poetaksid, mida ma kohusetundlikult ka tegin.
Esmaspäeav - teel tagasi
Buss läks lõuna paiku ja nii oli mul veel aega veits šopata ja nänni koju kaasa osta. Hommikust olin iga päev söönud ühes mõnusas pagariäris, kus sai maitsvaid crossaante. Ka Berliinis oli palju herilasi, kes olid kohe kõige magusa peale kohal. TJ Maxxis müüdi ka saksa rahvarõivaste komplekte 40€ tükk, mida võib inimestel seljas näha Saksamaal õllefestivalidel. Kunagi uleb ikka üks kleidika ka endale soetada ja siis Oktooberfestile sammud seada.
Bussis sisustasin siis enamus aja filmide vaatamisega. Hommikul tahtsin Leedu bussijaamast endale putru osta ühest bistroost, kuid mul ei tulnud meelde, kuidas vene keeles puder on, kuidagi sain siiski endale mingid pannkoogid kohupiimaga, sest leedu keelest ei saa ma muffigi aru. Pärast tuli mul meelde, et kawa on puder vene keeles, kuid neil ikkagi ei olnud seda. Tagasitulles läks buss otse Vilniusest Tallinna ja ma ei pidanud Riias ümber istuma. Ega bussis väga palju eestlasi ei olnudki, ühed neiukesed Riias hiilgasid oma vene keele oskusega bussijuhile, kui ütlesid eriti tugeva eesti keele aktsendiga pasiba bussijuhile, kui too ta kohvri ära pani, neiu ise näost hiilgas, arvatavasti oli tegemist ainukese vene keelse sõnaga, mis neiul kuue aastasest vene keele õpingutest meeles nagu enamikel meil :D Kui buss hakkas Tallinna saabuma, siis minu taga istuvatel vlismaalastel oli väga naljakas, kui bussijuht teatas, et saabume Tallinna bussijaama ehk siis nad kordasid mitmeid kordi pussy jaam ja naersid :D Ma ei ole kunagi muidu ise selle peale tulnud. Nii oli siis lood seal pool sood.
Tore reis oli, Berliin on lahe, kuid enam bussiga küll ei viitsiks minna =)
Bussireisid
Kõigepealt siis
läksin Tartust Riiga öösel. Tegemist oli Peterburi bussiga ja nagu ikka, sattus
minu kõrvale istuma kõige nikotiinihaiselisem härrasmees terves bussis, kes
lausa kiirgas seda meeldivat aroomi. Riiga jõudsin kell 6 hommikul ja buss
Vilniusse läks paari tunni pärast. Nii otsustasin natuke vanalinnas kolada,
kuna Riia vanalinnas käisin vist viimati teises klassis. Vanalinn oli suht välja
surnud veel, ainult ühes pubis käis veel eelmise päeva pidu. Inimesed hakkasid
liikuma alles seitsme paiku. Ega ma palju ei viitsinud oma kohvriga ringi
kärutada ja sain vaid mustpeade maja juures ära käidud. Ma ei teadnudki, et
Riias on okupatsioonimuuseum. Bussijaamas läksin vetsu ja panin oma 30
eurosenti letti. Siis tuli üks daam Peterburist ja seletas mulle vene keeles,
et kas ma saaksin talle eurosente laenata, kuna ta ei tahtnud oma 50 eurost
paberraha lahti vahetada. Kuna mul lahtist raha ei olnud enam, siis andsin
vetsutädile 1 eurose. See ei olnud tähele pannud, et ma ennem olin juba enda
eest maksnud ning ma üritasin seda ka vene keeles seletada, mis ei tulnud just
kõige paremini välja. Ma ei tahtnud ka uuesti maksta ja nii ta lõi käega, kui
ma üritasin uuesti inglise keeles seletada. Peterburi daam andis mulle
tänutäheks 5 rubla.
Mustpeade maja Riia vanalinnas, ainuke hoone mida mäletan esimese klassi ekskursioonist.
Päris põnev, ma ei teadnudki, et Riias on olemas selline okupatsioonimuuseum, peks kunagi külastama.
Leedu bussis oli juba üks naine minu koha ära võtnud akna all, kuid ma ei hakanud tal paluma õmber istuda ka. Terve reisi aja pidin kuulma, kuidas üks hispaanlane rääkis oma kõrval istuvale jaapanlannale oma Jaapani reisist ning näitas pilte. Päris põnev oli alguses pealt kuulata, kuid lõpuks läks veits tüütuks, kui magada tahtsin.
Vilniuses oli
ümberistumine Berliini bussile, kuid peatus asus suure kaubanduskeskuse juures,
kus sai poodides aega parajaks teha paar tundi. Mul ei olnud ainult õrna
aimugi, mis see Leedu liti kurss on. Vilniusest Berliini olin endale kobamisi
väga hea koha valinud. Täpselt keskmise ukse juures, kus sain oma jalad ääre
peale panna. Minu kõrvale sattus istuma üks Soome koolitüdruk, kes olid vist
oma sõpradega seljakotiga rändamas. Selles bussis oli lisaks wifile ka telekad
ning sai seal ennast lõbustada. Väga suur see filmide valik ei olnud, kuid sain
kõik vanad multikad ära vaadata, mida muidu kinno väga vaatama enam ei lähe.
Reede Berliinis
Berliini jõudsin ma
reede hommikul. Vahepeal sai öösel jalgu sirutatud ka Varssavis, mis nägi suht
lahe välja öötuledes. Berliini bussijaamas sai natuke netis istutud ning minu
juurde tuli üks neiu ja seletas saksa keeles, et ma ta kotti valvaksin, kui ta
samal ajal poes käib. Kuigi ma olen saksa keelt kaks aastat gümnaasiumis
õppinud ja siis ühe semestri ülikoolis, on mu keeleoskus ikka nii nagu ta on,
kuid õnneks olen Hiinast omandanud hea kehakeele lugemise oskuse ning seega
saab inimestest keelebarjäärist hoolimata aru. Hostelisse oli check in alles
kell 14, kuid õnneks sai sinna oma kohvri jätta. Nii siis läksin Brandenburgi
värava juurde kõndima. Teepeal nägin silti, et laenutatakse jalgrattaid 10
eurot päev ja kuna kõik sõitsid minust rattaga mööda, otsustasin silti jälitada
ning laenutasin ka endale ratta. Laenutajad olid venelased ja pidin sinna oma
ID numbri ja kontaktandmed kirjutama. Minu kahtlustavate küsimuste peale sain
kõige parema rattaluku ja ratas oli ka väidetavalt uhiuus. Rattaga on kõige
mõnusam Berliinis turisti mängida.
Sinna juurde saab ainult maa alt ja seal jagatigi neid jalka T-särke
Vabaduskolonni juures toimus mingi Saksamaa MM võitu tähistav kampaania, kus inimestel oli võimalik endale tasuta T-särk võtta, kus olid vist kirjas kõigi mängijate nimed. Ma ei saanud täpselt aru, miks see nii on ja nii ma hoidsin oma eestlase tasuta saamise instinkte vaos. Valgusfoori taga näideldi ka Saksamaa võitu MM, kus ühel oli Prantsusmaa, ühel Brasiilia jne särk seljas ning kui autodel oli punane tuli, siis nad seal väravaga veits mängisid. Brandenburgi värava juures oli päris palju rahvast ja Riigipäeva hoone juures tegid inimesed Ukraina lipuga pilti samas, kui venelaste turismigrupp oli nende vastas.
Tšillisin veel seal kandis ringi ja sattusin ühe muuseumi. Ostes 12 euro eest muuseumi passi, siis saad kolm päeva peaaegu kõigis muuseumides ilma piletita käia ja neid muuseume on Berliinis kokku ple 500 saja. Et kõik saaks läbi käidud, peab päris palju pingutama. Seadsin sammud ka muuseumi (nimesid ma ei mäleta), kus oli päris hea maalide kollektsioon, mida oli väga värskendav vaadata. Kuid nagu ikka, esimese korruse vaatad korralikult läbi, kuid ülemistel korrustel lihtsalt jooksed saalid läbi ning heidad põgusa pilgu ainult kõige suurematele maalidele. Kuna ma olin suhtelisel magamata, siis ostsin endale 1.25 liitrillise coca, mis mind terve päev elus hoidis.
Päris hea maalide kollektsioon oli
Üks reisi põhipõhjustest oli ikkagi näha oma sõpra Luisi Shanghais, kes oli Berliinis a la suveülikoolis kuu aega. Ta ei olnud endale saksa kõnekaarti muretsenud ja nii pidin talle smsi saatma Hiina numbrile, alguses sai ta kõik ilusti kätte, kuid lõpuks oli nii, et tema saadetud sõnumid jõudsid mulle kaks päeva hiljem kohale ning seetõttu ei hänginud me nii palju koos, kui oleks võinud. Ta nimelt kirjutas mulle, et on ühes ülikooli hoones ning tagasi hosteli juurde sõites märkasin seda hoonet. Mõtlesin, et oleks üli lahe temaga seal lambist koku põrgata ning nii tegingi väikse kiirvisiidi sinna ja sain ka samas vetsus ära käia. Seal oli suht palju rahvast ja ma hakkasin juba välja liikuma, kui avastasin, et akna all istub üks asiaadist poiss, kes näeb kahtlaselt Luisi moodi. Ma siiski pole kõige parem asiaatde eristaja ning nii tõmbasin päikseprillid silmini ja küsisin inglise keeles, et vabandage, kas ma võin seda brožüüri vaadata? (ehk siis pääsetee, kui oleks olnud mingi suvaline asiaat). Kuid oh seda imet, oligi Luis. Ai, mulle meeldivad sellised saatuslikud kohtumised. Läksime siis sinna samma ülikooli sööklasse lõunatama. Kuna tal olid seal majas loengud, siis tal oli olemas söögikaart, millega sai maksta. Suht norm söökla oli, valik oli suur ning palju puuvilju. Luis rääkis, kuidas ta hullult fännab seda Euroopa toitu ja eriti kartulit, ma ise ei ole just eriline kartulisõber :D Pärast sööki saatis ta mind õige rongi peale ning aitas mul Berliini transpordikaarti osta. Mul oli ratas ka, kuid Berliinis saab sellega ilusti nii rongi kui ka metroosse. Sellised metallist piirdeid ei ole, kus peab oma kaarti aktiveerima ja siis piire laseb sisse, lihtsalt lambist kõnnid rongi.
Mul oli suht kiire, sest tahtsin veel jõuda dušši all käia ennem kui pidin olema Riigipäeva hoone juures, kus olin registreerinud end külastuseks. Registreerimata ei ole võimalik Riigipäeva hoonet külastada. Väntasin elu eest ja jõudsingi õigeks ajaks. Loomulikult konfiskeeriti mult jälle taskunuga ära, mille ma ilusti sain pärast tagasi. Ma olen vist paratamatu huligaan, sest sama asi juhtus New Yorgis paar aastat tagasi, kui külastasin 9/11 mälestusmärki :D
Mööda seda rada sai siis katusel teisi maju imetleda.
Riigipäeva hoones sai siis liftiga katusele, kus avanes vaade Berliinile ning lähedal olevatele honetele. Katusel olevas klaasist spiraalis sai sis üles jalutada ning oli võimalik tasuta heligiidi kuulata, mis rääkis erinevatest lähedal paiknevatest hoonetest.
Riigipäeva hoone katusel, saksa lipp ei mahtunud pildile.
Õhtul leppisin siis Luisi ja Ting-Tingiga (ka Shanghaist, kuid põline Berliini elanik, vanemad hiinlased) kokkusaamise. Ma jäin truuks oma jalgrattale, kuid see metroo jaam oli ikka päris hea väntamine. Brandenburgi värava juures olid mingid venelased protestimas ka, alguses ma ei pannud neid tähelegi, kuna suured politseibussid olid nad sisse piiranud. Siiski demokraatia, kuna keegi ei seganud neil sanktsioneerida. Üks sakslane küll hakkas neid seal kõva häälega sõimama. Kuna mul oli kiire, siis ei olnud aega sündmuste käiku jälgima jääda. Saksa politseinikud olid küll muidu päris kobedad :D Ma eksisin natuke ära ka, kuid õnneks said inimesed nii palju inglise keelest aru, et oskasid mind õigesse kohta juhatada. Berliinis oli samal ajal õllefestival nii, et tee ääres olid suured õlletelgid üleval, elav muusika ning inimesed lällasid. Ledsin siis Ting-Tingi üles ja lõpuks tuli Luis koos oma sõbraga meile autoga järgi ja viis meid õigesse kohta. Kuna China mobile pani näkkus, siis ei jäänud mul muud üle, kui talle helistada, ei taha oma telefoniarvet näha :D
Ting-Ting, Mina ja Luis metroo jaamas
Sattusime kuhugi Ida-Berliini pubisse. Autoks oli muidugi fiat mini 500 ehk ikka ekstra mini oli taga kolmekesi istuda. Aga üli nunnu auto. Seal olid siis veel neli sakslast, kellest üks oli ka Shanghais meiega samal ajal, kuid Luis puutus temaga rohkem kokku. Ma olin temaga vist ühel peol ameeriklaste juures rääkinud, kuid väga ei mäletanud. Mul on selline kahtlane tunne, et tema oligi see tüüp, kes Shanghais kord klubis minu juurde tuli ja lambist ütles, kuule, ma tean sind. Jap, maailm on väike. Päris tore oli seal õlut libistada ja tõeliste berliinikatega tšillida. Sain teada, et Ida ja Lääne Berliinis on erinevad valgustused, idas kollakad vene moodi ja läänes valge tänavavalgustus. Ida-Berliin nägi tõesti nats Eesti paneelmajade moodi välja.
Edasi siis liikusime kohalikku underground rajooni. Nii harjumatu, et saab pärast kella kümmet tanklast veel alkoholi osta. Kui kõhud tühjaks läksid, siis sai keha kinnitatud Turkish tüner kebabiga, mis oli üli hea, ma sain veel pluss punkte, kui ütlesin türgi keeles aitäh :D Edasi liikusime siis kluppi nimega Weekend, mis asus mingi büroohoone katusel. Pilet oli 10 eurot, aga klubi terassilt avanes päris hea vaade Berliini teletornile ja muidu öisele Berliinile. Nagu Eestiski, hakkab klubi elu 1-2 paiku öösel. Kuna muidu kasutati seda hoonet töötamiseks, siis oli eraldi liftitüüp, kes vaatas, et kõik ikka õigele korrusele jõuaksid. Luisi toakaaslased tahtsid ka hiljem kluppi tulla, kuid neid ei lastud sisse. Nimelt väitis turva, et klubis on liiga palju mehi ja kui teil naist käevangus ei ole, siis sisse ei saa. isegi minu moosimine ei aidanud, kuna sel tüübil oli päris hea mälu ehk ta mäletas, et ma olin juba kolme Luisi ja ta kahe sõbraga varem sisse läinud. Tegelikult ei olnud seal terassil midagi ainult vorsti pidu, arvan, et turvale lihtsalt need kutid ei meeldinud. Me väga kaua klubis ei olnud, kuna ma olin ausalt öeldes juba elav laip magaatusest. Ma olin jätnud oma jalgratta sinna metrooojaama, kust Luis oma sõbraga meile järele oli tulnud. Nii sõitsin koos Luisiga sinna, sest ta elas seal lähedal ning sain ilusti oma ratta kätte ja sõitsin metrooga tagasi. Berliini puhul on üli hea see, et metrood ja rongid sõidavad ööpäevaringselt, vähemalt reede-laupäev, mis on üli mõistlik. Kesklinnast otsustasin jalgrattaga minna, üks tüüp juba jõudis minu käest küsida, kus asub klubi weekend ja kuna ma sealt just tulin, siis oskasin juhatada nagu ühe päevaga kohalikuks :D
Vaade klubi Weekend terrassilt Berliini teletornile, mille lähedal on tasuta wifi muidu. Suht ainuke koht, kui majutusasutused välja jätta.
Ootan metrood oma laenutatud rattaga, vägevat lukku on ka näha.
Ma olin ratta laenutanud 24h ehk pidin ta hommikul kella 10ks tagasi viima. Kuna kell oli juba 4, siis teadsin, et ma ei saa mitte mingisuguse valemiga nii vara ülesse ja otsustasin ratta öösel tagastada. Selle sain sinna laenutuskoha juurde aia külge lukku jättta ning luku võtme postkasti panna. Siia maani pole keegi helistanud, järelikult said ratta ilusti kätte. Seal oli terve aed tegelikult juba rattaid täis. Nõe oli ainult see, et pidin 30 mintsa siis jala koju kõmpima. Pagaripoodides töötajad juba askeldasid ning ma ostsin endale sealt juua. Poemüüja oli suht pahur, kuigi ma ei olnud täis, sai ta vist siiski aru, et tulen peolt ja ta oli kade, et peab nii vara laupäeva hommikul tööl olema XD Jõudsingi siis kusagil natuke enne viit hostelisse ja rampväsinult vajusin sügavasse unne, millest ärkasin alles pool kaks päeval :D
Tagasiteele jäi ka öine Brandenburgi värav ja ikka leidus mõni üksik turist öösel.
2. Päev - Berliini müüri kaemas
Kuna ma nii hilja üles ärkasin, siis ma otsustasin rahulikul minna Berliini müüri kaema. Tahtsin kusagil hommikust süüa. Nägin rongijaama juures rycckuu kohvikut, kuid otsustasin sealt kõrvalt poest süüa osta. Siis tuli välja, et see sama pood kuuluba ka venelastele ning sain endale ilusti käeotsa vene lipuvärvides kilekoti, kuhu oli kirjuatatud ryssuuRa :D See Rongide-metroode süsteem on suht keeruline esialgu ning vahepeal olid ka remondid nii, et ma suht palju ekslesin ennem kui ikka õigesse kohta jõudsin. Ma kujutasin Berliini müüri hoopis teist mood ette. Tegelikult oli lihtsalt järel mingi tellistest laotud sein, kus graffitiga olid pildid peale joonistatud. Usun, et eesmärgiks oligi võimalikult vähe jätta sellest müürist alles. Ka teises kohas Berliinis, kus on natuke ka müüri ajaloost räägitud, ei suuda seda õiget julma müüri aurat anda. Ainult pildid langenud põgenikest. Enne muuseumide sulgemist sattusin ka ühte päris suurde paleesse. Kuna mul oli muusemipass, siis sai lihtsalt pileti ning ka tasuta heligiidid. Kahjuks sain seal olla ainult 20 minutit ennem, kui muuseum suleti. Kõige rphkem meeldisid mulle suured treppid punase vaibaga. Huvitav, mis tunne oleks küll sellises lossis elada, kus kööki minek võib võtta tükk aega, kui asub teises tiivas.
See ilus muuseum, kus tahaks nende treppide pärast elada :D
Sellise sisustuse vaatamiseks ei pea just Berliini minema :D
Õhtul sattusin veel Primarki ja nagu siililegi selge, kulub seal alati nii mõnigi tund, kuna kõik asjad on nii odavad ja inimesi on palju. Teletorni juures olev primark avati alles hiljuti ehk kusagil kaks nädalat tagasi.
Minu lemmik graffit Berliini müüril
Teel busisga Berliini sain teada, et üks sõber Shanghaist, kes on muidu Prantsusmaalt pärit, sai endale praktikakoha Berliini ja mul õnnestus temaga kokku saada. Läksim koos Charlottenburi lossi vaatama. Huvitav oli see, et kuigi Ting-Ting on elu aeg Berliinis elanud, ei ole ta kordagi seal käinud. Ehk see võrdu samaga, et ma ei ole kunagi Kumus käinud, kuigi kõik Louvrid, Ermitaašid ja ei tea mis muuesumid on külastatud :D Eks ikka arvan, aega on ;) Täitsa ilus oli see palee seest, nägi erinevaid möbelleeritud eluruume ja soovijad said ka tasuta heligiidi. Me ei võtnud, kuna rääkisime omavahel ja kõik teised külastajad olid vait :D
Charlottenbourgi lossi aed.
Üli tore oli teda näha. Nimeks tal siis Xavier. Kuna ma lahkusin Hiinast varem kui teised, siis oli päris põnev kuulata, mida ta vahepeal oli teinud. Ta oli alles nädal aega tagasi Shanghist tagasi tulnud ja siis saanud paar päeva kodus olla ning kohe Berliini. Lahe oli kuulata, kuidas ta kutt käis tal Shanghais külas ning et kuna sakslased ei ole ikka nii vabameelsed, tahab ta ikka oma korterit üürida, et kui ta kutt peaks talle Berliini külla tulema.
Mina ja Xavier palee ees.
Pärast käsime jäätist söömas, päris uhke nägi välja, kuigi hind oli ka päris krõbe. Kolasime veel nats ringi ja rääkisime juttu, kuni ta pidi minema mingit korterit vaatama. Kuna kell oli juba ligi kuus, siis muuseumidesse ma enam ei jõudnud, kuid toomkirikusse paistsid inimesed veel liikuvat ja nii ma sattusingi saksa keelsele jumalateenistusele. Sai siis seal natuke saksa keeles laulda. Esimest korda viibisin naispreestri juhatataval jumalateenistusel. Väga hea orelimängija oli ka, kes mängis Bachi loomingut. Kuid nagu ikka, miski ei ole siin elus tasuta, pärast jumalateenistust seisid need samad kirikutegelased ukse juures ja saatsid sind välja käsi ette välja sirutatult, et sa ikka mõne kopika poetaksid, mida ma kohusetundlikult ka tegin.
Seal siis käisin jumalateenistusel
Toomkiriku altar
Toomkiriku altar
Lahe kirik, II MS tegi sellega oma töö
Esmaspäeav - teel tagasi
Buss läks lõuna paiku ja nii oli mul veel aega veits šopata ja nänni koju kaasa osta. Hommikust olin iga päev söönud ühes mõnusas pagariäris, kus sai maitsvaid crossaante. Ka Berliinis oli palju herilasi, kes olid kohe kõige magusa peale kohal. TJ Maxxis müüdi ka saksa rahvarõivaste komplekte 40€ tükk, mida võib inimestel seljas näha Saksamaal õllefestivalidel. Kunagi uleb ikka üks kleidika ka endale soetada ja siis Oktooberfestile sammud seada.
Bussis sisustasin siis enamus aja filmide vaatamisega. Hommikul tahtsin Leedu bussijaamast endale putru osta ühest bistroost, kuid mul ei tulnud meelde, kuidas vene keeles puder on, kuidagi sain siiski endale mingid pannkoogid kohupiimaga, sest leedu keelest ei saa ma muffigi aru. Pärast tuli mul meelde, et kawa on puder vene keeles, kuid neil ikkagi ei olnud seda. Tagasitulles läks buss otse Vilniusest Tallinna ja ma ei pidanud Riias ümber istuma. Ega bussis väga palju eestlasi ei olnudki, ühed neiukesed Riias hiilgasid oma vene keele oskusega bussijuhile, kui ütlesid eriti tugeva eesti keele aktsendiga pasiba bussijuhile, kui too ta kohvri ära pani, neiu ise näost hiilgas, arvatavasti oli tegemist ainukese vene keelse sõnaga, mis neiul kuue aastasest vene keele õpingutest meeles nagu enamikel meil :D Kui buss hakkas Tallinna saabuma, siis minu taga istuvatel vlismaalastel oli väga naljakas, kui bussijuht teatas, et saabume Tallinna bussijaama ehk siis nad kordasid mitmeid kordi pussy jaam ja naersid :D Ma ei ole kunagi muidu ise selle peale tulnud. Nii oli siis lood seal pool sood.
Tore reis oli, Berliin on lahe, kuid enam bussiga küll ei viitsiks minna =)
Comments