Ei-me-ette-tea

Pühapäeva hommikul kõmpisin siis oma proovipäevale. Kõigepealt nägin siis ise ka ära London Bridge show, mille flaiereid pidin pärast jagama. Alguses näidati klippi London Bridge ajaloost, siis näideldi erinevaid etappe London Bridge ajaloost ehk siis nn monotükid erinevates ruumides. Päris lahe oli kuulda briti aktsenti, kuid mõni räkis nii kiiresti, et ei jõudnud jälgida. Ja kõige lõpuks tuli siis õudne osa. Pidime üksteiselt õlgadest kinni võtma ja nii läbima õuduste rada. Tegelt oli ikka päris jube kohati, sest seal olid päris inimesed, kes kollitasid. Ühes kohas oli ka üks mees mootorsaega :D Pärast seda, siis  riietati mind vanaaegsetesse riietesse ja tehti ka grimm, mis kujutas lihtsalt verehaavu näos. Anti flaieripatakas kätte ja läksin jagama. Seda ma ootasin tööst, kuid siis selgus, et tegelikult ei ole asi ikka nii lihtne. Pidi ise inimeste juurde minema (sihtgrup siis paarikese, sõbrad, pered lastega) ja pakkuma ning siis ka andma 5 naelase flaieri, mille põhjal sai

Ja nii, olengi nüüd Londonis. Lendamine oli tüütu. Firmaks siis see kord Easyjet. Mu kõrval istus üks kogukas mees ja stjuard-s pidi kogu aeg teda raputama, sest kõhu alt ei olnud näha, kas mehel on vöö kinni või mitte. Kohale ma igastahes jõudsin. Stanstedis oli küll väga veider suunamine. Pidi rongiga sõitma ja ma ei saanud päris täpselt aru, kas see rong viib mind teise terminali või kohvrini. Kohvri sain ikka kätte. Odavam, kuid aeglasem tee Londoni kesklinna oli bussiga, u 1h 15min ja 10 naela. Kiirem ja kallim on rongiga, u 30min ja 30 naela (tegelt seda õiget hinda ma ei tea). Mu slime alt läks täpselt rong ja siis pidin mingi 30mintsa uut ootama. Vähemalt olin ma järjekorras esimene, kes peale sai. Minu kõrval parkis siis ennast üks slovakk, kes õpib Kings collegis farmaatsiat. Ta juhatas mind ilusti mu college juurde, kuhu ma arvatavasti ilma temata oleksin jõudnud tund aega hiljem. Nüüd ma olen enam vähem ka aru saanud kus kohas mu ühikas asub, alguses olid kü

Ja olengi ringiga tagasi Eestis, Tartus. Eile ehk siis pühapäeva õhtul jõudsin. Ma siin vaikselt oma fb postitust vaadates mõtelsin, et kui ma ei üritaks eesti keeles blogi pidada, siis arvatavasti teeksin veel rohkem kirjavigu. Eelmine kord unustasin vist kirjutada, et ma jäin Myrtle Beachi randa üksinda päevitama, sest ei viitsinud suveniire vaatama minna, vaid tahtsin parmupäevitusest lahti saada. Kuid sellega oli see mure, et ega ma täpselt ei mäletanud, kuhu me selle auto üarkisime, kuid seal pidime kokku saama. Ainuke asi  mida ma mäletasin oli see, et maksta tuli 5 dollarit :P Nashvillis tegime siis check-outi ja istusin 14h läpaka taga ja toksisin/kontrollisin klientide andmeid või istusin muidu mingites järjekordades. Tehtud ta sai vähemalt. Õhtul hakkas siis sõit Gatlinburgi poole koos Epu, Narva ja Taneliga, teised jäid veel check-outi tegema. Ega kaua ei saanud sõitagi, kui tuli teha esimene tanklapeatus, et lõpuks ometi , pärast 3 kuud, sai karsklase eluga hüvasti jätta.

Ma tegelikult väga midagi ei mäleta 11. nädalast. Pühapäeval käisime Charlstonis. Sai seal veits ringi jalutatud ja saime ka vihma kaela suht palju ning olime siis läbimärjad. See nädal sai siis suhelda suhteliselt palju politseiga, sest keegi radioaktiive mõju all olev inimene oli ei tea mida minu kohta facebooki postitanud ja eks inimestele meeldis siis kohe mind nähes politseid kutsuda. Pidin neile meie Eesti juhiluba tõlkima.  Linnas, kus ma kaks viimast nädalat töötasin oli tuumaelektrijaam ja siis oli päris põnev sel teemal inimestega vestelda. 20 kindlast riigist pärit inimestel ei ole lubatud sinna ligi pääseda (nt Hiina, Jaapan, Venemaa jne) Seal pidi ikka hoolega kontrollitama, sõrmejäljed ja hingeõhk. Nende kahe nädala jooksul õppisin ma, et usuteemalistesse küsimustesse ei ole motet ameeriklastega laskuda, kui sa just ei taha saada 20 minuti pikkust loengut ja siis palveraamatut kingituseks. See nädal sain siis teada, mis tunne on olla kuulus, tunnen kuul