Ei-me-ette-tea

Ida-Londoni võimla Seda võib kasutatavaks muusemiks, kuna seal on lihtsalt nii palju lahedaid matte ja muid riistvõimlejate asju. Otsustasin siis korra ära proovida ühes saltode õppimise tunnis, sest ma tahtsin hullult ühte tagurpidi kätele hüppamist selgeks saada. Jõudsin siis metroo ja rongidega seigeldes kohale. Võttis aega üle tunni. Ma loomulikult vahepeal ekslesin valede metroo liinide peale ning ootasin valel perroonil, kuid lõpp hea, kõik hea. Retsensioonist anti juhisteks riided ära vahetada ning saali minna. Soojendusjooksu tehes ütles üks onu mulle, et sina mine selle hiinlase juurde. Läksin siis sinna ja kohe pidi hakkama kõhu- ja seljalihaseid pumpama - tekkisid esimesed kahtlused, kas ma olen ikka õiges kohas. Siis saadeti rippseinale jalgu tõstma ning kõige lõpuks pidi veel lõuga tõmbama - olin juba veendunud, et olen sattunud hoopis kusagile bootcampi trenni. Kuid siis hakkasime õnneks tegema sporvõimlejate harjutusi ning olin ülimalt rahul. Peale minu oli veel 3 tsik

Tegelikult ei olnud asi nii hull, mul sai lihtsalt ühika rent läbi ja kui ma oleksin olnud kauem, siis oleksin pidanud maksma ka järgmise semestri raha. Aga polnud hullu, õnneks mu hiinlasest sõps oli lahkesti nõus mind majutama. Probleem oli ainult sinna kõigi oma 100 asjaga kohale jõuda. Tegelikult 2 kohvrit, spordikott, 2 tekki ja padi. Õnneks sain jätta oma voodiasjad sinna ja läksin hiljem järele. Avastasin veel, et mul oli üks pakk võtmata. Nimelt vanaema oli jõulukingi saatnud ja see ootas omanikku juba 6. detsembrist altes. Oli lihtsalt mul kogu aeg kahe silma vahele jäänud. Sõps elas mul camdenis. Ta rääkis mulle, et seal ühikas enamasti hiinlased elavad ja et alguses ta kogu aeg eksis ära. Ma ei uskunud, et see minuga juhtub. Ükskord päästis mind sellest hiinlaste jälitamine, kui bussist väljusin :D Ma vist seal oldud aja jooksul ei jõudnud ükski kord ilma ekslemata kohale va kui bussiga sõitsin, kuid üritasin siiski raha selle võrra kokku hoida, sest kooli jalutamine võttis

Nii reede hommikul kell 5.40 läks siis minu rong. Nagu arvata, pidin vara tõsma, sest plaanisin jala camdenist kohale oma kohvriga rallida. Minu hiinlasest sops veel magas. Mul enam telefonis neti pakketti ei ole, kuid umbes suunda tedsin. Sain tee pealt ka ühelt mehelt küsida, kes kõigepealt mulle tere hommikust soovis… Väike vahepala – ma just mõtlesin siin, et hakkan sellest puudust tundma, kui suvalised inimesed terviatavd sind ja vabandavad, kui vastu puutuvad või jalgu jäävad ning avavad ja hoiavad uksi sinu ees lahti, lasevad sind järjekorras ette poole, naeratavad sõbralikul. Eestis tuleb jälle oma pocker face ette panna ja valmistuda selleks, et inimesed virutavad su nina ees uksi kinni ja sõimavad kui neile jalgu jääda. Nats äärmuslik iseloomustus ja ei käi kõigi kohta, kuid vastab siiski tõele.  Piiblilugu vitraažides: Jumalaema kirik: Alexandri sillal - suurim Pariisis: Vahevel nutellaga: Video Eifeli tornist liftiga all

Sain Triinu külastuse osaliseks jõulude ja aastavahetuse vahe peal. Juba päeva algus andis märku Triinu tulekust. Ma nimelt küürisin oma tuba igast prahist, mis sinna oli aegade jooksul kogunenud ja prügi välja viies lasi üks aunto signaali mulle. Kusjuures see prügi äraviimise koht ei ole täpselt autotee kõrval ja ma ei tea, et prügikotiga tsikk oleks väärt tähelepanu juhtimist :D Kõmpisin siis Victoria stationisse talle vastu ja passisin seal 40 mintsa. Täpselt bussi saabumise ajal tuli üks neiu minu juurde ja hakkas jahuma, et vaja raha bussipiletiks jne. Ma olin šokis kuna ta nägi suht OK välja ja tahtsin tast lahti saada ning jõulud olid ka just olnud, nii andsin talle paar naela- Pärast Triin rääkis, et Pariisis suht tüüpiline see ja siin olles pean nõustuma. Kuid siiski mõtlen endast kui heategijast, loodetavasti sai siis endale vähemalt Primarkis seller aha eest midagi ilusat osta:P Esimene päev vedasin Triinu läbi Hyde Pargi History musemi, mis on minu meelest

Hommikul siis toimus pakkimine. Ega tegemist väga hommikuga enam ei olnud, kuid kõik asjad said ikka kuidagi ära mahutatud. Prügi sai ka ikka väga palju. Õnneks meil saab tasuta prügikotte köögist. Tähistama läksin siis Maarja sõpsi sõpsi juurde kusagile Londoni äärelinna või igastahes kesklinnast välja poole. Oxford st ei reetnud miski, et tegemist on aasta viimase päevaga, kõik poed olid lahti ja inimesed šoppasid. Kohale jõudes soovitas Maarja mul lihtsalt üles 2. korrusele tulla, kuid uks oli alt kinni. Uksekell ka ei funganud ja kivid aknasse ei toiminud, kuid õnneks naaber vist kuulis uksekella ja lasi mind sisse. Ja oppaaa kui palju eestlasi seal oli (u7 oli minu jaoks juba palju :D).  Osa seltskonnst ja osa suvakaid: Ma hetkel veel connectin välismaalastega paremini ja õnneks hüppasid läbi ka hunnik kasahhe. Ilutulestikku suubusime vaatama mingi enne üheksat isegi. Siin nimelt nii, et kui teatud koht saab rahvast täis, siis politsei paneb selle kinni ja