Nädal 7: esimene sissetulek Shangais
Sel nädalal
toimus Eesti kultuuri ja ajalugu tutvustav õhtu, külastasime ühte Shanghais
paiknevat Hiina kompaniid, üritasime Bruno Marsile piletit saada, lennutasin
üle saja aasta tuulelohet ja teenisin veits raha niisama oma kohalolekuga
klubis.
Eesti õhtu – leib läks nagu soe sai
See toimus
Põhja-Balti kultuurikeskuse majas, mis paikneb meil siin USST campuses. Üritus
oli põhiliselt suunatud hiinlastele, kuid ka teised vahetustudengid hüppasid
sealt läbi.
Leivahakkimine täies hoos.
Teisel
eestlasel õnnestus hankida ühest Daksa pagariärist kaks pätsi kandilist leiba,
mis olid päris kõvad, kuna see jahu oli hästi naturaalne, kuid siiski leib.
Lõikasime selle viiludeks ning kuubikuteks ja panime osadele võid peale, osad
inimesed said paljalt süüa ja siis kasta hapukoore ja sibula sisse. Ka minu
toas paiknev küüslauk kulus marjaks ära, kuna tulin mõttele, et osa võiks ahjus
teha.
Hiinlastega sõbrapilt.
Pakkusime ka
keedetud kartulit, millele sai võid peale panna, pärast Singing revolution
filmi näitamist sai ka kaerahelbe-rosina küpsiseid. Külastajatele meeldis söök.
Tuleks siiski mainida, et leib on siin kallis, kusagil 10 eurot päts ning
hapukoor vist kusagil 3 eurot 250g ehk väga igapäevaselt ei saa endale lubada
:D Maja oli kaunistatud Eesti väikeste lipukestega, mis oli saadud Eesti
suursaadikult Hiinas eelmine nädal ja aknast torgati välja ka Eesti lipp, kuna
neil lipu hoidmise alus puudub.
Näljased hiinlased leivajahil.
Filmi koha
pealt ei pandud ingliskeelseid subtiitreid (eestikeelsed olid) ja kuigi film
oli paljuski inglise keeles, siis kusagil 25% jäi neil vast arusaamata. Endal
oli tore vahelduseks eesti keelt ja laule kuulata. Filmi ajal tuli üks Hiina
kutt minu käest küsima, et “May I speak with you after the film” – nad on siin
nii viisakad. Nimelt on ta unistuseks õppida Tartu Ülikoolis semiootikat
magistris ja tahtis, et ma sellest lähemalt räägiksin.
Maja oli ilusti Eesti lippudega kaunistatud
Kuna ma väga
selle programmiga kursis ei ole, siis ma ei saanud palju aidata. Siiski oli ta
inglise keel väga nõrgal tasemel, et ma ei tea, kas ta hakkama saab. Muidu oli
tegemist Eesti fänniga, kes on viimased aastad pingsalt Eestile Eurovisioonil
pöialt hoidnud ja teab kõiki viimaseid laule (isegi ma ei tea) ning soovib
Eestile Kopenhaagenis edu, kus me sajandi alguses võitsime :D
Triowin – Hiina kompaniis
Neljapäeval
läksime operational management klassiga vaatama ühte Hiina kompaniid, mis asus
1.5h bussisõidu kaugusel. Hiinlasest õpetaja sõber töötab seal ja nii saadeti
meile buss vastu. Kuna meie õpetaja inglise keel ei ole just kõige parem, siis
alguses arvasime, et tegemist on ruberit (kustukat) valmistava firmaga, kuid
tegelikult tehti roboteid, mis asendavad inimesi asjade pakendamisel. Buss oli
täis rootslasi, kuna seda ainet võtab kusagil 20 rootslast, 2 eestlast ja 1
soomlane.
Nagu näha ruumi kui palju.
Kohale
jõudes anti meile ilusti kiivrid pähe panemiseks ja siis näidati tööruume. Ma
kujutasin ette, et hunnik hiinlasi rabavad üksteise otsas liinitöölistena, kuid
tegelikult oli kuidagi tühi ja mahajäetud tunne ning kõik nägi väga vip välja.
Kiiver turvaliselt peas.
Kuna ma ei
ole Euroopas otseselt üheski sarnases nö roboteid valmistavas firmas käinud,
siis ei oska väga võrrelda. Hiljem juhatati meid ilusasse miitinguruumi, kus
näidati presentatsiooni firmast ja selle toodetest. Seda oleks muidugi võinud
varem teha, sest siis ma oleks taibanud, mida lähemalt vaadata meie
jalutuskäigu ajal hoonetesse. Pakuti ka Nescafe lahustuvat kohvi ja sai tasuta
pliiatsi, mille ma loomulikult kaasa võtsin. Neid roboteid ekspordikase ka
Euroopasse, kuid põhiliselt Hiina turule. Firma nimi tähendab try-to-win
(Triowin). Firma kulul saime ka vägeva lõuna süüa. Istusin samas lauas meie õpetaja
ja selle firma juhataja ja hunniku rootslastega. Tuli välja, et istumise komme
on nii, et võõrustaja peab istuma sellisel kohal, et näeb kõiki. Firma juhataja
loomulikult väga ei osanud inglise keelt ja meie õpetaja ei saa kunagi
küsimustest aru või saab valesti nii, et väga mõtet nendega suhelda ei olnud.
Siiski seletasid nad meile, mis sööke meile laua peale kanti, üks oli vees elava
usjas kala liha, keedetud pardi munad, karbid, mingi puu seen, ühesõnaga kõike
ei maksnud proovida :D
Lõunasöök, kõik võtsid, mida soovisid, taustaks 3
rootslast.
Pärast saime
ilusti lõunaks bussiga ka tagasi. Kokkuvõtlikult oli päris lahe kogemus, mida
niisama turisti mängides ei saa.
Meie seltskond kompaniid külastamas.
Bruno Marsi piletite jahil
Neljapäeva
õhtul oli siis kõigi lääne inimeste kokkutulek Merzedes Benz arenal Shanghais,
kuna Bruno Mars esines seal. Piletid olid välja müüdud ja meil ei õnnestunud
neid saada, siis mõtlesime koha peal vaadata, et äkki keegi müüb. Koht oli väga
ilus, ma polnud seal varem käinud, tegemist oli vist 2010 aasta expo kohaga kui
ma ei eksi, purskkaev pritsis vett ja tulemängu jagus. Pileteid müüdi, kuid
sellest arusaamine võttis meil aega, sest hiinlastest piletimüüjad ei osanud
isegi “ticket” inglise keeles öelda. Siiski küsisid nad hingehinda. Nii me siis
tšillisime niisama seal ja jälgisime mängu. Kuna kontsert toimus sees, siis
isegi sees olevas kaubanduskeskuses ei olnud väga midagi kuulda. Võtsime istet
Starbucksis ja nautisime kohvi, mille eest saaks siin 3 korda lõunatada
odavamas söögikohas :D
Starbucksi kollektsioon.
Ja menüü fännidele.
Metrooga
tagasi liikudes ja oma peatuses väljudes jooksis üks hiinlasest kutt meile
järele. Iina oli talle lihtsalt lambist metroos naeratanud ja viisakuse mõttes
nii sama lehvitanud, kui me väljusime ja see kutt tuli peatus varem välja ning
jättis oma sõbra metroosse, et meiega rääkida. Ta oli nimelt 3a Austraalias
õppinud ja töötas nüüd Shanghais. Me suutsime valel pool teed bussi peale minna
ja meil võttis hea mitu peatust aega taipamaks, et see buss läheb valele poole
ning siis arvasime, et enam busse ei lähe, kuna kell oli juba päris palju, kuid
siiski saime ilusti koju. Tegemist oli ikka trolliga.
Pargis tuulelohet lennutamas – kommunistist sõber
Laupäeval
läksin siis ühe hiinlasega ühte parki, ta lubas mind hiina keelega aidata.
Üllatusega nägin, et tal oli kaasas ka tuulelohe. Tegemist on väga naljaka
tüübiga, kellega tutvusin nii, et ta lihtsalt jooksis mulle järele, kui ma
liikusin sööklast tagasi oma ühikasse ning ta hakkas minuga rääkima. Ma olin
suht pealiskaudne, kuna alles sööklas tuli üks neiu minu juurde ja tahtis koos
õhtustada/ inglise keelt praktiseerida, kuid ma olin suht kiire sööja. Igatahes
andsin sellele tüübile oma we chati, et tast lahti saada. Järgmine päev
kirjutas ta mulle, et tal on mulle kingitus, tegemist oli siis potikaktusega :D
Läksime siis sinna parki.
Kevad on siin täies õies.
Kuna see
nädalavahetus on siin Hiinas mingi esiisade mälestamise püha ja esmaspäev on
puhkepäev, siis kõik kohad on rahvast täis. Nii oli ka park puupüsti täis.
Tegemist oli Forest pargiga, mis on selle linnaosa suurim ja see oligi
hiiglaslik ja päris metsas viibimise tunne oli. Me ei käinudki päris tervet
parki läbi, vaid olime ühes osas ja lennutasime tuulelohet. Mul tuli see natuke
isegi välja. Osade lohed olid ikka sügaval taevas uhkes üksinduses. Hiina pered
olid siis oma telgikesed, madratsid ja söögi kaasa võtnud, et veeta tore päev
pargis. See kaktusehiinlane oli ka moonakoti kaasa võtnud, et mulle erinevaid
hiina snäkke maitsta anda, küll oli seal rosinad, kuivatatud mandariine,
kuivatatud magus kartul, peet, mingi seenelaadne ollus, kuivatatud liha jne. Ma
ei ole siin just väga snäkkimisega harjunud seega palju ei söönud ja ta andis
hiljem terve selle moonakoti mulle, kuigi ma keeldusin mitu korda. Kas tõesti
levib siin selline kuuldus, et välismaalastest sõprade hoidmiseks peab väääga
pingutama, et ikka meeldida :D Aga ta oli naljakas.
Tuulelohe oli muidu Spiderman :D
Ta inglise
keel ei ole just kõige parem, kuid suheldud saab. Selgus, et ta unistuseks on
hakata ärimeheks ja panna oma firma püsti, teevadki oma sõbraga mingit
kodulehte, millest ma väga aru ei saanud. Edu nimel oli ta liitunud
kommunistliku parteiga ja mu küsimuse peale, et mis ta seal teeb, ta vastas
“Checking people!” :D Paanikaks ei ole siiski põhjust, hiljem selgus, et ta
tahtis öelda, et ta peaks sinna uusi liikmeid värbama, kuid ta ei ole jõudnud
sellega väga tegeleda. Oli väga üllatunud, kui mainisin, et Eestis on umbes 6
parteid :D nii palju!!! Tagasi liikudes kogesin Hiina rahvamassi, kuna buss oli
puupüsti täis ja inimesed üritasid isegi oma imikuid sisse litsuda igast
august. Pühade tõttu oli ka liiklusummik.
Indoneesia restoran
Laupäeva
õhtuks leppis ruumi lõpuks kokku ka kohtumise tema mobiili leidnud hiinlanna
Elody’ga Dapuqiaos ehk koht, kus on palju turiste ja kriiksuvad majad. Siiski
pean ennem mainima, et kui asi puutub olelusvõitlust koha ja söögi pärast, siis
hiinlased on halastamatud. Metroos pole vahet, kas oled naine või mees, noor
või vana. Istusin seal ja üks mees ühelt poolt ja üks naine teiselt poolt
spurtisid minu kõrval oleva vaba tooli poole. Mees võitis ja naine jäi pika
ninaga. Ülimalt ebaviisakas minu meelest ja ma tegin ikka päris mitu ringi oma
silmadega, et see tüüp aru saaks, missugune mats ta on. Lõpuks on kevade
tulekuga ka siinsetesse metroodesse jõudnud kerjused oma kõlisevate purkidega,
Shanghai metroo tunduski kuidagi liiga vaikne, va suured rahvamassid mõni kord.
Ja veel üks asi, hiinlased liiguvad üliharva metroojaamas treppidest, kui
olemas on eskalaator, mis sest, et palju rahvast täis. Seetõttu ma ei imestagi,
kui lugesin uudistest, et ühes Shanghai metroojaamas sai 15 inimest vigastada,
kuna eskalaator hakkas tagurpidi liikuma.
Õhtusöögi
juurde tagasi. Lisaks meile oli seal ka 5 Elody sõpra, kes ei olnud just kõige
selgemad pead inglise keeles ja seetõttu sai palju nalja. Kui küsisin, et kas
üks teab Bruno Marsi, siis ta küsis vastu from Mars? Muidu oli õhtusöök väga
meeldiv ja snäkid olid päris liha ja sain oma lemmikut magus-hapu kastet. Kuigi
mu söök võttis väga kaua aega, sain ananassi sisse pandud riisi kanaga ja
ananassi tükkidega. Ülimaitsev oli.
Gaga – esimene teenitud raha Shanghais
Roomile
saatis sõnumi üks afroameeriklasest tuttav, kellega ta kohtus Mexico restoranis,
et “white girls needed”. Selgus, et oleks vaja kahte valget tüdrukut, kes
veedaksid mõned tunnid lihtsalt klubis ja selle eest saab raha. No me
mõtlesime, et miks mitte, proovime järgi. Esimene õhtu oli manager haige ja nii
jäime pika ninaga. Teine õhtu ilmus ikka kohale ja nii võttis meid kaasa.
Alguses panime lihtsalt nimed kirja ja kellaaja 22.15, kokku oli meid neli ja
paberipealt vaatasid vastu nimed Tatjana ja Polina, ühe korra võite arvata, et
nad olid kusagilt Venemaalt :D Meil oli siis oma laud tasuta snäkkide ja
joogiga. Pidime seal siis lihtsalt hängima oma laua taga ja eesmärk oli vist
näidata, et näe välismaalased käivad ka siin klubis.
Klubi Gaga
Mulle tegelikult
meeldis see klubi niisama ka ehk see oli pigem niisama pidutsemine ja siis
makstakse selle eest. Klubi oli hiinlasi täis ja see mulle meeldis, muidu on
igal pool välismaalasi nii palju, sai õige hiina peo hõngu tunda ja nad isegi
tantsivad. Külastajaid lõbustati ka hiinakeelseid laule laulva artistiga, mis
oli ka kultuuriline kogemus, oli ka pikkadel jalgadel kloun, kes õhupallist
loomakesi tegi ning muu meelelahutus.
Teiste klubidega võrreldes oli ka vähem suitsuhaisu. Meie venelastest kaaslased
olid arvatavasti siia Shanghaisse tulnud modellikarjääri tegema, kuid peale
vaadates nad küll midagi väga erilist ei olnud ja kohe mitte üldse sõbralikud.
Kui tavaliselt ikka küsitakse vastu, kus sa pärit oled, siis neil ei olnud
sellest sooja ega külma. Vähemalt avaldasime neile survet natuke rohkem peotuju
üles näitama, kuna meile meeldis see muusika ja klubi ja nad istusid suht
tülpinud nägudega oma telefonides, siis kontrasti vähendamiseks, pidid ka
natuke rõõmsamad olema. Sinna kluppi eksis ka üks ameeriklane, kes ikka lääne
inimestega tahtis juttu vesta. Tuli välja, et ta Miamis ja sattus sinna kluppi
oma hiinlastest äripartneritega ja pidi kuu aega Hiinas äriasjus ringi
trippima. Lõpuks selgus, et meile ikka ei makstud selle “töö” eest lubatud
summat ja saime vaid 150 RMBd, mis on mingi 18 eurot äkki, kuid kuna tegemist
ei olnud päris tööga, vaid pigem maksti sulle pidutsemise eest peale, mis sest,
et anti tasuta juua-süüa juba. Kuid mu roomi tegi ikkagi sellele tüübile
selgeks, et ta rikkus kokkulepet ja leppigu ka edaspidi oma kalkide
venelannadega. Siiski ei oleks ma elu ilmas uskunud, et mulle kunagi makstakse
selle eest, mis rassist ma olen :D
Postmargid
Reede aitas
üks hiinlasest tüdruk Alis mul postmarke osta, sest ma sain lõpuks taobaost oma
postkaardid kätte ka. Kahjuks ei ole nad nii ilusad nagu võiks loota ja
tavaliselt muidu välismaal müüakse, aga käib ka. Postkontorist pakuti mulle ka
natuke odavamat võimalust, mis võtab aega 2 kuud, kiirem 2 nädalat, kuid ma
usun, et mõlemal juhul võib kirja saatmine venida.
Üllatavalt ilus koht kõigest 2 peatust bussiga, Shanghai
jahtklubi oli vist nimeks.
Pärast seda
läksin Alisiga talle jalanõusid ostma ühte lähedasse outlet malli, hinnad olid
küll tavalisest odavamad, kuid fake marketil on vast kõige odavam. See
kingapood oli küll odav, kuid ma ei hakanud endale kontskingi ostma, sest ma
siin neid nii kui nii ei kannaks, kuna puudub soov pilvelõhkujat mängida.
Hiinlannadel muidugi seda muret ei ole, sest nad on väga lühikesed ja ülipeenikesed.
Mõelge kõige peenikesemale inimesele, keda te üldse teate ja nüüd korrutage see
poole Hiina elanikkonnaga ehk kõik näevad nii peenikesed välja.
Alis on muideks minust 1a vanem, kuid seda pildilt ei
paista
Comments