12 nädal: the end
Ja uskuge või mitte, see suvi saigi läbi ja ma pidasin lõpuni vastu. Pean kurbusega teatama kõigile Texase koertele, et neil ei ole enam võimalik minu jalgu lakkuda, minu peale haukuda, mu kotti nuuskida ega mu auto kummide peale kuseda :D Ja inimesed, võite nüüd rahus hingata, keegi ei küsi enam teie laste kohta, vähemalt mitte mina :D See nädal kohtasin ma kolmejalgset koera, õnneks ta ei jõudnud nii kaugele hüpata, et mu jalgu lakkuda, lihtsalt haukus. Samuti kohtasin üht meest, kes nagu õudukast välja karanud monster välja nägi. Alguses arvasin, et ta on mingi põlengu üle elanud, kuna kogu nahk oli põletusarme täis, kõrvad ja nina moondunud, labakäsi jublakas, kuid küsimise peale oli ta lihtsalt iraagis autopommiplahvatuse üle elanud. Õnneks talle enam valu ei valmistanud kuid hääl oli üli sõbralik, nii kahju lihtsalt. Jube, mis nad seal ikka teevad. See nädal sai siis üle pika aja jälle politseidega juttu ajada, keegi oli jälle väikse kuulutuse fb üles pannud. Õnneks...