Ei-me-ette-tea

Ja jõudsingi ühes tükis koos kõige oma pagasiga Nashvilli. Kokku kestis tripp üle 24 tunni. Neljapäeva varahommikul vedasid siis mu vanemad mind kella 6sele lennule Tallinna lennujaama. Sealt edasi Frankfurti. Lennul sai isegi snäkki, mis oli võileib aegumistähtajaga 2014 jaanuar :D Frankfurtist edasi Hustonisse. See lend kestis 10 tundi, põhilise osa ajast magasin ja siis vaatasin ühe kõrvalistuva mehe eeskujul Gleed ka vaatama :D Muidu ikka täiega nuumati seal süüa sisse. Firmaks siis Lufthansa. Soovitan soojalt, sest pagas oli ka ilusti õigeaegselt kohal. Hustonis tuli siis pagas välja võtta ja uuesti viisakontroll läbida. Tollimehike küsis minult, et kas ma olen ikka selle kompanii kohta taustainformatsiooni kogunud, kellega suvel töötan? :D Jap kolmas suvehooaeg juba, veel ei ole skämmi pannud. Ma olin juba ära unustanud, kui kirev see USA on lennul tervitasid juba mustad ratastoolidega. Muideks seal üle atlandi lennul oli airbus kahe korruseline. Ma olin alumisel korr

Eile oli mul siis võimalik kogeda ukselt-uksele käimist ka Eestis. Seekord ei olnud inimestele müümine, vaid heategevuslikult eesmärgil raha kogumine. Ma olin seda sama asja ka varem teinud, kuid see toimus enne USAs kogemuste omandamist. Tulemuse mõttes erilist vahet ei olnud, kuid muidu olin rohkem teadlik sellest, mida ma tegin. Seekord otsustasin ka jalgade kasuk. Siiski peab mainima, et jalgratas on mõtekam, kui ei taha just 8 tundi jalgade peal seista. Mõni vanataat muidugi pakkus istet ka, kuid teised olid ootamas. Veendusin, et ega eestlastel ja ameeriklastel väga vahet ei olegi peale keele. Sarnased vastused ja vb ainult natuke vähem sõbralikumad, kuid see-eest otsekohesemad. Ma siiski olen USAs põhiliselt lõunaosariikides viibinud. Päeva algus oli ikkagi raske, kuna tekst, mida ma ütlema pidin, ei olnud veel päris voolav ja ega enesekindlust oleks võinud ka rohkem olla, kuid õnneks päev lõpu poole läks paremaks või ma lihtsalt harjusin ise ära sellega, et inimesed võivad ka