Ukselt-uksele Eesti eri.
Eile oli mul siis võimalik kogeda ukselt-uksele käimist ka Eestis. Seekord ei olnud inimestele müümine, vaid heategevuslikult eesmärgil raha kogumine. Ma olin seda sama asja ka varem teinud, kuid see toimus enne USAs kogemuste omandamist. Tulemuse mõttes erilist vahet ei olnud, kuid muidu olin rohkem teadlik sellest, mida ma tegin. Seekord otsustasin ka jalgade kasuk. Siiski peab mainima, et jalgratas on mõtekam, kui ei taha just 8 tundi jalgade peal seista. Mõni vanataat muidugi pakkus istet ka, kuid teised olid ootamas.
Veendusin, et ega eestlastel ja ameeriklastel väga vahet ei olegi peale keele. Sarnased vastused ja vb ainult natuke vähem sõbralikumad, kuid see-eest otsekohesemad. Ma siiski olen USAs põhiliselt lõunaosariikides viibinud. Päeva algus oli ikkagi raske, kuna tekst, mida ma ütlema pidin, ei olnud veel päris voolav ja ega enesekindlust oleks võinud ka rohkem olla, kuid õnneks päev lõpu poole läks paremaks või ma lihtsalt harjusin ise ära sellega, et inimesed võivad ka natuke halvasti öelda. Lihtsalt ei tule sellest välja teha ning edasi liikuda.
Ma millegipärast ei osanud oodata, et kõik põhimõtted, mida olen õppinud USAs ukselt-uksele käies kehtivad ka Eestis. See, kui inimene elab suures majas, ei tähenda veel, et tal raha on. Nii kohtasin üht ema, kes kurtis mulle, et peres raske - mees käib ainsana tööl, 3 last vaja kasvatada, vanim tasulisel kohal ülikoolis (haloo, kui 18+ äkki võiks ka ise mõelda natuke töötamisele, mitte vanemate kulul elada?!). Naine tundis muret, et ta ei olevat ise saanud juba mitmendat aastat aeda uusi taimi osta. No jah, kurb lugu küll, ise elasid muidu Eesti mõttes 4* elamus. Äkki koliks kuhugi, kus madalamad kommunaalkulud?! Kuid teisalt kohtas ka selliseid, kes lahkelt olid nõus tegema 25 eurose kõne, kuna arvasid, et miks ka mitte.
Pensionäridega oli põnev. Küll kohtas neid, kes hakkasid halama, et pension on nii väike, vaja rohte osta, endalgi söögiraha pole jne. Kuid siis tuleb teine pensionär, kes lööb 10 eurose letti. Minu lemmikuks oli üks vanamemm, kes hoidis arvatavasti oma lapselast ja tõi kõik oma kopikad kokku ning ka see väike lapselaps tõi oma taskuraha. Ma küll manitsesin, et ära oma taskuraha siis ära anna, kuid laps vastas, et issi andis - respect neile vanematele, kes on oma tütart nii hästi kasvatanud. Alguses ma natuke kahtlesin rääkimast vanemate lastega (ülikool), kes tundusid oma vanemate juures elavat, kuid siis mõtlesin, et mis seal ikka, äkki neil ka huvi, midagi head toetada ja tuleb tõdeda, et nii mõnelgi juhul, kui laps tuppa läks raha järele, siis tuli tagasi tõdemusega, et kahjuks mul ainult mündid, keegi teine (loe vanemad) ei olnud huvitatud toetama.
Tore oli, et kampaaniale, mille raames ma ukselt-uksele käisin oli tehtud hommikul ka teles ja raadios reklaami. Nii mõnigi kord, ei pidanud ma pikalt rääkima ja inimesed kohe läksid raha järele. Ja isegi, kui uksele tulles kohe küsisid: "Raha tahad?!" - ei tasunud verest välja minna, sest nad lihtsalt otsekohesed ja ikkagi olid valmis toetama. Samas mõnel üksikul juhul, ei vaevunud inimesed isegi ära kuulama, mida ma seal teen.
Põnev oli ka koertega. Ma ikkagi natuke pelgan neid ja kui veel mõni hirmuäratav silt ka, siis oioi. Tuli siiski tõdeda, et sildid on kohati liialdatud. Ainult ühe maja hoovi jäi seepärast minemata (igaks juhuks). Ühe suure koera valvatavasse hoovi sisenedes, teadis omanik kohe, et ma olen heade kavatsustega, sest tema sõnul pidavat koer kohe haukuma hakkama, kui keegi halb inimene mööda läheb.
Kuigi ma olin vabatahtlik esindaja, kurdeti mulle ka riigi muresid. Küll ei oldud rahul lastetoetustega, siis pensionid liiga väikesed ja paluti mul veel linnavalitsusse teatada, et ühel tänaval vaja ikka puude oksad ära lõigata. Nii, kes kunagi peaks tahtma riigikokku rahvast esindama minna võiks kõigepealt natuke ukselt-uksele käies maad kuulata.
Lõpetuseks võib öelda, et suurem osa Eesti rahvast ei ole ikkagi kitsi. Meelde jäävad ikka need positiivsed inimesed. Olen tänulik kõigile, kes vaevusid, kas või ust avama ja minuga paar sõna vestlema, eriti tänulik olen neile, kes olid nõus toetama seda vabatahtlikku üritust. Loodan, et suutsin ka nende halli argipäeva (tegelt päike ikkagi paistis) natuke vürtsitada ;) Ausalt pean siiski tunnistama, et selline annetuste kogumise viis muudab mind ka natuke rohkem avatumaks teiste sarnaste vabatahlike suhtes.
Veendusin, et ega eestlastel ja ameeriklastel väga vahet ei olegi peale keele. Sarnased vastused ja vb ainult natuke vähem sõbralikumad, kuid see-eest otsekohesemad. Ma siiski olen USAs põhiliselt lõunaosariikides viibinud. Päeva algus oli ikkagi raske, kuna tekst, mida ma ütlema pidin, ei olnud veel päris voolav ja ega enesekindlust oleks võinud ka rohkem olla, kuid õnneks päev lõpu poole läks paremaks või ma lihtsalt harjusin ise ära sellega, et inimesed võivad ka natuke halvasti öelda. Lihtsalt ei tule sellest välja teha ning edasi liikuda.
Ma millegipärast ei osanud oodata, et kõik põhimõtted, mida olen õppinud USAs ukselt-uksele käies kehtivad ka Eestis. See, kui inimene elab suures majas, ei tähenda veel, et tal raha on. Nii kohtasin üht ema, kes kurtis mulle, et peres raske - mees käib ainsana tööl, 3 last vaja kasvatada, vanim tasulisel kohal ülikoolis (haloo, kui 18+ äkki võiks ka ise mõelda natuke töötamisele, mitte vanemate kulul elada?!). Naine tundis muret, et ta ei olevat ise saanud juba mitmendat aastat aeda uusi taimi osta. No jah, kurb lugu küll, ise elasid muidu Eesti mõttes 4* elamus. Äkki koliks kuhugi, kus madalamad kommunaalkulud?! Kuid teisalt kohtas ka selliseid, kes lahkelt olid nõus tegema 25 eurose kõne, kuna arvasid, et miks ka mitte.
Pensionäridega oli põnev. Küll kohtas neid, kes hakkasid halama, et pension on nii väike, vaja rohte osta, endalgi söögiraha pole jne. Kuid siis tuleb teine pensionär, kes lööb 10 eurose letti. Minu lemmikuks oli üks vanamemm, kes hoidis arvatavasti oma lapselast ja tõi kõik oma kopikad kokku ning ka see väike lapselaps tõi oma taskuraha. Ma küll manitsesin, et ära oma taskuraha siis ära anna, kuid laps vastas, et issi andis - respect neile vanematele, kes on oma tütart nii hästi kasvatanud. Alguses ma natuke kahtlesin rääkimast vanemate lastega (ülikool), kes tundusid oma vanemate juures elavat, kuid siis mõtlesin, et mis seal ikka, äkki neil ka huvi, midagi head toetada ja tuleb tõdeda, et nii mõnelgi juhul, kui laps tuppa läks raha järele, siis tuli tagasi tõdemusega, et kahjuks mul ainult mündid, keegi teine (loe vanemad) ei olnud huvitatud toetama.
Tore oli, et kampaaniale, mille raames ma ukselt-uksele käisin oli tehtud hommikul ka teles ja raadios reklaami. Nii mõnigi kord, ei pidanud ma pikalt rääkima ja inimesed kohe läksid raha järele. Ja isegi, kui uksele tulles kohe küsisid: "Raha tahad?!" - ei tasunud verest välja minna, sest nad lihtsalt otsekohesed ja ikkagi olid valmis toetama. Samas mõnel üksikul juhul, ei vaevunud inimesed isegi ära kuulama, mida ma seal teen.
Põnev oli ka koertega. Ma ikkagi natuke pelgan neid ja kui veel mõni hirmuäratav silt ka, siis oioi. Tuli siiski tõdeda, et sildid on kohati liialdatud. Ainult ühe maja hoovi jäi seepärast minemata (igaks juhuks). Ühe suure koera valvatavasse hoovi sisenedes, teadis omanik kohe, et ma olen heade kavatsustega, sest tema sõnul pidavat koer kohe haukuma hakkama, kui keegi halb inimene mööda läheb.
Kuigi ma olin vabatahtlik esindaja, kurdeti mulle ka riigi muresid. Küll ei oldud rahul lastetoetustega, siis pensionid liiga väikesed ja paluti mul veel linnavalitsusse teatada, et ühel tänaval vaja ikka puude oksad ära lõigata. Nii, kes kunagi peaks tahtma riigikokku rahvast esindama minna võiks kõigepealt natuke ukselt-uksele käies maad kuulata.
Lõpetuseks võib öelda, et suurem osa Eesti rahvast ei ole ikkagi kitsi. Meelde jäävad ikka need positiivsed inimesed. Olen tänulik kõigile, kes vaevusid, kas või ust avama ja minuga paar sõna vestlema, eriti tänulik olen neile, kes olid nõus toetama seda vabatahtlikku üritust. Loodan, et suutsin ka nende halli argipäeva (tegelt päike ikkagi paistis) natuke vürtsitada ;) Ausalt pean siiski tunnistama, et selline annetuste kogumise viis muudab mind ka natuke rohkem avatumaks teiste sarnaste vabatahlike suhtes.
Comments