Ei-me-ette-tea

Puhkus sai alguse juba Nashvillies. Kui varasemad aastad on check out kestnud vähemalt 10 tundi jutti arvuti taga istudes ja pead valutades, siis see aasta oli see rohkem formaalselt klientide üle vaatamine, mis võttis mingi 2h aega. Esimene aasta oli järjekord sekretäri juurde 4h pikk, siis see aasta oli 4 minutit :D Sain oma saadetise Eestist ka kätte, tegemist oli Triinu ja Saile poolt koostatud guidiga Gatlinburgi, mis oli eriti vaimukas. Sealset horoskoopi järgides oli 2. kuupäev soodne pidutsemiseks sõnnidele ja nii mina, Aša, Imbi seadsimegi sammud Nashvillie südalinna poole, sest me kõik samast tähtkujust. Tähtede seis ei vedanud meid alt ja nalja-naeru kui palju. Kohe esimeses pubis sattusime õigesse lauda, kus ei pidanud ise joogijänu kustutamise eest muretsema. Seltskonnaks oli üks isa ja ta poeg Michiganist, kes tegeles Fedex äriga. Vanapapp oli täiega lahe, tahtis mulle sokutada oma poega nr 6 ja lubas vastutasuks 4 lehma ja rasedat küülikut :D Sai siis country muusikat ku

Ja uskuge või mitte, see suvi saigi läbi ja ma pidasin lõpuni vastu. Pean kurbusega teatama kõigile Texase koertele, et neil ei ole enam võimalik minu jalgu lakkuda, minu peale haukuda, mu kotti nuuskida ega mu auto kummide peale kuseda :D Ja inimesed, võite nüüd rahus hingata, keegi ei küsi enam teie laste kohta, vähemalt mitte mina :D See nädal kohtasin ma kolmejalgset koera, õnneks ta ei jõudnud nii kaugele hüpata, et mu jalgu lakkuda, lihtsalt haukus. Samuti kohtasin üht meest, kes nagu õudukast välja karanud monster välja nägi. Alguses arvasin, et ta on mingi põlengu üle elanud, kuna kogu nahk oli põletusarme täis, kõrvad ja nina moondunud, labakäsi jublakas, kuid küsimise peale oli ta lihtsalt iraagis autopommiplahvatuse üle elanud. Õnneks talle enam valu ei valmistanud kuid hääl oli üli sõbralik, nii kahju lihtsalt. Jube, mis nad seal ikka teevad. See nädal sai siis üle pika aja jälle politseidega juttu ajada, keegi oli jälle väikse kuulutuse fb üles pannud. Õnneks