Nädal 8: sulla-mulla

Möödunud nädala alguses sai hoolega hiina keelt õpitud ning pärast eksamit hiina keele lõppu koos tähistatud, samuti natuke fake turul šopatud, üht Shanghai lähedal asuvat linna külastatud, IKEAs lõunatatud ja kommunistlikku ujumiskogemust nauditud, samuti brittele kohalikku klubielu tutvustatud.

Ujula Hiina moodi

Pühapäeva lõuna paiku läksin siis esimest korda Shanghais ujuma koos Silva ja roomiga. Siseujula asus teises lähedal asuvas ülikoolis, Tounjing vist nimeks. Seal ka seisis Mao kuju ilusas uhkuses ning päris lahe oli ka teise ülikooli campuses ringi vaadata. Kuna Silval oli selle ülikooli kaart, siis ta sebis meile soodsa pileti, 10 rmb, muidu 30. Nagu kommunismile kohane, siis saime piletiks talongi. Meile seletati, et mütsi ka vaja, kuid me eirasime seda. Hiljem pidime ikka ostma ujumismütsid, ilma basseini ei lasta. Tavaliselelt toimib eiramise tehnika hiinlaste puhul, kuna me ei saa aru ja nad ei oska ka seletada, kuid Silva oskab hiina keelt nii, et ei jäänud muud üle kui alluda. Suht ok oli selle mütsiga ujuda, kõige odavam ei olnud kummist, vaid riidest, naljakas ainult. Riideruumis olid ikka õnneks normaalsed võtmega kapid. Aga need dušid olid nagu torud ja ei saanud soojust reguleerida ning mingid punased riidest ribad olid segistid. Ma kahjuks ei hakanud pilti tegema, kuna teised võtsid dušši. Ning enamik naisi kannavad trikood, mis meenutab pigem võimlemistrikood seelikuga. Minul ja mu ruumil olid ainukesena bikiinid :D Kuid ujumisrajad olid pikad ja bassein oli sama suur kui Auras. Kartsin, et satun konnatiiki, kuid rahvast oli parajalt ja sai mõnusalt ujuda. Järgmine kord peaks endale ka ujumisprillid muretsema. Samas toimus ka ujumisrajal hiina tüüpi olelusvõitlus ehk eriti kaasujujatest ei hoolitud ja ega keegi ei hakka vabandama, kui sulle vee alt jalaga virutab või teed andma, kui sa kiiremini ujud. Üks ujus raja peal minu meelest nn “kilpkonna” ehk lihtsalt lapiti liikus üliaeglaselt edasi ja vaata ise, kuidas tast mööda saad. Silvaga sai ka nalja, ma naljatades küsisin, et kunas sa ujuma õppisid ja selgus, et alles põhikoolis ja siis oli pilt selge, Silve ujumist ei saanud väga ujumiseks nimetada, pigem katseks ennast veepeal hoida ja sellisele juba krooli ei õpeta, kui koeragi ei oska ujuda. Aega oli 1h koos pesemise ja riietevahetusega, kuid me arvasime, et 1h basseinis – suht suva, kui Silvat poleks tõlkimas, ei oleks me aru saanud. Juuste kuivatamine toimus ka kusagil väljapääsu juures, kus oli ainuke stepsel, kuhu sain oma fööni torgata :D Kommunistliku ujula külastamine ei ole ikka minu lemmik. Basseini ääres tornis istus ka valvur, kes siis ruuporisse karjus või vilistas, kui midagi ei meeldinud :D

IKEAs lõunatamas

Pärast ujumist pidime IKEAsse minema, et Iina saaks osta asju karjala pirukate küpsetamiseks Soome rahvusõhtu jaoks. Mul oli kõht pärast ujumist nii tühi, et krabasin tänavapealt ühe võileiva, kuid see ei kustutanud oluliselt mu nälga. IKEAsse oli pikk tee metrooga, kuna see asus suht teises otsas. Ma nägin ka ühe silmaga Z.K. maxxx riidepoodi, kuid ma ei tea, kas tegemist on poega, mida ma arvan olevat. Kõik olid näljased ja nii läksime kiiresti sööma. Minu esimene lõuna IKEAs, ma arvasin, et tegemist on ainult kodutarvetepoega, kuid tuleb välja, et kõik siin olevad eurooplased on sellest sillas, kuna seal saab euroopalikku toitu, kartulit ja lihapalle. Ma võtsin kartulipudru bolognese kastmega, päris hea oli. Hiinlased ise muidugi ilma ei saa, kui riisitaldrik kõrval ning enamik valib ikka kahvli ja noa asemel pulgad. Mul ei olnud just kõige parem enesetunne ja seetõttu ma pilte ei teinud. Meiega samas lauas istusid philipiinlased ja Iina ütles nende kohta indoneeslased ja Silva (ta on East-Tamuurist) parandas surm tõsiselt, et philipiinlased ei ole indoneeslased. Ju see kõlas nii nagu eestlased on venelased :D Pärast kolasime lõputus IKEA labürindis ringi, kus oli palju hiinlasi ja neist väsinumad lihtsalt istusid müüdavatel diivanitel või aiatoolidel, mil hinnasildid küljes jumala rahuga :D Toidupoest sai Iina siis mingi jahu-laadse asja ja juustu, näkileibu ja võileivakatet. Silva ostis ka tumeda šokolaadi, mis maitses ülihästi, kuna polnud seda ammu söönud. Lõpuks jõudsime ilusti ka tagasi koju ja mu enesetunne oli jälle normaalne.

Hiina keele eksam ja tähistamine

Nagu mainitud, siis kolmapäeval toimus hiina keeles eksam, mis koosnes kirjalikust ja suulisest osast. Suulises osas saime varem teema, millest pidime dialoogi tegema partneriga. Ma palusin ühe hiinlasest sõpsi abi häälduse parandamisel ja ta aitaski meid esmaspäeval, kui hiinlastel oli vaba päev, mingi surnud lähedaste mälestamise püha. Me lindistasime tema rääkimise ja selle abil õppisime. Kirjalik osa oli päris kirves ja seda väitsid isegi need, kes olid varem hiina keelt õppinud. Mina ja mu ruumi olime vist ainukesed, kes ei spikerdanud. Ühed rootslased istusid isegi kolmekesi kahese laua taga ja õpetaja küsimise peale vastati lihtsalt, et Im fine ja nii see jäigi :D

Kuid lõpuks sai see tehtud ja tuli kõik koos tähistada. Kõigepealt saime teistega kokku ühes prantsuse kvartalis asuvas katusebaaris, mis oli super vaatega pilvelõhkujatele ja vaade läks aina paremaks, kui hämardus ja tuled põlema läksid. Enamik vahetusüliõpilastest oli seal kohal.

Vaade valges katusebaarile.

Vaade pimedas.

Kuna hinnad olid päris kirved isegi Happy Hour kohta, siis otsustasime baari nimega Helen minna, kus oli kolmapäeva õhtul naistekas ehk naised said 30 RMB eest piiramatult juua kella 8-01ni. Tasuta jookide nimekirjas oli näiteks mohhito, rumm koolaga, black russian, log iland ice tea, tequila sunrise, gin and tonic ehk suht kiusatus. Ma sõin seal ka oma esimese hamburgeri friikartulitega Shanghais. Soovijatel oli võimalik ka vesipiipu teha. Tegemist oli sellise puu laudadega kriiksuva baariga, kus laes ilutsesid kõigi maade lipud, v.a Eesti, kuid seda viga kavatsen küll võimaluse korral paranda. Seal sai ka veits juttu aetud teiste välismaalastega Prantsusmaalt, Hispaaniast, Mehhikost.

Kuna koju jõudsin päris vara ja ikka tundi oli vaja minna neljapäeval, siis pärastlõunal otsustasin puhata väljas pingi peal ja päikest võtta, sest ilm oli väga mõnus, kuid ikka päris palavaks kiskus riietega ja veits kahtlane oli, kuigi enamikul hiinlastel olid samal ajal tunnid ja keegi väga ei möödunud.

Tantsimine on siin nii lahe, saab Lõuna-Korea staaride muusikavideote tantse õppida ja õpetajad on suht normaalse tantsuoskusega erinevalt hiinlastest trennikaaslastest. Uus tants siis R.M.B – One shot (koreas poistebänd) ja Hyorin – One way Love. Ma järjest enam veendun selles aasia inimestel on ikka omaette kultuur. Varem olid mul ikka suht lääne prillid ees, kuid siinne ida popelu on ka päris põnev. Samuti olen hakanud end lõbustama asiaatide silmade uurimisega, kui nendega räägin. Nende silmad on nii tumedad ja kui lääne inimestel on enamikel ikka veits erinevat värvi silmad, siis ma ei ole suutnud hiinlastel küll seda täheldada. Eks uurime edasi :D Kuid korea popp värk hakkab mulle küll aina enam meeldima.

Šopingu reede

Kuna juba pikemat aega olen tahtnud endale lühikesi jooksupükse, teksasid ja kummikuid muretseda, siis võtsingi reede selle kurnava šopinguretke käsile. Kõigepealt läksin odavale riideturule, kus selgus, et saadaval on suht ainult hiinlaste mõõtu riided, mis vb oleksid mulle selga läinud, kui ma 12 aastat vana olin ja seal ei saa proovida ka, kuid jänes kotis mulle osta ei meeldi. Siiski olid asjad väga odavad ja ilusaid kleite saab 4 euro eest. Kunagi tuleb ikka minna seda kotis jänest sinna ostma tagasi. [mul on väga raske hetkel ennast eesti keeles väljendada, vabandan ette-taha] Forever 21 otsustasin jala edasi liikuda ja võtsin Macis jäätise hambusse, kus veendusin, et järjekorras seismine ei ole siin ikka In ja oma tellimuse sisseandmises peab olema läbisuruv. Teepeal kiikasin ka ühte suvalisse träni poodi, kust sai norme kõrvarõngaid 1.2 euro eest. Õnneks ei olnud Forever 21 väga palju rahvast ja seal ikka vahetub kaup ülikiiresti. Paljusid asju, mida ma 2 ndl tagasi seal nägin, enam ei olnud. Ja päris raske on leida suuremat suurust kui 27 või S, raudselt neid oli seal, kuid need ostetakse rutemini ära ja arvatavasti ei tehta nii palju eksemplare. Samuti täheldasin jälle, et inimesed ei pane üldse tähele, mis toimub, seistakse proovimise järjekorras tükk aega, kui samal korrusel veits varjatumas kohas on ka kabiin, kus pole üldse järjekorda. Edasi siis fake turule. Alguses ei leidnud ma kusagilt neid kummikuid, mida ma tahtsin ja siis lõpuks küsisin, et kas teil sellist tüüpi on ja tuli välja, et on. Poemüüja läks neid kusagilt teisest kohast tooma. Alati on parem kaubelda, kui teisi kliente ei ole, kuid kui ma parasjagu seal olin, siis kaks naist nagu kiuste pidid tulema ka just sinna poodi, kuigi enamikes kohtades müüakse sama kaupa. Nad oli raudselt siin lihtsalt paari päevasel turistikal ja külastasid vaatamisväärsuse mõttes fake marketit. Mu pilk oleks võinud nad haihtuma panna, sest nad ähvardasid mu äri nurja ajada, kuid õnneks oli müüja mõistlik ja ma sain 175 RMB ehk mingi 20 euro eest Hunteri kummikud, mis pidid päris popid hetkel olema, kuigi ma ei olnud neist varem midagi kuulnud, Eesti ikka ääreriik :D kuid mulle nad lihtsalt meeldisid ja siin ikka mõni päev otsustab kallata nii, et teed üleni lompides.

Leidsin leiva, 3.5 eurot 500g.

Intervjuu inglise keele õpetaja kohale

Reede hommikul sain siis ühe kutiga kokku, kes organiseerib siin hiina lastele inglise keele õpetajat ja ma võtsin ühendust. Ta veits nokkis minu eesti aktsendi kallal, kuid lõpuks ütles, et arvatavasti ei saa ma nii või naa ise sinna midagi parata. Ma ikka veits olin sisemiselt ärritunud, kuna tüüp ise ei olnud kunagi Hiinast väljas käinud ja arvatavasti oli oma inglise keele selgeks saanud põhjalikult hääldusi pähe tuupides, kuna tal ei olnud nii tugevat aktsenti kui tavaliselt hiinlastel. Anyways ma siiski sain endale ühe õpilase ja õpetan talle rohkem suuliselt inglise keelt rääkima kord nädalas 2h järjest ja peaksin saama 70 rmb tunnis ehk 8 eurot, mis on vist hiinlaste jaoks ühe päeva sissetulekuks :D ja minule mõnusaks kogemuseks ja taskurahaks. Eks näis kuidas läheb.

Laupäev Shanghaist väljas – brittidega Suzhous

Meie ühikasse on maandunud kaheks nädalaks mingi 15-liikmeline grupp ühest Briti ülikoolist, siis oli laupäeval meil võimalik nendega tasuta kaasa minna bussireisile Suzhousse, mis on linn Shanghai lähedal, 2h bussiga, 20min rongiga ja kuna meie lahe bussijuht polnud kunagi varem seal käinud, siis ta päris tihti eksis ära, meil kulus siis u 3h sinna minekuks :D Ilm oli veits sombune, kuid mul olid kummikud :D Me pidime endale ainult vaatamisväärsuste piletid muretsema ja kuna ma kavatsen alati vähem maksta, siis sain oma hiina üliõpilaspiletiga kõik piletid poole soodsamad.

Kõigepealt kolasime natuke ühes pargis, mis oli kunagi olnud kellegi elukohaks, seal oli päris kivine ja sai ronida. Ühed külastajad tahtsid meiega rohkem pilti teha, kui selle pargiga :D

Õied on juba natuke ära õitsenud.

Seal pargis veel.

Sai kivide otsas turnida.

Pärast seda liikusime budistlikku templit külastama ja sõime seal taimetoitlaste lõunat ehk nuudlid vee ja mingite seentega. Seal sai endale selle aasta tulevikku ennustada nii, et liigud ühes ruumis ringi, kus on kullatud erineva hoiakuga buda kujud. Valid neist välja oma lemmiku ja hakkad sellest lugema oma vanus + 1 kuju, ning saad uue kujule vastava hiina keelse kaardi 15 RMB eest lunastada, kus on kirjas su selle aasta ennustus. Minule ei olnud see just kõige parem ja seetõttu ei tahtnud ükski hiinlane mulle väga seletada, mis seal kirjas on :D kuidagi peab ikka äri ka tegema budistlikus kohas. Kohalikud hiinlased kummardasid seal templis ja vehkisid põlevate viirukitega templi läheduses.

Need Buda kujud, mille hulgast pidi lemmiku valima

Pärast templit külastasime siidimaali tikkimise töökoda, kus nägime, kuidas hiinlannad tikkisid siidiga maale. See oli ikka päris hull töö ja räägiti, et ühe korraliku A3 suuruse maali tikkimine võtab kusagil 3 kuud aega. Sealses turistipoes olid nende vapustavate maalide hinnad sellised, et selle eest saab juba auto endale osta. Müügil oli ka prints Chrlis portree ühel pool ka printsess Diana portree teisel pool. Britid siiski ei tundnud kohusetunnet see paarsada tuhat RMBd maksev siidimaal ära osta. Kallim oli vist isegi kusagil miljoni RMB ringis.

Naine siidiga tikkimas maali järgi.

Kalad tiigis

Pilt 14: Tempel. Sinna taustas olevasse kujusse loobiti münte sisse, pidi õnne tooma.

Need britid olid enamus veits nooremad kui meie ehk vanuses 19-21 ma arvan ja seetõttu andestame nende lapsiku käitumise, kuid muidu oli vahelduseks ka tore normaalset inglise keelt kuulata. Kuna nad siin lühikest aega, siis ei jäänud meil muud üle, kui neile kohalikku ööelu näidata. Õnneks olid ameeriklastest sõpsid lahkelt nõus enda juurde korterisse kutsuma, kus sai nats vesteldud ning siis läksime kõik koos edasi kluppi CA, millest ma olen juba varem rääkinud. Seekord oldi veel agaramad tasuta jooke jagama ja sain isegi kellegi sünnipäevatorti maitsta, mis ei olnud just kõige parem, ainult biskviit ja vahukoor, mõned puuviljalõigud ka, ma tahan ikka kohupiima. Sealt edasi liikusime ameeriklastega ühte underground hip-hop klubisse, kus ma ei olnud varem käinud. Kassas kohtasin esimest sõbralikku venelast, kes küsis, kust ma pärit olen ja sain nats vene keelt praktiseeritud. Suht underground oli koht ja enamik olid mitte hiinlased. Üks saaslane oli kollase pokemoni kostüümiga ja rääkis, et ostis selle fake turult ja pani selga, sest ta sõber oli viimast õhtut Shanghais. Olime seal nats ja nautisime DJd ja laes vilkuvaid lasereid. Enne kojuminekut oli soov veel tänavatoidu järele ja ma sain esimest korda selgelt näha, kui umbe ikka hiinlased ja ka teised inimesed ennast ikka Shanghais joovad. Üks keskealine sakslane tuli minuga vestlema ja küsis, et kas ma olen sakslane. Selgus, et ta on kolme kuu jooksul juba kuuendat korda Shanghais ja nuttis, kui raske on hiinlastega äri ajada :D

Pilt 5: Mulle meeldivad need sillad.

Pilt 4: Siin müüakse igasuguseid kahtlaseid puuvilju.

Iina oli ostnud 2 aastat vanu inglise keelseid moeajakirju siit campusest. Üks oli Hong Kongist ja teine Singapurist. Tema sõnul naiste jutud on alati samad ja ei muutu ning ligi 400 lk ajakirja sirvides leidsin nii mõndagi, mille olemasolust ma 2a tagasi ei teadnud.

Üldsuse survel tegin endale lõpuks Instagrami, sest see on siin lubatud, kel huvi varem Hiinast pilte näha – marienaggel.

 

Pilt 12: Sain lõpuks postkaardid postitatud