Nädal 7: esimene sissetulek Shangais

Sel nädalal toimus Eesti kultuuri ja ajalugu tutvustav õhtu, külastasime ühte Shanghais paiknevat Hiina kompaniid, üritasime Bruno Marsile piletit saada, lennutasin üle saja aasta tuulelohet ja teenisin veits raha niisama oma kohalolekuga klubis.

Eesti õhtu – leib läks nagu soe sai

See toimus Põhja-Balti kultuurikeskuse majas, mis paikneb meil siin USST campuses. Üritus oli põhiliselt suunatud hiinlastele, kuid ka teised vahetustudengid hüppasid sealt läbi.

Leivahakkimine täies hoos.

Teisel eestlasel õnnestus hankida ühest Daksa pagariärist kaks pätsi kandilist leiba, mis olid päris kõvad, kuna see jahu oli hästi naturaalne, kuid siiski leib. Lõikasime selle viiludeks ning kuubikuteks ja panime osadele võid peale, osad inimesed said paljalt süüa ja siis kasta hapukoore ja sibula sisse. Ka minu toas paiknev küüslauk kulus marjaks ära, kuna tulin mõttele, et osa võiks ahjus teha.

Hiinlastega sõbrapilt.

Pakkusime ka keedetud kartulit, millele sai võid peale panna, pärast Singing revolution filmi näitamist sai ka kaerahelbe-rosina küpsiseid. Külastajatele meeldis söök. Tuleks siiski mainida, et leib on siin kallis, kusagil 10 eurot päts ning hapukoor vist kusagil 3 eurot 250g ehk väga igapäevaselt ei saa endale lubada :D Maja oli kaunistatud Eesti väikeste lipukestega, mis oli saadud Eesti suursaadikult Hiinas eelmine nädal ja aknast torgati välja ka Eesti lipp, kuna neil lipu hoidmise alus puudub.

Näljased hiinlased leivajahil.

Filmi koha pealt ei pandud ingliskeelseid subtiitreid (eestikeelsed olid) ja kuigi film oli paljuski inglise keeles, siis kusagil 25% jäi neil vast arusaamata. Endal oli tore vahelduseks eesti keelt ja laule kuulata. Filmi ajal tuli üks Hiina kutt minu käest küsima, et “May I speak with you after the film” – nad on siin nii viisakad. Nimelt on ta unistuseks õppida Tartu Ülikoolis semiootikat magistris ja tahtis, et ma sellest lähemalt räägiksin.

Maja oli ilusti Eesti lippudega kaunistatud

Kuna ma väga selle programmiga kursis ei ole, siis ma ei saanud palju aidata. Siiski oli ta inglise keel väga nõrgal tasemel, et ma ei tea, kas ta hakkama saab. Muidu oli tegemist Eesti fänniga, kes on viimased aastad pingsalt Eestile Eurovisioonil pöialt hoidnud ja teab kõiki viimaseid laule (isegi ma ei tea) ning soovib Eestile Kopenhaagenis edu, kus me sajandi alguses võitsime :D

Triowin – Hiina kompaniis

Neljapäeval läksime operational management klassiga vaatama ühte Hiina kompaniid, mis asus 1.5h bussisõidu kaugusel. Hiinlasest õpetaja sõber töötab seal ja nii saadeti meile buss vastu. Kuna meie õpetaja inglise keel ei ole just kõige parem, siis alguses arvasime, et tegemist on ruberit (kustukat) valmistava firmaga, kuid tegelikult tehti roboteid, mis asendavad inimesi asjade pakendamisel. Buss oli täis rootslasi, kuna seda ainet võtab kusagil 20 rootslast, 2 eestlast ja 1 soomlane.

Nagu näha ruumi kui palju.

Kohale jõudes anti meile ilusti kiivrid pähe panemiseks ja siis näidati tööruume. Ma kujutasin ette, et hunnik hiinlasi rabavad üksteise otsas liinitöölistena, kuid tegelikult oli kuidagi tühi ja mahajäetud tunne ning kõik nägi väga vip välja.

Kiiver turvaliselt peas.

Kuna ma ei ole Euroopas otseselt üheski sarnases nö roboteid valmistavas firmas käinud, siis ei oska väga võrrelda. Hiljem juhatati meid ilusasse miitinguruumi, kus näidati presentatsiooni firmast ja selle toodetest. Seda oleks muidugi võinud varem teha, sest siis ma oleks taibanud, mida lähemalt vaadata meie jalutuskäigu ajal hoonetesse. Pakuti ka Nescafe lahustuvat kohvi ja sai tasuta pliiatsi, mille ma loomulikult kaasa võtsin. Neid roboteid ekspordikase ka Euroopasse, kuid põhiliselt Hiina turule. Firma nimi tähendab try-to-win (Triowin). Firma kulul saime ka vägeva lõuna süüa. Istusin samas lauas meie õpetaja ja selle firma juhataja ja hunniku rootslastega. Tuli välja, et istumise komme on nii, et võõrustaja peab istuma sellisel kohal, et näeb kõiki. Firma juhataja loomulikult väga ei osanud inglise keelt ja meie õpetaja ei saa kunagi küsimustest aru või saab valesti nii, et väga mõtet nendega suhelda ei olnud. Siiski seletasid nad meile, mis sööke meile laua peale kanti, üks oli vees elava usjas kala liha, keedetud pardi munad, karbid, mingi puu seen, ühesõnaga kõike ei maksnud proovida :D

Lõunasöök, kõik võtsid, mida soovisid, taustaks 3 rootslast.

Pärast saime ilusti lõunaks bussiga ka tagasi. Kokkuvõtlikult oli päris lahe kogemus, mida niisama turisti mängides ei saa.

Meie seltskond kompaniid külastamas.

Bruno Marsi piletite jahil

Neljapäeva õhtul oli siis kõigi lääne inimeste kokkutulek Merzedes Benz arenal Shanghais, kuna Bruno Mars esines seal. Piletid olid välja müüdud ja meil ei õnnestunud neid saada, siis mõtlesime koha peal vaadata, et äkki keegi müüb. Koht oli väga ilus, ma polnud seal varem käinud, tegemist oli vist 2010 aasta expo kohaga kui ma ei eksi, purskkaev pritsis vett ja tulemängu jagus. Pileteid müüdi, kuid sellest arusaamine võttis meil aega, sest hiinlastest piletimüüjad ei osanud isegi “ticket” inglise keeles öelda. Siiski küsisid nad hingehinda. Nii me siis tšillisime niisama seal ja jälgisime mängu. Kuna kontsert toimus sees, siis isegi sees olevas kaubanduskeskuses ei olnud väga midagi kuulda. Võtsime istet Starbucksis ja nautisime kohvi, mille eest saaks siin 3 korda lõunatada odavamas söögikohas :D

Starbucksi kollektsioon.

Ja menüü fännidele.

Metrooga tagasi liikudes ja oma peatuses väljudes jooksis üks hiinlasest kutt meile järele. Iina oli talle lihtsalt lambist metroos naeratanud ja viisakuse mõttes nii sama lehvitanud, kui me väljusime ja see kutt tuli peatus varem välja ning jättis oma sõbra metroosse, et meiega rääkida. Ta oli nimelt 3a Austraalias õppinud ja töötas nüüd Shanghais. Me suutsime valel pool teed bussi peale minna ja meil võttis hea mitu peatust aega taipamaks, et see buss läheb valele poole ning siis arvasime, et enam busse ei lähe, kuna kell oli juba päris palju, kuid siiski saime ilusti koju. Tegemist oli ikka trolliga.

Pargis tuulelohet lennutamas – kommunistist sõber

Laupäeval läksin siis ühe hiinlasega ühte parki, ta lubas mind hiina keelega aidata. Üllatusega nägin, et tal oli kaasas ka tuulelohe. Tegemist on väga naljaka tüübiga, kellega tutvusin nii, et ta lihtsalt jooksis mulle järele, kui ma liikusin sööklast tagasi oma ühikasse ning ta hakkas minuga rääkima. Ma olin suht pealiskaudne, kuna alles sööklas tuli üks neiu minu juurde ja tahtis koos õhtustada/ inglise keelt praktiseerida, kuid ma olin suht kiire sööja. Igatahes andsin sellele tüübile oma we chati, et tast lahti saada. Järgmine päev kirjutas ta mulle, et tal on mulle kingitus, tegemist oli siis potikaktusega :D Läksime siis sinna parki.

Kevad on siin täies õies.

Kuna see nädalavahetus on siin Hiinas mingi esiisade mälestamise püha ja esmaspäev on puhkepäev, siis kõik kohad on rahvast täis. Nii oli ka park puupüsti täis. Tegemist oli Forest pargiga, mis on selle linnaosa suurim ja see oligi hiiglaslik ja päris metsas viibimise tunne oli. Me ei käinudki päris tervet parki läbi, vaid olime ühes osas ja lennutasime tuulelohet. Mul tuli see natuke isegi välja. Osade lohed olid ikka sügaval taevas uhkes üksinduses. Hiina pered olid siis oma telgikesed, madratsid ja söögi kaasa võtnud, et veeta tore päev pargis. See kaktusehiinlane oli ka moonakoti kaasa võtnud, et mulle erinevaid hiina snäkke maitsta anda, küll oli seal rosinad, kuivatatud mandariine, kuivatatud magus kartul, peet, mingi seenelaadne ollus, kuivatatud liha jne. Ma ei ole siin just väga snäkkimisega harjunud seega palju ei söönud ja ta andis hiljem terve selle moonakoti mulle, kuigi ma keeldusin mitu korda. Kas tõesti levib siin selline kuuldus, et välismaalastest sõprade hoidmiseks peab väääga pingutama, et ikka meeldida :D Aga ta oli naljakas.

Tuulelohe oli muidu Spiderman :D

Ta inglise keel ei ole just kõige parem, kuid suheldud saab. Selgus, et ta unistuseks on hakata ärimeheks ja panna oma firma püsti, teevadki oma sõbraga mingit kodulehte, millest ma väga aru ei saanud. Edu nimel oli ta liitunud kommunistliku parteiga ja mu küsimuse peale, et mis ta seal teeb, ta vastas “Checking people!” :D Paanikaks ei ole siiski põhjust, hiljem selgus, et ta tahtis öelda, et ta peaks sinna uusi liikmeid värbama, kuid ta ei ole jõudnud sellega väga tegeleda. Oli väga üllatunud, kui mainisin, et Eestis on umbes 6 parteid :D nii palju!!! Tagasi liikudes kogesin Hiina rahvamassi, kuna buss oli puupüsti täis ja inimesed üritasid isegi oma imikuid sisse litsuda igast august. Pühade tõttu oli ka liiklusummik.

Indoneesia restoran

Laupäeva õhtuks leppis ruumi lõpuks kokku ka kohtumise tema mobiili leidnud hiinlanna Elody’ga Dapuqiaos ehk koht, kus on palju turiste ja kriiksuvad majad. Siiski pean ennem mainima, et kui asi puutub olelusvõitlust koha ja söögi pärast, siis hiinlased on halastamatud. Metroos pole vahet, kas oled naine või mees, noor või vana. Istusin seal ja üks mees ühelt poolt ja üks naine teiselt poolt spurtisid minu kõrval oleva vaba tooli poole. Mees võitis ja naine jäi pika ninaga. Ülimalt ebaviisakas minu meelest ja ma tegin ikka päris mitu ringi oma silmadega, et see tüüp aru saaks, missugune mats ta on. Lõpuks on kevade tulekuga ka siinsetesse metroodesse jõudnud kerjused oma kõlisevate purkidega, Shanghai metroo tunduski kuidagi liiga vaikne, va suured rahvamassid mõni kord. Ja veel üks asi, hiinlased liiguvad üliharva metroojaamas treppidest, kui olemas on eskalaator, mis sest, et palju rahvast täis. Seetõttu ma ei imestagi, kui lugesin uudistest, et ühes Shanghai metroojaamas sai 15 inimest vigastada, kuna eskalaator hakkas tagurpidi liikuma.

Õhtusöögi juurde tagasi. Lisaks meile oli seal ka 5 Elody sõpra, kes ei olnud just kõige selgemad pead inglise keeles ja seetõttu sai palju nalja. Kui küsisin, et kas üks teab Bruno Marsi, siis ta küsis vastu from Mars? Muidu oli õhtusöök väga meeldiv ja snäkid olid päris liha ja sain oma lemmikut magus-hapu kastet. Kuigi mu söök võttis väga kaua aega, sain ananassi sisse pandud riisi kanaga ja ananassi tükkidega. Ülimaitsev oli.

Gaga – esimene teenitud raha Shanghais

Roomile saatis sõnumi üks afroameeriklasest tuttav, kellega ta kohtus Mexico restoranis, et “white girls needed”. Selgus, et oleks vaja kahte valget tüdrukut, kes veedaksid mõned tunnid lihtsalt klubis ja selle eest saab raha. No me mõtlesime, et miks mitte, proovime järgi. Esimene õhtu oli manager haige ja nii jäime pika ninaga. Teine õhtu ilmus ikka kohale ja nii võttis meid kaasa. Alguses panime lihtsalt nimed kirja ja kellaaja 22.15, kokku oli meid neli ja paberipealt vaatasid vastu nimed Tatjana ja Polina, ühe korra võite arvata, et nad olid kusagilt Venemaalt :D Meil oli siis oma laud tasuta snäkkide ja joogiga. Pidime seal siis lihtsalt hängima oma laua taga ja eesmärk oli vist näidata, et näe välismaalased käivad ka siin klubis.

Klubi Gaga

Mulle tegelikult meeldis see klubi niisama ka ehk see oli pigem niisama pidutsemine ja siis makstakse selle eest. Klubi oli hiinlasi täis ja see mulle meeldis, muidu on igal pool välismaalasi nii palju, sai õige hiina peo hõngu tunda ja nad isegi tantsivad. Külastajaid lõbustati ka hiinakeelseid laule laulva artistiga, mis oli ka kultuuriline kogemus, oli ka pikkadel jalgadel kloun, kes õhupallist loomakesi tegi  ning muu meelelahutus. Teiste klubidega võrreldes oli ka vähem suitsuhaisu. Meie venelastest kaaslased olid arvatavasti siia Shanghaisse tulnud modellikarjääri tegema, kuid peale vaadates nad küll midagi väga erilist ei olnud ja kohe mitte üldse sõbralikud. Kui tavaliselt ikka küsitakse vastu, kus sa pärit oled, siis neil ei olnud sellest sooja ega külma. Vähemalt avaldasime neile survet natuke rohkem peotuju üles näitama, kuna meile meeldis see muusika ja klubi ja nad istusid suht tülpinud nägudega oma telefonides, siis kontrasti vähendamiseks, pidid ka natuke rõõmsamad olema. Sinna kluppi eksis ka üks ameeriklane, kes ikka lääne inimestega tahtis juttu vesta. Tuli välja, et ta Miamis ja sattus sinna kluppi oma hiinlastest äripartneritega ja pidi kuu aega Hiinas äriasjus ringi trippima. Lõpuks selgus, et meile ikka ei makstud selle “töö” eest lubatud summat ja saime vaid 150 RMBd, mis on mingi 18 eurot äkki, kuid kuna tegemist ei olnud päris tööga, vaid pigem maksti sulle pidutsemise eest peale, mis sest, et anti tasuta juua-süüa juba. Kuid mu roomi tegi ikkagi sellele tüübile selgeks, et ta rikkus kokkulepet ja leppigu ka edaspidi oma kalkide venelannadega. Siiski ei oleks ma elu ilmas uskunud, et mulle kunagi makstakse selle eest, mis rassist ma olen :D

Postmargid

Reede aitas üks hiinlasest tüdruk Alis mul postmarke osta, sest ma sain lõpuks taobaost oma postkaardid kätte ka. Kahjuks ei ole nad nii ilusad nagu võiks loota ja tavaliselt muidu välismaal müüakse, aga käib ka. Postkontorist pakuti mulle ka natuke odavamat võimalust, mis võtab aega 2 kuud, kiirem 2 nädalat, kuid ma usun, et mõlemal juhul võib kirja saatmine venida.

Üllatavalt ilus koht kõigest 2 peatust bussiga, Shanghai jahtklubi oli vist nimeks.

Pärast seda läksin Alisiga talle jalanõusid ostma ühte lähedasse outlet malli, hinnad olid küll tavalisest odavamad, kuid fake marketil on vast kõige odavam. See kingapood oli küll odav, kuid ma ei hakanud endale kontskingi ostma, sest ma siin neid nii kui nii ei kannaks, kuna puudub soov pilvelõhkujat mängida. Hiinlannadel muidugi seda muret ei ole, sest nad on väga lühikesed ja ülipeenikesed. Mõelge kõige peenikesemale inimesele, keda te üldse teate ja nüüd korrutage see poole Hiina elanikkonnaga ehk kõik näevad nii peenikesed välja.

Alis on muideks minust 1a vanem, kuid seda pildilt ei paista