Nädal 5: Hiina pangakonto 10 aastaks

See nädal sain lõpuks käia ka kohalikus tantsutrennis ning proovida ringi liikuda suumaskiga, samuti külastada kino ning avada Hiinas pangakonto.

Kinos – inglisekeelsed supakad isegi vahepeal

Kolmapäeval, kui taevast kallas vihma, plaanisime kinno minna Wanda kinosse, mis on üks suurimaid siin Shanghais. Renee (hiinlane, kes Eestis ka õppind) ostis meile netist piletid, kuna sealt odavam. Sain lõpuks näha Kääbiku teist osa 3Ds. Kuigi kino oli väga tipp-topp oli pilet Hiina kohta päris kallis, 65 RMBd ehk u7 eurot. Reneel oli auto ja seetõttu ei pidanud bussiga seiklema. Enne kino käisime ka õhtust söömas, päris hea söök oli, veits vürtsine, kuid see eest sai liha :D

püha õhtu söömaaeg

Kinost ostsin ka popcorni, mis oli ka kusagil 3 eurot. Kaasa anti ka niisked salvrätid käte puhastamiseks. Naljakas on see, et kuigi muidu söövad nad ainult soolast ja magustoit pärast einet ei ole moes, siis popcorn on neil ainult magus, mulle maitseb. Kinosaalid näevad välja nagu Cinamonis, põrand on ainult pehmem kui voodi. Filmi alguseks ka ei ole väga kombeks kohale jõuda ja nats tilkus külastajaid juurde. Film oli originaalkeeles ja all olid hiinakeelsed supakad. Kui tekst läks mingiks muuks keeleks, siis ilmusid ka inglisekeelsed supakad. Korraks oli kinos selline tunne nagu oleksin Eestis, film saab läbi ning lähen koju :D Väike kultuurišokk ka, arutasime Hiina ühelapsepoliitika lõdvemaks laskmist ja tuli välja, et Reneel on aastane laps, ning kui laps oli poole aastane, siis ta oli vahetusüliõpilane ehk umbes pool aastat eemal, vanaema hoolitses lapse eest ja kutt vist ka. Hiinlaste vanust on nii raske arvata, sest Renee nägi küll välja max 24, kuid tegelikult on 28. Ühesõnaga hiinlased vananevad aeglaselt.

Hiinlased ja pannkoogid

Teisipäeval toimus Nordic Baltic Cultural centris rootslaste poolt korraldatav pannkoogi õhtu, millele eelnes erinevatest marjadest mooside tutvustamine. Hiinlased olid pannkookidest nii vaimustuses ja tuleb tunnistada, et endalgi oli hea meel neid üle pika aja maiustada. Mooside valikust ei puudunud ka murakamoos, mille kohta üks rootslane mainis, et see on kallis. Siiski ei maitsenud see nii hästi kui oma kodu moos.

Apteegis

Kuna nädala alguses viskas mul tõeliselt juba kopp ette tõbine olemisest – köha ja kurk, siis otsustasin rohumaailmast abi otsida. Abigel andis meile ühte rohtu külmetuse vastu, tabletid (karbi peal ka inglise keeles kirjas), kuid neid oli liiga vähe meile kahele. Nii võtsin karbi kaasa ja läksin apteeki. Alguses ei tahtnud apteeker mulle seda rohtu anda, võtsin siis oma vestmiku välja ja üritasime seletada, et mul köha ja kurk valus. Lõpuks tal hakkas vist minust hale ja võlus selle rohu välja. Hiljem selgus, et siin on päris raske tegelikult rohtusid osta, vaja kas retsepti või siis passi näidata. Kuna ma keelt ei oska, siis sain niisama.

Kasutusele võtsin ka rahvameditsiini ning ostsin poest küüslauku, mett ja saia. Tahtsin ka sidrunit, kuid ei näinud kusagil. Mesi on siin väga vedel ja sai päris magus, küüslauk nagu küüslauk ikka. Ega need rohud minu meelest väga ei aidanud, kuid õnneks on nüüd mul nats parem olla, vahepeal veits köhin, kuid eks siis parim ravim ole ikka aeg.

Tantsutrenn – hiinlased õpivad tantsima

Nägin siis ükspäev campuses ringi liikudes plakatit, kus oli inglise keeles sõna Dance, tegin pilti ja palusin ühel hiinlasel tõlkida plakati sisu. See semester on siis võimalik siinsetel hiinlannadel õppida tantsima kaks korda nädalas 1h korraga. Otsustasin ka siis järele kaeda. Koht asub pm minu ühika kõrvalhoones, max 2min, saal ei ole just midagi erilist, ventilatsioon puudulik, kuid peeglid olemas ja käib ka. Peale minu oli seal veel 2 tumedanahalist tüdrukut, üks Keeniast ja teine vist kusagilt Lõuna-Ameerikast. Hästi toredad ja elavad samas ühikas minuga. Ülejäänud kõik olid hiinlannad omas teksades ja mõnel üksikul nn trenniriided seljas. Kokku umbes 35 ringis, neist vast 5 oskavad tantsida päris hästi, kuid teised veel näevad vaeva enese vingerdamisega. Treener on see-eest päris normaalne. Alguses on siis soojendus ja pärast seda õpetatakse meile ühe Lõuna-Korea tüdrukutebändi 4Minutes tantsu loole Whats your name? (võite youtubist vaadata), tants on suht identne, mis me seal teeme. Kuna trennid olid juba 2 nädalat kestnud, siis ma algust ei osanud. Õnneks mu armsad tõmmud õpetasid mind. Kultuurilise kogemuse mõttes on päris lahe ja loodetavasti jääb nats hiina keelt ka külge, kuna inglise keelt ei räägita. Semestri maks on 100RMD ehk siis 12 eurot.

Prantsuse kvartal – nagu Euroopas

Reede õhtul sain ühe austraallasega kokku. Läksime kõigepealt sööma ja ma sain üle pika aja Caesari salatit noa ja kahvliga süüa ning see maitses nagu kodus. Üldse on prantsuse kvartal täis välismaalasi ning väga ei ole Hiina tunnet, hinnad on ka mitmekordsed. Pärast läksime jazz klubisse, kus esines majabänd. Mustanahaline afronaine laulis (ameeriklast enamus vist), üks mängis trumme, trompetit, kitarri. Täiega lahe oli vahelduseks klubidele kuulata live muusikat. Muidu oleks perfect olnud, kuid slaavi neitsikud minu ligidal ei suutnud kuidagi oma sigarettidele pausi pidada ja passiivse suitsetamise tase oli laes. Sealsed jookide hinnad olid ka suhteliselt Londoni tasemel. Teised olid mingil Rootsi õllejoomisel ehk maksad 100 ja saad siis piiramatult juua Rootsi õlut ja süüa. Lõpuks kohtusime klubis M2 (siin on väga naljakat klubi nimed), kus oli klubimuusika ühtlase tümpsu saatel täies hoos, silmarõõmu pakkusid nappides riietes tantsijannad pukkide peal vahepeal. Mu ruumi suutis oma salli ära kaotada, kuid õnnelikul kombel sai selle järgmine õhtu kätte peale mitmete telefonikõnede tegemist. Tundub, et olen lõpuks avastanud valemi, kuidas õiglasema hinnaga koju tagasi saada. Nimelt lähen taksosse, näitan telefonist aadressi ning kui taksojuht mõmiseb märguandeks, et teab, kus see asub, siis küsin hiina keeles hästi aeglaselt – kui palju see maksma läheb? Esimene taksojuht ütles, et kusagil saja ringis (numbreid ma oskan) ning siis lasime sealt taksost jalga, järgmine taksojuht pakkus 60 ja sinna kanti ta maksma läkski.

Kitchen Hat party @ Sweadish departmet

Laupäeva õhtul korraldasid ühes kesklinnas korteris elavad kaastudengitest rootslased enda juures peo, kuhu kutsusid ka kõik teised välistudengid, mis oli päris tore. Rootslasi on siis teiste rahvustega võrreldes tunduvalt rohkem ja seetõttu ei tundu nad mulle just eriti seltsivad, kuid tegelikult on hästi toredad. Peo teemaks oli siis müts ehk pidi mingit peakatet kandma. Enamik oli endale midagi turult ostnud ja neiud olid isegi parukad muretsenud päris soodsa hinnaga ning tõetruud ning ma usun, et soetan endale ka ühe musta värvi, et hiinlastega paremini massi sulanduda. Neil oli muidugi blondid, ühel oli tumepruun. Kuna ma olen ikka ökonoomse mõtlemisega, siis meisterdasin googli abiga ajalehest mütsid ja siia lennates lennukist saadud ajalehtede abil sain kaunistuseks pildimaterjali. Kõige produktiivsem oli Postimees, kust sain roomile Putini pildi ühele poole ja matrjoška teisele poole, endale Põhja-Korea juhi ja siis tähe, mille sees oli Hiina tähemärk, mis tähendab revolutsiooni, teisel eestlasel hiina president ja USA president kätt surumas ja teisel pool väljalõige “Another one on the way” ehk pealkiri artiklile, mis räägib Hiina uuest lapsepoliitikast. Pidu oli melukas ja nalja sai, ühel oli ka NSVLi punase tähekesega läkiläki hangitud. Alt putkast sai ka kõhutäieks bautsõ, mis on erineva täidisega kukli sarnane. Nende hea asukoha tõttu jalutasime jala kluppi. Nende rajoonis asub ka nn Shanghai Times square, mis on lihtsalt üks brändiasjade šopingukoht.

Parimad sõbrad :D

Minu mütsi tagumine pool, see tähemärk tähendab “revolutsioon”.

Metroos, teel mütsipeole. Igaks juhuks siiski avalikus kohas ei kandnud.

Ja siis sõbrapilt hiinlasega.

Otsekohesed hiinlased & näomaske ostmas

Siin ühikas elab väga rahvusvaheline seltskond. Üks päev saime naljakal kombel tuttavaks ühe kutiga New Zealandist. Nimelt pidasime teda Abigeliks, keda tahtsime ehmatada, kuid see kutt sai hoopis ehmatuse osaliseks. Milline meeldiv moodus tutvusi sobitada.

Tegelikult pidime Abigeliga minema näomaski ostma õhusaaste vastu. Valikus oli ainult must ja roosa. Kuna ma ei tahtnud terroristi moodi välja näha, siis leppisin roosaga. Väga ei ole muidu jõudnud ringi uurida ja kohalikud nii kui nii ostavad kõik netist. Päris hea kvaliteediga, maski sees on ka õhukesest paberist filter. Nats ebameeldiv on kanda, kuid nagu ruumi ütleb, tervise nimel. Ma hankisin endale ühe äppi, mis näitab õhusaastatuse taset. See ei ole nii kui nii kogus Shanghais ühtlane, kuid käib ka, tavaliselt saab taeva vaatamise järgi aru, kas see on udune või selge. Arvan, et peaksin seda maski hoopis siinsetes baarides ja klubides kandma, et pääseda passiivsest suitsetamisest :D

poevargil

Täna sööklas üksi lõunatades tuli minu juurde üks Hiina kutt ja ilma pikema small talkita küsis, kas ma ei tahaks talle modelliks hakata. Talle nimelt meeldib pildistada ja arvas, et ma sobiksin tema plaaniga pildistada campuse kenasid kohti. Veits kahtlane on, kuid kuna kutt väga pingutas, et minuga rääkima tulla, siis ei olnud südant teda kohe pikalt saata. Eks näis :D

Järjekordne park, kus hiinlased telkimas käivad

Laupäeval oli ilus päiksepaisteline ilm ja lausa patt oli toas passida. Nii seadsime sammud bussipeatusesse ja sõitsime ühel lähedal asuvasse parki. Järjekordselt oli meil õnn sattuda kohalikega samasse parki mitte turistide mekasse. Park oli päris suur ja selle keskel oli järv, mille peal sõideti paatidega. Järve ühel kaldal oli perekonnad telgid päevaks püsti pannud, kus puhkasid ning lapsed mängisid. Nii naljakas on näha keskealisi mehi sulgpalli või indiakat mängimas. Me lihtsalt jalutasime ja siis istusime ning jälgisime kohalikke. Pargipolitseinik tuli meie juurde ja seletas hiina keeles, et me oma kotid selja tagant enda lähedusse võtaksime, sest sealt peenrast võib keegi nad ju ära varastada (hiina keelest oletatav tõlge). Park oli ka popp koht pulmapaaridel piltide tegemiseks ning sinna saabuti limusiiniga.

Kuigi temperatuur ei ole 30+, palmipuud ikka eksisteerivad.

Peig poseerimas. Soovisin neile “Gongratulations” ja said aru ;)

Õhupallimüüjad.

Kohalikud kalamehed

Pangakonto CCBs (China Construction Bank)

Võtsime nõuks endale ka siis kohaliku pangakonto teha, et saaks kaardiga maksta ja vajadusel hiina saitidel maksta või kui siis reisimiseks peaks minema. Dilan oli meie tõlgiks. Kirjutasin all ei tea millele, kuna hiina hieroglüüfidest ei ole mul õrna aimugi :D Õpilastele pidi olema konto tegemine tasuta ning mingeid kuutasusid ei ole ehk suht vahet pole. Parool peab olema 6 numbrit pikk ja pangakaardil puudub nimi, kehtib kuni 2024 aastani. Elu on ikka põnev, mul on nüüd Eestis, Hiinas ja USAs pangakontod ja lisaks veel UK telefoninumber ehk vabalt võin spiooniks hakata :D

Täna pidime panka tagasi minema online konto jaoks, kuid ega ma päris täpselt aru ei saa, kuidas see toimib ja mida me seal üldse tegime, kõik on nii keeruliseks aetud. Eks Dilan üks päev näitab. Naljakas on ka see, et iga kord, kui ma kaarti kasutan, siis tuleb mu telefonile sõnum palju kulutasin ning palju alles kontol raha on. Sõnumid on väidetavalt tasuta ja see suht lahe, ainult mu Hiina telefoni sms mälu on juba täis :D

Campuses olev raamatukogu, 8 korrust, suht hiiglaslik. Üliõpilaskaardiga saab sisse, kuid kuna meil need ei tööta, siis lihtsalt marsime. Siiamaani pole keegi takistanud ;)

Shanghai Postimuuseum, pannkoogid ja hiiglaslik mall šoppamiseks

Täna tahtsin siis ka midagi turistikat teha. Mul on Lonely planet Shanghai turistiraamat ja sealt siis valisin ühe jalutuskäigu marsruudi, mille täna ette võtsime. Kuna mul enam kaarti ei ole, siis sai ka natuke ekseldud. Nägime kohalikku baptistlikku kirikut, kuhu võim ilmade liiga palavaks mineku korral pakku pugeda. Väikestel tänavatel renoveeriti maja fassaadi ja selleks on tellingud tehtud pilliroost. Ei ole õrna aimugi, kuidas nad koos püsivad.

See kirik.

Ringi kõndides nägime söögikohta, millel nimeks Pancake day ja loomulikult ei suutnud me sellest mööduda ja pidime sisse minema. Menüü oli sama ahvatlev ning nii jäimegi sinna sööma. See oli USA hommikusöögikohtade sarnane ja ma tellisin endale pannkoogid mustikatega. Pannkoogid olid sellised paksemad nagu USAs ja kõrvale anti ka vahtrasiirupit. Ruumi võttis muna, kartulit ja peekonit lisaks mõned pannkoogid. Muna sai valida erinevalt viisi ja valmidusastmel küpsetanult. See oli nii hea ja veel kahvel-nuga. Naljakas oli see, et kui lahkudes üks kelneritest meile ust avas, siis ta koogutas ning kordas sorry, sorry, sorry. Huvitav, kas ta selle sõna tähendust ka teadis :D

Jee pannkook, see valge asi seal peal ei ole vahukoor, vaid või.

Edasi sattusime kohalikku riietepoodide hulka, mis oli rohkem siseturu moodi paljude poodidega, mitme korrusega ja mitme hiiglasliku kaubamajaga. Inimesi oli palju ja sealt leiab igaüks endale midagi. Ülemistel korrustel oli eraldi nimetatud Foreign Trade kaup.

Edasi külastasime ka Shanghai Postimuuseumi, kus oli siis postiajaloost räägitud. Midagi väga erilist ei olnud ja suht tühi tundus, kuid me olime juba päris väsinud. Hoone keskmine osa oli lahe, klaasist katusega ja all oli siis üks postirongi vagun, kus sai sees käia. Väidetavalt on muuseumi katusel talveaed, kuid sinna me kahjuks ei saanud. Tagasi läksime 12 liiniga ja ruumi tahtis huvi pärast teada, kus meie tavapärases peatusest järgmine peatus asub. Nii läksime seal maha ning meil oli tükk tegu, et üle jõe tagasi campusesse saada, veits kõndimist ja siiski jõudsime kohale.

Shanghai Postimuuseumi sisehoov

Sain ka oma passi ilusti kätte, viisa on tühistatud, kuid residence permit ilusti olemas.