Nädal 4: fake China

Ongi siin Hiinamaal juba pea nädal aega elatud. See nädal sai nats koolis käidud nädala alguses. Lisaks viisime oma paberid politseisse residence permit`i jaoks. Neljapäev-reede oli meil väike ekskursioon Shanghai lähedale. Olen oma roomilt ka pisikud hankinud nii, et veits tõbine, kuid ilm on see-eest nädala lõpus olnud üllatavalt soe, isegi võiks öelda palav: 20 ja teksadega nats palav.

Tänud mind röntgeni ja hiinlaste piimajoomise erisustega kurssi viimast ;)

Nagu näha, siis ma olen hiinlastele ohutu.

Fake market

Täna siis lõpuks külastasime seda fake marketit ehk turgu, kus müüakse võltsitud kallite brandied staffi. Ma parem ei hakka neid ette lugema, kuna ma kirjapildiga väga kursis ei ole, kuid ütleme nii, et originaalide väärtused jäävad kusagil 1000 euro kanti. Näiteks üks kott. See on salapäraselt peidetud Burger Kingi kõrvale ja asukoha lähedust võis aimata mittehiinlaste arvu suurenemisest ja nende käes olevatest mustadest plastikkottidest. Turu eeliseks on see, et saab ise enadale sobiliku hinna kaubelda. Ma soetasin endale koti (Jimmy Choo), mille kauplesin 500 RMBlt 150 peale ja mantli 850lt 215 (MaxMax) peale, kuid olen suht kindel, et maksin ikka rohkem. Ma ei tea, kas sain head kraami, kuna mul pole õrna amugi, kuidas sama firma originaalid välja näevad :D Naljaks, et üks väheseid kohti Shanghais, kus sa saad osaliseks inglise keelsele klienditeenindusele, on just fake market. Eks näis, kaua nende kvaliteet siin vastu peab.

Pühapäeval kiikasime ka siinsesse Forever 21, mis on suht hiiglaslik, 4 korrust ja ikka päris hoolega staffi. Hinnad tundusid kuidagi mõistlikumad kui Inglismaal, enamjaolt vahemikus 5-30 eurot ja ainult suveriided. Kuna ilm oli väljas juba suviselt soe, siis oli tahtmine hunnik suveriideid osta, aga kui kõik need korrused läbi sai käidud, siis kadus šopinguisu juba kabiini järjekordi vaadates. Eks kunagi nädala sees tuleb tagasi tulla. Zara ja Vero Moda, Only riiete hinnad on suht samad mis Eestis, vb natuke isegi kallimad. Ei tea täpselt hinnata, kuna pole ammu neis poodides Eestis käinud.

Forever 21

Ja lõpuks saime ka Hiina valitsuse stipendiumi sulas kätte. Kahjuks antakse meile seda kuu kaupa ja nii jääb vb veebruari ja juunikuu oma mul saamata. Kõik oleneb, mis kuupäeval saame kohtumise siinse finantsosakonnaga. Summaks siis 2500 RMBd, mis siinseid kiusatusi vaadates võiks neljakordne olla :D Aga parem kui mitte midagi ;)

Mu ülikooli saadetud paberid jõudsid nädala ajaga kohale ja ma olen ülimalt üllatunud selles. Vb oli asi ka selles, et ülikool saatis nad ise ja seetõttu maksis kallimale tellerile. Ma tahaksin postkaarte saata, kuid ma ei ole kusagil postkaarte näinud, kas see ei ole mitte veits naljakas :D kui lõpuks midagi üle ei jää, siis joonistan ise ;)

Apteegi külastus

Kuna ma olen see nädal veits tõbine olnud, siis otsustasin apteegist endale nohurohtu hankida. Ruumi eeskujul tegin tema rohust pilti. Läksingi siis apteeki, kus keegi loomulikult inglise keelt ei rääkinud ja näitasin pilti, siis said nad aru, et soovin nohurohtu. Siiski valisin odavama versiooni kuid tuli välja, et sel ei ole pihustit kaasas ja üldse oli tegemist mustja vedelikuga. Mõned korrad toppisin seda ninna, kuid kuna nohu ei ole kõige hullemaks läinud, siis on see rohi praegu tööta. Soovisin ka midagi kurgule, kuid nad ei saanud minu kehakeelest aru, vaid immiteerisid, et seda rohtu pannakse ikka ninna. Vist arvasid, et ma küsin, kas pean seda rohtu suukaudselt manustama :D

Uganda sõpsiga pizzat söömas

Esmaspäeva õhtul olime siis lubanud oma siinse ühika sõbraga, kes on Ugandast pärit – Abigel nimeks, välja sööma minna. Algne plaan oli minna Mexico restorani, kuid kuna Abigel kartis, et terrorostid võivad metroojaamu rünnata ja sinna minekuks oleksime pidanud metrood kasutama, siis läksime hoopis bussiga suurde šoppamise keskusesse. Üritasime talle küll selgeks teha, et saatuse vastu ei saa, kuid andsime järele. Teine kord siis Mexico toitu sööma. See eest saime pizzat. Ma ei ole elu sees nii suurt rõõmu tundnud noa ja kahvliga söömisest, isegi siis, kui tegemist on pizzaga. Ja seal peal oli juust, mida ma pole tükk aega saanud. Kodus ikka viskan endale paljaid juustuviile suhu :D Seal pakuti ka pastasid väga mõistliku hinnaga ehk arvatavasti satume sinna tagasi, kui hiina toit kopa ette viskab. Siin sööklates ei ole mul sageli õrna aimugi, mida endale suhu sisse panen, osad toidud on ikka äärmiselt imeliku välimusega ning kana ei maksa kunagi tellida, sest suure tõenäosusega saad lihtsalt mingid kondid.

Tähelepanek hiina kultuurist

Meil oli siin väheke probleeme oma õpilaspiletitega. Nimelt anti meile suvalised piletid, kuigi igale ühele oli nimelised mõeldud ehk kõik olid omavahel vahetuses. Läksime siis selle tarbeks pilti tegema ja see mees, kes siin töötab ja kaardile raha paneb, läks jumala marru. Point selles, hiina kultuuris on kombeks, et keegi peab alati süüdi olema ja siis kõvasti välja ütlema: “See on minu süü!”. Sama oli ka hommikul poliseijaoskonda pabereid viima minnes. Pidime bussiga minema, sest see on “kõige mugavam”, kuid jäime tipptunni tõttu kahest bussist maha, sest nad olid liiga täis. Siin tuleb ikka olelusvõitlus proovile panna transpordiga. Lõpuks võtsime taksod, aga kui ma ei oleks initsiatiivi enda kätte võtnud ja teiste ette taksot püüdma läinud, siis üritaksime siiamaani endale taksot hankida :D Brandon, meie hiinlasest organisaator, ütles lõpuks jumala tõsiselt, et see on “Shanghai süü”.

Kahepäevane tripp Xitang ja Hangzhou

Reis oli mõeldud siis välistudengitele ja meile oli tellitud eraldi buss. Lisaks tavapärasele seltskonnale tervitasid meid bussi tagaistmel ka mõned jaapanlased, keda ekslikult hiinlasteks pidasin. Siiski nägid nad modernsemad välja kui hiinlased. Sain teada, et neil sama tähestik, kuid hääldavad neid märke erinevalt ehk põhimõtteliselt saavad nad ikka üksteise riikides hakkama. Kokku oli meid siis kusagil neljakümne ringis. Giid rääkis hiina keeles ja meile siis tõlgiti inglise keelde nii, kuidas osati.

Xitang

Üks poeke Xitangi vanalinnas, kus sai märkmikke osta ja siis laes ja seintel rippusid igasugused laused kirjutatud märkmepaberitele.

Tore oli näha elu väljaspool Shanghaid ja ma veendusin, et ikka on olemas personaalseid elumajasid ja põlde, kiirteid. Ja muideks siin on kiirteedel tollid nagu mõnes USA osariigiski, kus tuleb maksta. Esimene peatus oli Xitang, mis oli vanaaegne Hiina linnak, kus oli turistidel palju väikseid poekesi kanalitega piirkonnas. Kanaleid sai ületada sildade vahendusel. Väga armas külake oli, kuigi nats turistikas. Kolasime seal siis lihtsalt nats ringi paar tunnikest, et isegi kopa viskas juba ette. Ilm oli päikseline kuid tuuline. Lõpuks otsustasime ka kambakesi paadisõitu teha. Päris tore oli.

Xitang kanalid

Pilt tehtud paadisõidu ajal. Taga on näha, missugune see lõbusõidupaat oli.

Edasi kimasime siis Hangzhou poole, mis on Shanghai läheduses asuv kuulus linn ja isegi minu raamatus märgitud (ehk 540 must visit cities in the world). Küsisime Brandonilt, et palju seal elanikke on, ja ta vastas, et täpselt ei tea, aga kusagil 300 000. Lõpuks vaatasime ikka netist järgi ja tuli välja, et hoopis 9 miljonit – surprise. No vb Shanghaiga võrreldes tundub 300 000, sest Shanghais mingi 23 miljonit :D Igatahes seal paistis silma isegi Walmart ;)

Sõbrapilt klubist G+ leitud uue sõbraga :D

Siirdusime siis hotelli, mis nägi sisult välja nagu USAs Holiday In, kuid arvatavasti maksime meie kõvasti vähem. Terve tripp läks kokku maksma 240 RMBd ehk 30 eurot (lisaks majutusele arvatavasti siis transport, giiditeenus ja mõni sissepääsupilet) :D Kõigil oli siis suur isu pidu panna, kuid kõigepeal vaja süüa. Juhtimise võtsid üle meie hiinlastest saatjad ja nii vallutasid u 25 mittehiinlast ühistranspordi bussi, mida ei ole seal vist enne nähtud. Ekslesime veits ja ei leidnud õiget kohta, sest see oli vahepeal ära kolinud. Lõpuks maandusime nuudleid sööma. Võtsime taksod siis kuulsa järve äärde ja tahtsime kuhugile baari puhkama minna, kuid ei leidnud ühtegi. Nii võtsime takso tagasi hotelli. Taksojuhtidele peab muidu enamjaolt hiinakeelseid aadresse näitama, kui soov on ikka õigesse kohta jõuda.

Rohelise tee istanduses ühe koselaadse koha juures. 

Niisiis ei jäänud muud üle, kui vallutada janu kustutamiseks hotelli kõrval olev supermarket (pigem kioski suurune) ja sadasime kõik ühte hotellituppa. Kõigil tuju hea, tuli aeg klubisse siirduda. Nimeks siis G+ ja takso viskas meid vales kohas maha, liikusime tänu juhatustele ja GPSile edasi ning jõudsime ikka õigesse kohta. Neljapäeva õhtu kohta oli täitsa palju rahvast ja kuigi tegemist ei olnud Shanghaiga, siis välismaalasi leidus ikka (välismaalased siis nüüd ja edaspidi kõik mittehiinlased olenemata rassist ja riigist). Sai siis natuke tantsu vihutud ja mõne hiinlasega vesteldud ning isegi afro-ameeriklastest kaks kutti astusid mingi laulushowga üles. Ma täpselt ei mäletagi, kas nad laulsid, tantsisid või tegid mõlemat :D Nagu ikka tabab välismaalasi pärast pidutsemist ja mõnel juhul suuremat keelekastet näljatunne. Õnneks ei pidanud kaugele minema, vaid istusime kõrvalolevasse kohalikku restosse nuudleid sööma. Mina võtsin vähemalt nuudleid. Inglisekeelset menüüd ei olnud, kuid ühed kohaliku panga töötajad, ja üks oli vist isegi manager, aitasid meid natsa. Naljakas oli see, et alluv oskas paremini inglise keelt. See manager ulatas igatahes kuttidele oma visiitkaardi ja lõpuks õnnestus mul näha ka see kultuuriline moment, et visiitkaart on püha ja seda antakse teisele kahe käega kinni hoides üle ;) Klubide juures on kombeks ka vanadel naistel lilli müüja, kuid põhieesmärgiks on ikka purjus inimestelt raha kerjamine. Eriti nõme on siis, kui sel naisel on veel väike laps kaasa, kes tahab sinult käest kinni võtta, et ikka süda väga härdaks läheks. Lõpuks jõudsime õnnelikult hotelli, kuid linna ööeluga tutvumisel oli 4h uinaku hind.

Väike puhkus rohelise tee põõsaste vahel

Järgmisel hommikul asusime unise bussiseltskonnaga teele ühte kohta looduses, kus kasvatati rohelist teed. Väga ilus oli ja ilm oli lihtsalt super, sain värske õhu ja päikese mürgituse. Algas 1.5h matk ehk pool teed põiklemine liikuvate sõiduvahendite eest :D Rohelise tee põõsad olid väga rohelised ja mõnes kohas olid istutatud astanguti. Tee kõrval voolas jõgi ja vesi oli väikse tiigi juures väga roheline. Maastik oli ilus ja Hiina paarikesed kasutasid seda pulmapiltide tegemiseks. Matk viis meid külakesse, kus elavad nn teeistanduse omanikud, kes peavad ka väikseid kodu-restorane ja müüvad seal teed. Ühes sellises otsustasime ka meie lõunatada. Taktikaliselt hoidsime hiinlaste lähedusse, sest nad teavad, mida tellida. Kõigepealt pakuti rohelist teed, mis oli väga väga hea. Kuna ma joon rohelist teed iga hommik, siis nats tajun maitse erinevust. Kuna seal olid mingi probleemid ja tegemist ei olnud tavalise restoraniga, kus kokk ja ettekandajad võtavad külastajaid vastu kindlatel kellaaegadel, vaid pigem perega, kes kokkab oma köögis sulle süüa, kuid tegelt väga tipp-topp. Söök oli ülihea ja me jagasime kõike üksteisega erinevate taldrikute pealt, riisi pidi ise kõrvalt võtma. Kokku oli mingi 10 eri rooga ja sai ikka päris mõnusaid maitseelamusi ning 7kesi lauas istudes ei jõudnudki kõike ära süüa. Hiina kohta oli päris kirves hind 70 RMBs (9 eurot), kuid ma jäin väga rahule. Mul hakkas väljas einestades isegi päikesest nii palav, et tõmbasin salli pea ümber. Parim asi päikese juures on päikseprillid ja neid ma armastan. Kahjuks hiinlased neid väga ei kanna, asi on vb nende anatoomilisest erinevas silmakujus?!

Püha lõuna söömaaeg hiinlastega

Edasi loksus siis unine seltskond tagasi järve äärde. Seekord siis valges. Tegime väikse jalutuskäigu järve ääres ja ilm oli nagu keskmine suvepäev Eesti, ülimõnus. Tagasi Shanghaisse liikudes oli ka peatus, kus Brandoni sõnul “You can go to restroom and have a rest!” Nende inglise keelega saab ikka nalja :D Seal oli ka Mcdonalds, mis muidugi sai meiepoolse sooja vastuvõtu osaliseks. Ma tahtsin kakaod, kuid Petra kuulis kokat. Siin müüakse ka Hiinale omaselt riisi Mcdonaldsis :D Õhtul jõudsime ilusti tagasi koju. Tore reis oli ja ilm oli hea!

Teepõõsad olid kohati istutatud astanguliselt. 

Hangzhou järv

Maailm on väike

Küsisin oma ühika meksilt, et kus ta Mehhikos elab ja ta vastas, et ühes väikses külas, kus on 1.5 miljonit elanikku :D Täna segus siis, et kui ta Mehhikos gümnaasiumis käis, siis ta klassis viibis vahetusõpilane Eestist  - ja maailm ongi väike. FB vahendusel selgus, et mul on selle eestlannaga 5 ühist sõpra. Eesti väiksus ei ole loomulikult kellelegi saladus :D

Eesti saadik Hiinas

Kuna ülikoolilinnakus on selline maja nagu Põhja-Balti Kultuurikeskus, siis külastas seda eelmine nädal Eesti konsul Shanghais. Ametnik vist vahetub ja nad tahtsid seda ka näha. Ma ei viibinud sel ajal täpselt seal, kuid üks rootslannast direktor tahtis meiega (eestlastega) kohtuda ning rääkisime lihtsalt, kuidas meil siin meeldib ja muidu Shanghaist, ülikoolist. See naine tahtis vist ennast lihtsalt kurssi viia toimuvaga, et jätkuks kõneainet saadikutega :D Ron sattus nendega juhuslikult kokku ja tema sõnul pidi täitsa ok inimesed olema, kuid suhtusid veits sarkastiliselt nn siinsetesse üliõpilaselamutesse. Teadmiseks, välisüliõpilaste omad on tipp-topp ja kümneid kordi parem kui Narva mnt vanim ühikas Tartus.

Vaheldus ameeriklaste näol

Paar nädalat tagasi kohtasin üht ameeriklast New Yersist, kes on siin vahetusüliõpilaseks Fudani ülikoolis ja ta kutsus oma korteripeole. Kuna samade vahetusüliõpilaste nägemine viskab vahest kopa ette ja ameeriklastega pole ammu suhelda saanud, siis otsustasin minna. Õnneks suutsin Roni ja ühika sakslased endaga kaasa meelitada. Loomulikult olid sakslased jälle näljased ja seekord oli nõudmiseks Mcdonalds vmt, Subway neile igatahes ei kõlvanud, kui neid sinna kõigepealt juhatasin. Kuid õnneks oli seal hiiglaslikus šopingukeskuses ka Burger King, kuhu sisse sadasime. Ma tõbine ja seega tahtsin midagi sooja juua. Ainukeseks variandiks oli kuum soja piim. Alguses oli küll imelik maitse, kuid lõpuks hakkas täitsa meeldima. Kõhud täis, läksime Walmarti külakosti ostma. Siin on välismaa kangemad janukustutajad palju kallimad kui Eestis ja puhas kraam on veits kahtlane, nii võtsime sakslaste lemmikjooki, mis kanguse astmelt on siin ikka lahjem kui Eestis, kohati vahemikus 2.8 kuni 4.0, vist mõeldakse hiinlaste peale ja üks 1l maksab 0.4 eurot.

Õnneks sain täpsed juhised korteri asukoha kohta ja väga ekslema ei pidanudki. See korter asus suht šopingukeskuse kõrval. Sisustuselt oli täitsa ilus ja erinevalt teistest korteritest, oli nn hängimise ala suht suur. Korter oli kahekorruseline, kuid ma kahjuks ei jõudnud ülemisele korrusele, mille külastuse lükkan siis järgmisesse korda ;) Rahvast oli kusagil 20 ringis ja päris palju vaheldus ka. Seal korteris elavad siis 6 inimest, 5 USAst ja 1 hiinlane. Mina teadsin ühte kutti, kes oli New Jersist, lisaks oli üks Californiast (San Francisco). Neil oli sama nimi ja nii kutsutakse üht white Jeff ja teist Asian Jeff (kuna näeb hiinlase moodi välja :D). Üks oli ka Philadelphiast, siis Kentuckyst ja Chicagost. Naljakas oli näha, kuidas erinevate osariikide inimesed ikka erinevad oma hoiakult. Chicago tüüp oli tunduvalt jahedam ja kinnisem, kuigi tegelikult sõbralik. Muidu oli seal ikka seinast-seina rahvuste esindajaid Jaapanist, Philipiinide, Mexico ja Itaaliani, ka hiinlasi, kuna nad olid kutsunud oma hiina keele õpetaja. Eriti naljakas oli see, et kord sadas sisse kari hiinlannade välismusega neidusid ja ma olin suht kindel, et nad Hiinast, kuid siis selgus, kes Prantsusmaalt, kes Hollandist ja Rootsist :D Peolt ei puudunud ka Bearpongi mängijad. Vähemalt 10 inimest kellega ma suhtlesin on nüüd teadlikud sellise riigi olemasolust nagu Eesti ;) Kui palusin arvata oma rahvust, siis Euroopa arvati kohe ära ja siis üllataval kombel pakuti ka Ungarit, mis iseenesest on keeleliselt eesti keele sarnane. Pole ise veendunud, kuid räägitakse :D Ameeriklaste näol oli tegemist minu saatusekaaslastega I’phonei mittetöötamise seisukohalt, kuna USAst ostetud õunad siin ei tööta. Harisin asian Jeffi klahvidega nokia kasutamises, nimelt näitasin talle, kuidas klahvid lukku lähevad. Vaeseke oli varem kogu aeg lihtsalt oodanud. Oh neid ameeriklasi küll.

Kuna pidu läks juba päris lärmakaks naabrite arvates, siis üldsuse survel liiguti kluppi. Järjekordselt sattusime 7th floorile, kus ka kaks nädalat tagasi olin käinud. Mul oli nii suur soov WCd külastada, et ma lihtsalt kõndisin kluppi sisse ilma käepaelata ja mitte keegi ei takistanud mind, dokumenti ei ole veel kordagi kellelgilt küsitud. Ja üllataval kombel sattusin kohe silmitsi minuga samas ülikoolis õppivate prantslastega ja tuli välja, et enamik meist oli sinna kluppi sattunud. Rahvast oli suht palju, kuid muidu oli pidu päris hea. Pärast oli ainult natuke aeganõudev takso hankimine, kuna päris paljud tahtsid meiega samal ajal endale taksot saada.

Ilusad ilmad – koss

Lõpuks on ka siin ilm soojemaks läinud. Nii kahju, et ma viimasel ajal suht tõbine olnud ja nii ei ole julgenud jooksma minna, kuigi ilm on selle jaoks super. Siiski ei suutnud laupäeval vastu panna kiusatusele ja minna koos sakslasega välja kossu loopima. Ma ei olnud sada aastat korvpalli mänginud ja alguses oli käsi ikka päris kõver. Kuna olime kahekesi, sest ei ole veel selgusele jõudnud, kellele siin koss meeldib ja kellele mitte ja nii lihtsalt mängisime minu lemmikuid sopsu mänge ja ma sain oma vana teravuse kätte ehk võitsin enamiku mängudest – ajee :D Ainult üks ühele kaotasin, sest ma ei ole just kõige tugevam reeglites ning blokkimises ja lühem olin ka.Naljakas on see, et siin veedetud aja jooksul ei ole ma mitte ühtegi tüdrukut näinud korvpalli mängimas, loodan, et liiga kahtlane ei tundunud. Hiina kuttide seas on koss muidu päris populaarne ja kõik korvid on tihti hõivatud.

Videoklippi tegemas

Üks ülikool, kuhu ma magistrisse kandideerisin, saatis mulle lisaülesande. Pidin max 3min pika filmi tegema, kus vastan riideketi H & M võimalike innovatsiooniliste lähenemiste kohta. Ülesanne tundus täitsa põnev, kuigi ega ma pidagi tarka rääkida ei oska. Otsustasin ära kasutada oma kohalolekut Shanghais ja filmisime selle klipi Bundis (see populaarne koht jõe ääres, kus taustaks avaneb vaade pilvelõhkujatele). Veits imelik oli, kuid õnneks enamik olid hiinlased, kes olid üliõnnelikud, et said blondidest pilti teha. Vahepeal pidime klipi vahel pausi tegema, sest mõned lihtsalt hiilisid kõrvale ja lasid sõbral samal ajal pili teha. Tavaliselt nii sillas siin välismaalastest ei olda, kuid tegemist oli esmaspäeva hommikuga ja siis väga turiste ringi ei liigu. Nalja sai vähemalt. Loodan, et kui klipi sisu ei meeldi, siis vähemalt atmosfäär :D Muidugi laadis film vajalikule kodulehele end külili asendis ülesse, kuigi mu arvutis oli klipp õigetpidi. Aga eks ma viibigi veits teisel pool maakera :D

Meil ei ole õnnestunud pileteid Bruno Marsi kontserdile saada, kuna normaalselt saidilt on kõik odavad piletid välja müüdud ja Hiina saidi jaoks on vaja Hiina pangakaarti. See-eest saime endale piletid Vormel 1 Shanghai laupäevasele ja pühapäevasele sõidule, 55 eurot näkku olid. Tomib siis kunagi aprilli keskel.