Nädal 3: hiinlaste poolt läbi uuritud

See nädal möödus õppimise, tervisekontrolli, taksodega sõitmise ja teiste kodude külastamise tähe all.

Tervisekontroll

Kuna mul on X2 viisa, millega saab ühekordselt Hiina ja kui ma siit lahkuma peaksin, siis mind tagasi ei lasta. Ehk kui näiteks tahaksin üks päev Hong Kongi või Jaapanisse reisida, siis ma ei saaks pärast Shanghaisse tagasi. Nii otsustasingi endale elamisloa taotleda. Igaks-juhuks. Elamisloa saamiseks oli vaja läbida tervisekontroll. Hunniku pabereid pidi ka kaasa võtma: passikoopia, viisakoopia, admission letter, elukoha tõend, visa letter.

See kujutas endast siis erinevate arstikabinettide külastamist ühes nn rahvusvahelises haiglas. Mitte päris haigla, vaid lihtsalt arstikabinetid. Läksime sinna koos kõigi välistudengitega, kuid läbivaatus toimus üksi, järjekorras. Ma sattusin esimeseks ehk mul ei olnud kunagi õrna aimugi, mis järgmises kabinetis ees ootab. Kõigepealt siis anti meile üks kittel, mille pidime selga panema palja ülakeha peale. Kabiinis saime vahetada ja püksid ning jalanõud võisime jalga jätta. Oma varanduse saime lukuga kappi panna. Kõigepealt kaaluti. Siinkohal oli rõõm tõdeda, et ma ei ole kaalust juurde võtnud veel :D Siis anti ankeet näppu ja öeldi järgmise kabineti number, kuhu minema pean. Kokku käisin umbes 8-s kabinetis, kus oli eraldi arst, kes kontrollis erinevaid asju. Hommikul süüa ei võinud, sest meilt võeti vereproov, lisaks tehti röntgen ülakehast (milleks??? Et mingeid salapomme ei ole luude vahele monteeritud?), vererõhku mõõdeti, ultraheliga kõhtu (et rasedad pole? :D), kuulati kopse, kontrolliti silmanägemist, värvipimedust. Mul olid läätsed silmas ja nad väga ei pingutanud sellega, ju siis nad juba aimasid, et ma pime mis pime. Kõik arstid olid hiinlased ja ma väga kindel ei ole, kas nad lisaks pähe õpitud inglise keelsetele juhiste, mis nende tööd puudutas, ka midagi muud oskasid inglise keeles öelda, sest  ma kohati ei saanud täpsustavat infot, mida tegema pidin, vaid lihtsalt aimasin (nt vere andmise ajal alguses käe rusikasse panema). Homme peaks tulemused kätte saama. Loodame, et ma sobin neile ikka :D

Vana lammutatakse, et teha ruumi uuele.

Loengud

See nädal sai siis ka kõik loengud läbi käidud. Esmaspäevast kolmapäevani on meil 3h päevas hiina keel. Suht juhe on lõpuks koos. Peale nime, numbrite ja päritolu ütlemise, harjutasime väga palju hääldamist, mis pigem meenutab laulukoori tundi. Mul oli lihtsalt nii naljaks, et järgmine päev valutasid mul naermisest kõhulihased :D Nalja saab palju, kui erinevatest rahvusest ja iseloomuga inimesed koos on. Eestlane on hiina keeles (sõna-sõnaline hääldus) ai-ša-ni-a-ren. Õpetaja on üks tore hiinlanna. Klassis ei ole soojendust ja isegi õps on oma sulejopega seal.

Cross cultural communicationi õpetaja tuli hiilgavale ideele panna meid iga nädal erinevatesse gruppidesse istuma ehk siis 40 hiinlast ja 2 eurooplast. Vähemalt saab kohalikega lähemalt tutvuda ja nende kultuurilist erinevust tundma õppida.

Kõige legendaarsem on ikka operational managementi professor. Ta on hiinlane ja suht halve inglise keelse hääldusega, nii et peab ikka kõvasti pingutama, et aru saada, mida ta räägib. Kuigi esimesed tunnid olid juba eelmine nädal, siis jõudsime meie sinna alles see nädal, sest alguses pidid need olema mõeldud ainult rootslastele. Nii naersime ikka tükk aega selle üle, et sel õppejõul on kombeks iga asja peale öelda ok-ou :D Aine juures on põnev kuulda ainult Hiina kohta käivaid näiteid. Nimelt olen isegi tähele pannud, et väga raske on leida poest piima ja see on päris kallis, juustu ja teisi piimatooteid tuleb ikka otsida. Nimelt muutus piim taskukohaseks hiinlastele alles 1980ndatest alates, kui siinne elukvaliteet hakkas paranema, kuid ilmselgelt on piim ikkagi paljudele kättesaamatu. Huvitav, kas on tõesti nii raske lehmakarja pidada, me võiks küll ühe lehma endale siia campusesse võtta. Teine hea asi selle aine juures on soe klassiruum.

USST võimla lauatennis. Oma varustus ja tasuta saab teatud kellaaegadel mängida.

Sulgpall – hiinlaste lemmik.

Baka seminar Skype’i vahendusel

Esmaspäeval toimus siis mul oma bakatöö teoreetilise osa kaitsmine Skype’i vahendusel. Olin ühe komisjoniliikme endale kontaktiks lisanud selle jaoks. Võiks küll arvata, et virtuaalne kohalolek mõjub närvidele hästi, siis pabistasin ikkagi. Kuna ma olen kindel ainult oma ühikatoa interneti ühenduses, siis otsustasin siin viibida. Tõmbasin kardinad akna ette, nihutasin laua aknast eemale ja istusin tooliga laua taha. Ma täpselt ei teagi, kas klassiruumis peale kolme komisjoni liikme ka mõni üliõpilane viibis, kuid komisjoni liikmed olid mul ilusti ekraanis. Nad olid mu slaidid endale välja printinud ja minu nägu oli ilusti otsepildis ekraanil. Kõne läks viperusteta, ainult korraks ei saanud ma täpselt komisjoniliikme kommentaarist aru. Hetkel tundub, et nad jäid mu esinemisega rahule, loodame parimat. Kohapeal olles on ikkagi parem aru saada sulle esitavatest küsimustest ja kommentaaridest, materiaalse keha kohalolek aitab mõttel paremini kohale jõuda.

Rootsi õhtu kultuurikeskuses ja Hiina karaooooooke!

Neljapäeva õhtul läksime siis nordic and baltic cultural centreisse, kus soovijatel oli võimalik traditsioonilisi Rootsi mingeid šokolaadi-kookose palle teha. Kuna hiinnlannad vallutasid kohe karjana köögi, siis me väga kokkamises ei osalenud, vaid suhtlesime teistega. Siin on suur hunnik rootslasi ja hiinlased ikka tahtsid väga inglise keelt meiega rääkida, mis läks lõpuks ikka päris väsitavaks. Ma alguses arvasin, et see on mingi nali, kui cross cultura õppejõud rääkis ühest case studyist, kus hiinlane kuuleb välismaalast inglise keelt kõnelemas, erutub ja läheb kohe juurde, et saaks oma inglise keelt harjutada. Tuleb tõdeda, et ma kogesin see nädal seda ikka hea mitu korda. Igastahes, varsti lendan neile ise peale oma sooviga hiina keelt harjutada :D

Pärast küpsetamist kutsusid rootslased meid endaga kaasa. Meie all pean ma silmas Eesti esindust siinses ülikoolis ehk mina, minu soomlasest roomi, kes õpib TTÜs juurat, ja siis üks Eesti kutt TTÜ majanduse magistrist, kes ka lõpuks kohale on jõudnud. Nende korter oli campuse lähedal ja suht mõnus euroopaliku sisustusega 33. korrusel. Meid oli kusagil 15 ringis. Lift oli väga tundlik ja viskas kohe “overload” ette, kui midagi ei sobi. Meiega koos hiilis lifti ka üks hiina naine, pidasime teda alguses ka maja elanikus. Ta väljus meiega samal korrusel ja tuli korterisse kaasa. Kuna ma polnud seal korteris kunagi varem käinud, siis korraks arvasin, et tegemist korterikaaslasega, kuid selgus hoopis, et see on koristaja. Ühesõnaga me siis suhtlesime elutoas, kui ta parasjagu koristas kööki, kell oli kusagil 20 paiku. Ma ei teagi täpselt, kas ta käib kuna tahab või oligi nii kokku lepitud. Rootslased on igastahes lahedad, alguses oli küll hirm, et nad ainult rootsi keeles jutustavad, kuid ikka sai inglise keelega jutu peale.

Nälja peletamiseks otsustati koos sushit tellida. Ma ei ole eriline sushi ekspert, kuid teadjamate sõnul oli see väga hea ning loomulikult taskukohane. Kõigilt koguti mingi 6 eurot, mis kattis nii sushi kui ka hilisema karaoke-jookide kulud.

Karaoket läksime siis lähedal olevasse spets kohta laulma. Nägi välja selline nagu filmides, KTV hiina päraselt. Koridorist viivad uksed erinevatesse ruumidess, kus on suur plasmateler, diivanid ja saab mikrofoniga laulda ning laule vahetada. Meie ruum nägi välja nagu luksuslik elutuba diivanitega. Väga palju lääne popplugusid oli ja me laulsime ainult neid. Laulude rohkust näitab ka see, et repertuaarist ei puudunud minu alatine karaoke hitt “Barbie girl” :D Seal siis lauldi, mikrofon käis ringi, joodi ja söödi näkse. Sain ka esimest korda ära proovida hiina WC ehk ilma potita, maa sees on valamu nii, et peab kükitama, vett ikka tõmmatakse peale.

Ühikaga on siin sellised lood, et hiinlased ise ei saa oma ühikasse pärast südaööd sisse, kuid kuna me elame välistudengite omas, siis turvamehed värava peal avavavad meile turvavärava ja üks õhtu tukkus meie maja turvatädi toolis, kui tagasi jõudsime. Siiamaani ei ole öösel tagasi jõudmisega probleeme tekkinud.

Ananassi koorimine  - advanced tase.

Üksikult pakitud õunad.

Sakslaste korterit kaemas

Enamik välistudengeid üürivad siin korterit ja nii käsime sakslastel reede õhtu külas. Nad elavad kesklinnale lähemal ja uues mingi 35 korruselises kortermajas. Täiega ilus vaade on, kuna nad elavad suht viimasel korrusel. Naljakas mõelda, et ainuüksi nende majas elab kokku kusagil 1400 inimest ja neid tornmaju on nende nn elamurajoonis mitmeid. Elamupiirkonnal on ka oma jõusaal basseiniga, mida saab kuutasu eest külastada. Saun pidi ka olema, kuid kuuldavasti ei ole sakslased sinna veel jõudnud ja ei tea, kas see on päris meie mõistes saun või midagi muud. Kuulsime ka ühe sakslase lugu, kuidas ta liftiga alla sõitis ja üks vanem mees liftis urineeris tema silme all. Tere tulemast Hiinasse? :D

Klubi Myst

Mu roomi ei tundnud ennast just kõige paremini laupäeval, kuid ikka utsitas mind, et ma meie ühika sakslastega välja läheksin. Nii jõudsime kõigepealt austraallase korterisse, kus oli peale meie veel pranstlased ja siis mõnest teisest hiina ülikoolist välisüliõpilased. Minu hiinlasest sõber Petra oli ka üllataval kombel seal. Ma pidasin teda ülikorralikuks, kuid ta isegi tuli koos meie kluppi – esimest korda elus :D Hiinlased on ikka hoopis teistmoodi. Seal oli ka üks austraallane, kes teadis Eestist rohkem kui mina, kuna oli kunagi ettekandjana töötades teenindanud üht Eestist pärit klienti ja kuna tal ei olnud õrna aimugi sellest riigist, siis kähku enne sööki lauda viimist oli ta kõik info guugeldanud (online hääletamine, valimine, Skype, venelastest vähemusrahuvus, Vene Õigeusu kiriku olulisus – milles ma ei osanud väga kaasa rääkida :D) Üllataval kombel olid ka teised suhtlusringi kaasatud Euroopa riikide esindajad Eestist teadlikud. Ma olen vist USAs töötades nii harjunud sellega, et enamik inimesi ei tea Eesti olemasolust, kuid siin isegi hiinlastel kelluke heliseb, kui Eesti hiina keeles ütlen :D

Kluppi läksime siis taksoga. Nats sekeldamist oli, kuid kohale jõudsime. Alguses ei tahtnud nad meid ilma passideta sisse lasta, kuid saime ikkagi käepaelad – tasuta sisse. Lääne inimesed tasuta ja siis hiinlased maksavad selle eest, et saaks lääne inimestega sisustatud keskkonnas pidutseda. Ma ei teagi, kas meie lääne inimesed või hiinlased peaksid rohkem solvatud olema. Vahest on ikka tegemist win-win suhtega, kuna me saame tasuta sisse ja juua ning nemad lääneliku keskkonna. Hiina pole veel läänelikule peokultuurile, kus kõik tantsivad, üle läinud, vaid neil pigem kombeks istuda seltskondadega lauas – süüa ja juua seal ning põhiliselt lääne inimesed vihuvad tantsida. Tantsimise ala on laudade võrra väiksem ja läänelikku hoogu küll nende tantsimises ei ole ja seetõttu eurooplased väga ei julge ka hullu panna arvan ma :D Muusika oli läänehitid kõik reas ja lõpuks läks väga housiks kätte. Vahepeal ilmusid pukkidele lääneliku välimusega ja väga prinkis kehadega tantsijad, nii mehed kui ka naised, jagati ka vilkuvaid käevõrusid ja nuiasid ehk ikka suht tsirkus :D

Vahest on päris raske peol aru saada, kas me nüüd lahkume või mitte ja kuna riidehoiu töötajad panid minu riided ühe prantslasega kokku, siis ma ei saanud ise enda peremees olla. Nii lõpuks misscommunicationi tõttu pidin uuesti pika järjekorra maha seisma. Õnneks sain jutule ühe hiinlasega, kes õppis USAs ja nüüd töötab Shanghais mingi nõustajana. Väga põnev isiksus oli. Mainiks siis veel kord, et siin suitsetatakse klubides ehk suht suitsukana pärast. Ja sellest klubist ei puudunud ka slaavi verd (nagu kuulsin neid midagi sinna kanti rääkivat) nääpsukesed modellid :D

Kutid pole veel vanadest harjumustest jagu saanud ja alati otsitakse mingeid söömisvõimalusi pärast klubi, kuid kahjuks siin väga ei leidu fasterseid või metrosid öösel iga nurga peal. Nii kolasime nats ringi maci otsides, kuid lõpuks saime siiski taksoga koju. Need tohmanid ikka tõmbavad ja viivad ringiga nii, et raha tiksuks rohkem. Ning need taksojuhid ei ole ikka väga kursis, mis kus asub, no Shanghai on päris suur ka kuid ikkagi, see on taksojuhi töö.

Ülikooli söökla, silme all küpsetatakse tulel valmis. Kõrval saab oma õpilaskaardiga maksta.

Taksoseiklus

Ja nii see juhtuski. Reede õhtu võtsime taksos magava taksojuhi ja soovisime koju saada. Kellelgi ei olnud otseselt ülikooli aadressit hiina keeles kirjutatud, kuid eeldasime, et üliõpilaspiletit näidates saame ilusti kohale.  Taksojuht noogutas innukalt märku andes, et teab kuhu meid viia, kuid tuli välja, et ta sõidutas meid hoopis vales suunas. Palusime tal peatuda ja tuli välja, et tal pole õrna aimugi, kuhu meid viia. Nii me siis väljusime taksost ja ei hakanud talle maksma, kuna ta tohvan ju ise viis meid pärapõrgu. Taksojuht läks ikka närvi ja me üritasime tast lahti saada. Ta nuias ikka oma raha ja mu linnakaart jäigi tema kätte. Lõpuks saime tast ikka lahti. Mainiks siis veel, et ta ei osanud inglise keelt ja me ei osanud hiina keelt, aga johaidii miks ta võtab siis sellised endale takso peale, kui ta ei tea, kuhu nad soovivad. Loodame, et ta sai oma õppetunni, meie saime muidugi oma. Ma siis sain kuidagi Abigeli (uganda tüüp ühikast) kätte ja ta ütles järgmisele taksojuhile meie ülikooli aadressi telefoni teel hiina keeles ja saatis ka mulle sõnumiga selle. Jõudsime küll koju, kuid reis võttis aega kauem kui tavaliselt ning maksis ka rohkem. Minu uueks missooniks siin saab õiglase hinna ja kõige otsesema marsuudi tagaajamine taksojuhtidega ;) Challenge accepted!

People`s square ja Dapuqiao

Pühapäeval tegin siis natuke turistikat hiinlaste ja ühe Lõuna-Korea tüdrukuga, kelle inglise keel on väga algeline. Vähemalt sai vahelduseks natuke puhata rääkimisest. Kuna ta elas ühikas, siis läksime temaga koos linna, kus saime Petra ja kahe hiina kutiga kokku. Ühe inglise nimi oli Cruise, kuna ta hiina nimi tähendab seda. Nad olid päris toredad ja vahelduseks oli jälle tore kohalikega ringi käia. Hommiku jätsime söömata ja läksime lõunsöögi kohta otsima. Rahvast oli palju ja võtsime järjekorranumbri ning läksime People`s parki jalutama. Park ei ole väga suur, kuid armas. Osad puud õitsesid, kuid lehti ei ole. Seal toimus tõeline suhtesobitus vanemate poolt. Nimelt vanemad saavad seal kokku ja otsivad oma lastele abikaasasid, kõik kohad on kuulutusi täis, koos pikkuse, kaalu ja siis missugust naist-meest otsitakse. Erinevad paarisobituskompaniid on ka esindatud. Ma proovisin ära ka “Happy Lemonist” rohelise tee piimaga, kus sees olid mingid mustad jelly kommid. Muidu oli ok, kuid oleks võinud soojem olla ja kaas ei püsinud ka peal nii, et ajasin endale peale.

Vanemad otsivad oma lastele kaaslast.

Ja veel kuulutusi.

Pärast pargis jalutamist läksime söögikohta tagasi ja üllataval kombel olimegi kohe järgmised, jei. Hiinlased hoolitsesid tellimise eest, kuna menüü oli hiina keeles ja tegemist oli mingi teise Hiina piirkonna toidu restoraniga ning üks nende sõber, kes sealt pärit, soovitas neile, mida võtta. Saime siis krevetid kurkidega ääristatud, mida oli päris põnev pulkadega süüa, veise lõigud, mustad munad mingi rohelise taimestikuga ja siis oli kuubikukujuline sai, mille sees olid saiaviilud, mida sai jäätise peale määrida. Väga hea oli ja seda kuubikut hävitada üritades murtsin ma ühe pulga ära :D See oli plastikust, veits mark oli.

See saiast kuubik.

Edasi läksime abuqiaosse metrooga. Ma olin seal eelmine laupäev roomiga käinud tema telefoni üles korjamas, kuid vihma sadas ja päris hilja oli nii, et me väga ringi siis ei vaadanud. Tegemist on siis väikeste poekestega tihedalt ääristatud vanade puust majadega.

Otsi pildilt lõunakorealane.

Mu lemmikuks oli lõhnapood, kus saab haista, millise lõhnaga on “Heart Breaker” (päris magus, mis võib sõna otseses mõttes mõne südame ära murda), “Dirt”, “Thunderstorm”, erinevad suurlinnad “Paris”, “London”, “Amsterdam” (päris täppi läks see lõhn). Seal oli ka palju teisi eurooplasi, populaarne turistikas.

Avastasin eile ka Bruno Marsi plakati ja ta tuleb aprilli alguses Shanghaisse. Tuleb vist kontserdile minna. Ka leidsin Hiina YouTubi ehk music.baidu.com :D

Hiinlased nägid blondi Bundis ja tahtsid “staariga” pilti teha XD