Ei-me-ette-tea

Heia! Ja olengi jälle tagasi Ameerika Ühendriikides. Praegu istun Washingtonis Roland Reagani lennujaamas ja ootan lennukit Nasville. Väljas on siin päris soe - 28 kraadi. USAsse jõudes suunati mind pärast passikontrolli sujuvalt teisse suunda, kui teised reisiseltslased ja nii KT ainult minu pabereid veel kord üle, mis võttis aega tunnikese. Suht põnev oli jälle koos aega veeta teiste kahtlaste immigrandirisksete isikutega (nt kusagilt Bangladeshist), kuid mis seal ikka, vähemalt lasti jälle läbi. Teised olid juba selle aja peale teise lennujaama poole sõitma hakanud või ma oletasin sea, sest ei näinud neid kusagil. Nii ma siis läksin üksi seda transpordivahendit otsima. Ja nagu näha, kohale ma jõudsin, pidin ainult teistest rohkem maksma. Ah jaa, kõrvad on veel lukus.

Heia, mina jälle siin! Asi tundub kahtlane või, et ma nii tihti postitan?! Ei, mul ei ole tekkinud üleöö retsilt vaba aega, vaid lihtsalt on, mida peaks mäletama. Tähtsündmuseks oli seekord siis tunni andmine mitte kastani gümnaasiumi banaani 9-2 klassi õpilastele. Kood selleks, et google ei leiaks mind üles. Maandusin siis enne tunni algust klassiruumi ukse taga ja igaks juhuks ei sisenenud ennem kui kell käis. Alguses oli ikka veits ebamugav olla, kuid lõpuks oli täitsa lahe. Õnneks on tunni pikkus kõigest 45 minutit, vahepeal oli küll tunne, et appi 20 mintsa on veel, mida ma teen, kuid lõpuks jäi jälle aega puudu. Mis ma siis tegin?! Tegelikult ma ei pidanud kaua juudlema selle juures - majandust nad ei jaga, juura liiga spetsiiifiline, miks siis mitte rääkida lastele seda, kuidas saada elus seda mida nad tahavad. Teemaks oli siis eesmärgid: SMART. Alguses seletasin ilusti lahti erinevate nendele mõistetavate näidetega ja küsisin ka nende arvamust, mida võik mingi täht tähendada. N...

Nagu näha, siis minu blogi mõte on jäädvustada sõndmusi, mis ei juhtu iga päev või mida ma lihtsalt tahan, et ei unustaks. Uups asi on avalik ka nii, et siis teistele ka mida lugeda vahelduseks :D Asi sai siis minu jaoks alguse 24. veebruari hommikul kell 6.40. Helises mul telefon, kus rõõmus Triin teatas, et kas sa varsti välja ka lähed?! Hommikust süües kuulsin ma jah mingit kolistamist ukse juures, kuid mõtlesin, et naaber nii sama katsus ust :D Eks ma siis läksin välja, kuid ennem pidin otsustama, kas tuleks roosa pidžaama seljast võtta või mitte - siiski võtsin ;) Uksel oli siis Paula, Mariliis ja Kati, kes rõõmsalt laulsid minu leivalaulu ja nii saingi oma lindid ja uue tekli. Kuid ega sellega päev ei piirdunud. Vaja oli jõuda konventi ja siis rongkäigule. Seal nägin rõõmsat Triinu, Kadrit ja Sailet, kes olid ka öö jooksul värvilisemaks saanud ja pidanud veel konventi rebaslennu ajal kaitsma. Thank god, et ma magada sain ;) Pärast seda läksin oma ac vanematega Werneri õgima ja ae...

Heiheia! Olen tagasi ehk siis temperatuuride vahe on 50 kraadi - pole paha :D Mõtlesin, et nii kui nii kõik hakkavad küsima, et kuidas oli ja värki-särki, et siis kirjutan siia ja kui küsimusi - andke tuld. Teiseks põhjusek soli ka tänane eesti keele praktikum, kus ma mõistsin, et ma ei oska ikka üldse eesti keelt, mitte et ma mõnda teist keelt ka oskaksin :P Tagasi jõusin ma täna hommikul kell 4 ehk siis Tartusse. Vedas, et Renee oli autoga, sest lennuk jäi 2 tundi hiljaks. Aga nüüd siis algusesse. Mis see Sizzler siis oli minu jaoks enne minekut? Nädal aega Egiptuses koos teiste raamatumüüjatega, mille tegi Southwestern company välja täielikult või poolenisti kõigile, kes müüsid teatud kogus raamatuid ninh üle selle. Pidi nagu olem hullem motivatsioon suvel. Mulle oli? Järele mõeldes, vist mitte, kuid vahest oli asi selles ka, et ma teadisn, et saan. Järgmine suvi? Kindlasti töötan selle nimel. Miks? Ega enne minekut ma ei olnudki jõhkralt excited, oleksin saanud kodus rahulikult spo...

Varahommikul jõudsime rentaliga lennujaama. Alguses mõtlesime, et võtame uuesti rentali, kuid siis millegipärast ei saanud. Õige kah, sest Manhattenil ei oleks olnud kusagile parkida. ÖÖbisime kuskil motellis, mille nimi oli econo lodge. Me võtsime kahese toa, kuid tegelikult olime neljakesi. Ütlesin retseptsioonis, et ülejäänud kaks on pakikandjad. Suundusime siis rongiga tagasi Manhattenile ja käisime selle suure torni katusel. Enne seda nägime 4D filmi nõ lendasime helikopteriga üle New Yorgi. Katuselt avanes päris võimas vaade. Piletimüüja pani mulle nimeks taff russian (kuidas iganes seda ka kirjutatakse), sest ma pärisin põhjalikult piletihinna kohta. Pärast seda sattusime Triinu rõõmuks starbocksi. Käisime tsentral pargis joomas ja nii sama puhkamas ning õhtul kinos Harry Potterit vaatamas. Me ostsime kõige suurema joogi ja popcorni ning need olid refill ehk kui otsa oeks sanud, siis nad oleksid tasuta selle ära täitnud. Kell 2 öösel sammusime tagasi tsental parki jooma, kuid en...

Ma päris ei mäletagi, kunas ja millest ma viimati kirjutasin, kuid ma alustan siis deliverist. Juhtus siis nii, et kaks päeva enne deliveri algust jäin ma oma bemmist ilma. Viimane päev töötasin siis jalgrattaga. Mulle täitsa meeldis ja ma jõudsin järeldusele, et linnas jalgrattaga tunduvalt parem töötada, kuid probleemid on kohalejõudmisega ja hiljem kojusaamisega. Juba autoga mööda kiirteed sõites kulus mul 20 minutit, kuid õnneks sain küüti. Reede algas siis deliveri ja hommikupoole käisin ma ellut follomas, et näha, kuidas see deliverdamine üldse käib. Õnneks sain ma reede õhtuks ühe tädi end aitama ja talle meeldis minu aitamine ja nii ta aitas mind ka terve laupäeva ja pühapäeva hommikupoole ka. Laupäeva õhtu poole aitas ka mind üks minu klient ja siis samal ajal, kui ma majas olin istus ta koos oma mehega autos ja nad vaatasid filmi. Pühapäeva õhtul aitas mind mu golfisõber ja siis täitsa õhtul jäin ma jalgrattaga kahekesi. Eks ma siis läksin lampi uusi kliente otsima ja suvalt ...

No nii. Ongi viimane nädal läbi. Tegelikult on veel 3 päeva tööd. Kõigepealt mainin kohe ära, et ma ei näinud poes fetajuustu pringelseid, kuid ma hoian silmad lahti. See nädal sai siin siis vihma. Autoga töötades tuleb aegajalt raadiost tornaadohoiatusi, kuid kahjuks ma ei ole ühtegi näinud. Tegelikult ei olegi siinne troopiline torm üldsegi hull, ainult kiirteel auto veidike väriseb. See nädal blokkisid minu teed paarituvad kilpkonnad ja mingi suslik ka jooksis üksõhtu üle tee. Selle nädal kohtasin ühte naist, kes ise oli käinud kunagi ülikooliajal aasta müümas ja ta mees oli arst nii, et maja oli päris suur. Siin on naljaks näha, et kõige suuremates majades elavad arstid, õed, õpetajad ja tuletõrjujad :D Õe aasta palk on 99000 dolllarit. Pole paha. Täna lähme minu rattasõpside juurde sööma. Eelmine pühapäev käisime ka väljas söömas ja nii naljakas oli saada koralikku sööki. Siin endiselt palav, ma vist külmun Eestis surnuks. Päris lahe, kui ei ole 4 kuud teksaseid kandnud ja pusaga ...