Nädal 13: Hongkong

Ilus number ja ilus koht, kus viibisin viis päeva. Ilm oli seal palju niiskem ja palavam ehk konditsioneerid olid taeva kingitusteks ja muidu liikusid ringi nagu higihunnik. Siiski siseruumides tahtsid jälle midagi peale panna. Üritasin siis kõik põhilised kohad läbi kaeda.

1. päev – teekond pilvelõhkujateni

Ma olin ostnud kõige odavamad lennupiletid spring airlinesiga ehk edasi-tagasi oli kusagil 130 euro kanti. Kuna ma täpselt nendest reeglitest aru ei saanud, siis ma võtsin ainult oma trennikoti ja üritasin teha nii, et ta võimalikult vähe kaaluks. Pidin ka oma pangakaarti tõestama, millega olin piletid ostnud. Check inis küsis teenindaja isegi minult, et kas ma tahan akna all istuda ja loomulikult ma tahtsin. Lennujaama läksin metrooga ja ei võtnudki tervet igavikku. On võimalik ka otserong võtta, kuid see on kallim. Passikontrollis pidin veel mingi paberi ära täitma ja mulle tundus, et see kontrollija ei pannud tähele, et mul residence permit ehk arvas, et lahkun lõplikult riigist ja nii sain passi kuupäevaga templi, õnneks lasti mind riiki pärast tagasi ka ja sain uue templi. Nimelt Hong Kong ja Macao lähevad muu maailma alla ehk sinna minemiseks on vaja muidu hiinlastel luba taotleda ja Hiina viisas on märgitud, mitu korda on lubatud viisa kehtivuse ajal riiki siseneda, mul oli neid sisenemisi ainult üks, kuid kuna taotlesin residence permiti, siis võin riiki siseneda ja väljuda nii palju kui tahan. Kahjuks ei võimalda aeg nii palju siin ümbruskonnas ringi tiirelda ja Hiina on juba piisavalt suur, et igav ei hakka.

Peab siiski mainima ka, et lennujaamas olevas Burger Kingis oli väga hea kanasalat ;)

Lennukis istusid minu kõrval üks hiinlastest vanapaarike, kes olid ülisõbralikud ja pakkusid mulle isegi süüa, kui ise sööma hakkasid. Loomulikult keeldusin viisakalt. Ja maandudes hoidis vanahärra enda taga olevaid inimesi kinni, et ma ikka saaksin ilusti esimeste seas lennukist välja. Kõige naljakam oli loomulikult see, et enne maandumist tegid stjuardessid lennureisijatele võimlemishajutusi ette. Alguses ei pannud ma seda tähele, sest hiina keeles jagati korraldusi ja mul see lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid siis plaksutati võimlemisharjutusena ning avastasin, mis tegelikult toimub. Tagasi tulles tegin ikka harjutused algusest lõpuni kaasa :D

Tiiva peal oli kirjas “Do not walk outside of this area”, väga ei saa aru, kellele see mõeldud oli, inimestele, töötajatele, reisijatele, lindudele, tulnukatele???!

Hiinlased on parimad stjuardessid, kuna nad on juba välimuselt nii õblukesed, et neil on väga mugav seal vahekäikudes ringi kõndida. Lend kestis kusagil 2.5h ja mõlemal suunal nihkus 30 minuti võrra kusagil lennuliikluse tõttu. Alguses ma suhtusin veits kahtlustavalt sellesse odavlennufirmasse, kuid lennukile minnes nägin, et tegemist on valge piloodiga ja nii enesekindlus tõusis. Kokkuvõttes võib rahule jääda.

Kohale jõudes, siis oli esimese asjana vaja saada kohalikku valuutat pangaautomaadist, kuna ma ei vaevunud oma pead vaevama Shanghais rahavahetusega. Ostsin siis kõigepealt endale HK (Hong Kong) transpordikaardi, mille nimi on Octapus. See on ülimugav, sest muidu peab metroos alati seisma järjekorras, et piletit osta ja bussides-trammides peab täpne raha olema. Octapus on nö multifunktsionaalne kaart, sest suht paljudes poodides saab ka sellega maksta, kui oled sinna raha peale pannud. Raha peale laadida saab nii metroojaamades kui ka 7/11 poodides. Neid viimati mainitud poode on iga nurga peal ja kohe mitu tükki.

Olin googlest välja vaadanud bussid, millega hostelisse saab. Bussiga on odavam kui metrooga, milles veendusin siiralt tagasi tulles, metroo on 3 korda kallim, kuigi mugavam, kui palju pagasit on ja ajaline piirang. Buss on kahekorruseline ja sain teisele korrusele ette koha, mis oli väga hea, sest vaade oli väga super, kuna hong kong on saartest koosnev ja mägine ning kõrged hooned, väga lahe ;) Ma olin valmis selleks, et iga päev sajab kogu aeg vihma, kuid ilm on lihtsalt väga muutlik ja väga äkitselt võib sadama hakata ja siis jälle sadu lakkab. Õnneks olin ma alati vihma ajal siseruumides või transpordis nii, et sain nautida seda paremat poolt, kuigi pilved ikka vaheldusid taevas.

Hong Kong vastaskaldalt

Hostel – põnevust jagub

Jõudsin siis ilusti enam vähem õiges kohas väljuda ja natukese ekslemisega leidsin hosteli üles. Ega see midagi erilist ei olnud, mõeldud siis seljakotiränduritele. Kaks head asja oli odav ja hea asukoht. Esimesel ööl oli hullult palav, sest konditsioneer ei olnud sees, järgnevatel jälle külm, sest konditsioneer oli sees ja pm teki asemel oli mingi lennufirma pleed. Päris vähe ruumi oli, 5 nari, kuid oma vannituba ja seal oli nii sooja kui ka külma vett. Õnneks andsid nad mulle küsimise peale ka käteräti, kuna ma võtsin minimaalselt asju kaasa. Ka ei olnud see koht mitte ükski õhtu täiesti täis. Kuid kohtasin jälle huvitavaid inimesi. Üks kutt Columbiast, kes oli Austraalias ringi trippinud ja inglise keelt õppinud. Teine kutt Šveitsist, kes oli ka Austraalias trippimas ning tahtis tulevikus saada lasteaiakasvatajaks :D Tema kahjuks räägib see, ta ei olnud kuulnudki, kus Eesti asub. Ka üks slovakk, kes oli Jaapanis boheemlast mänginud ja nüüd tagasi teel koju, kanadalane, kes põhimõtteliselt igal aastal tuleb kolmeks kuuks siia kanti trippima. Käis läbi ka Aasia rahvast, ei teagi, kas Taivanist, Philipiinidelt või Hiinast. Üks mees oli üli imelik, ta vist ootas selle raha eest luksushotelli ja oli äärmiselt pettunud, et hommikusööki ei olnud, ta oli minu meelest kusagilt India kandist ning tal oli pm pool kohvrit igasuguseid rohte täis ja ma kardan, et need mõjusid talle natuke vastupidiselt. Ühesõnaga päris põnev seltskond käis sealt läbi. Enamik oli lihtsalt üks-kaks päeva lendude vahel, ma oli rohkem selline kohalik weekend trip :D Mainiks veel, et seljakotirändurid on päris vormis seljakoti kandmisest ja kui ruumis on palav, siis ei tasu väga sattuda nende kõhulihaseid jõllitama, sest ega nad just väga häbelikud ei ole XD Nii, et kel huvi, sel soovitan sellistel odavates noorte hostelites peatuda, kui välismaale minek ;)

Columbia kuti soovitusel läksin siis kohe õhtul jõe äärde skylinei vaatama ehk teisel kaldal olevaid pilvelõhkujaid ning puht juhuslikult sattusin Symphoni of lights ajaks, ehk igal õhtul kell 20.00-20.30 lastakse muusikat ja siis teisel kaldal vilgutavad need pilvelõhkujad muusika saatel oma tulede ja laseritega.

Pangakaardi probleemid

Kuna ma maksin hosteli eest sulas, siis ma tahtsin igaks juhuks veel raha välja võtta. HK on raha väljavõtmisega nii, et kõigepealt saad kviitungi, siis pangakaardi ja lõpus raha. Ma sain ainult kviitungi ja raha ning kaart jäi saamata. Ehmatus missugune, kuid kuna ma olen sarnases olukorras ka varem olnud ehk Barcelonas varastati mu rahakott ära, siis suutsin säilitada rahu. Helistasin alguses automaadi panka, kuid kell oli juba hiline ja ma ei tahtnud telefoniarvet suurt teha, kuna ei tea, mis erinevaid valikuid võtma. Ühe kohaliku käest nõu küsides ta soovitas lihtsalt järgmine päev panka minna, mida ma tegingi. Esimene pank oli vale ehk see automaat ei kuulnud nende turvatsooni, kuid nad juhatasid mind õigesse kohta ja see ei olnud väga kaugel minu hostelist. Swedbanka helistades rääkisid nad küll, et nemad küsivad 30 eurot selle eest, kui võõra panga kaart ära võetakse. Teller soovitas mul reede tagasi tulla, sest nad pidavat neid automaate kontrollima kahe tööpäeva jooksul. Reedel tagasi tulles seletasin ja ootasin sealt 45 minutit ja siis paluti laupäeval tagasi tulla ehk viimane päev, kui HK veel olin. See kutt oli vist natuke algaja ehk ta küsis mu passi ja kadus taha ruumi ära, pärast tuli tagasi ja ütles, et pean laupäeval tagasi tulema ja ma pidin siis küsima, et äkki saaks passi ka tagasi ning ta siis kadus jälle 5ks mintsaks kuhugi taha ruumi. Laupäeval oli see sama kutt tööl ja eks ta tundis mu ära ning oh seda imet, saingi oma pangakaardi kätte ja ei pidanud mitte kui midagi maksma. Tänan siinkohal siiralt HSBCd. Õnneks olin igaks juhuks ka oma China Cunstruction kaardi kaasa võtnud ja sain ilusti hakkama, kuna põhimõtteliselt mingeid erilisi külastuspääsmeid ei pidanud ostma ning HK väga kallis ka ei ole, kuna ma ei plaaninud seal eriliselt šopata, mis on tegelikult üks põhilisi tegevusi HKs.

2. päev – Hong Kongi saar

Kolmapäeva veetsin siis täielikult Hong Kongi saarel. Vaatasin HSBC peahoonet, mis minu jaoks midagi väga erilist ei ole, kuigi üks õhtu ühe selle töötajaga juttu rääkima sattudes olevat ma pidanud mingeid lõvisid vaatama. Siis võtsin trammi, mis viis püstloodis Victoria Peakini ehk kõrgele mäe otsa, kust peaks olema kõige kõrgem vaatekoht Hong Kongile. Kuna ilm oli veits pilves, siis olin ma ka seal pilves.

Kahekorruselised trammid, ülimõnusad

Kõndisin siis ühel matkarajal seal üleval, mille nimeks morning trail, kusagil 1h võttis ja oli äkki 4.5km. Täitsa tore oli, sest rada läks läbi vihmametsa ning mõnest kohast avanes ülihea vaade alla. Nii hea oli ja tõmbasin kopsud kohe puhast õhku täis, mis on siin Shanghais suht haruldus.

Vaade morning traililt alla Hong Kongile

Hobuste võiduajamine

Tagasi alla jõudes kiikasin Hong Kongi parki, kus asub ka lindude ovatory ehk piiritletud on lindude ala ja seal saab neid vaadata. Hong Kongis on parimaks liiklusvahendiks kahekorruseline tramm ja alguses keerulisena näiva marsruudi uurimine on tegelikult ülilihtne. Kolasin siis seal kalda ääres promenaadil ringi ja veel ühes pargis ning õhtu poole sattusin Happy Vallysse. Ka Shanghais on sellise nimega koht ja seetõttu arvasin, et tegemist on lõbustuspargiga, kuid tegelikult hoopis hobuste võidusõiduga. See oli ikka omaette kogemus. Inimesed istusid seal ja tegid panuseid, kes võidab. Pärast väljas näidati hobuseid ja siis koos ratsanikega. Ratsanikke oli kokku vist 12 ja neist üle pooled olid valged, kuigi ma ootasin, et enamik on hiinlased. Need valged on loomulikult hiinlaste palgal ja üliõblukesed, et hobusel väiksem koorem oli. Sõitu oli ka päris põnev kohe raja äärest vaadata. Kuna ma hull hobustepiinamise fänn ei ole, siis vaatasin ainult kaks sõitu ära. Mõlemad võitis üks valge mees. Kohalike seas on tegemist olulise sotsiaalse sündmusega ehk nii hiinlased kui ka HKs elavad välismaalased on ennast üles löönud ja patseerivad seal ringi.

Enne, kui rahvas täiesti täis sai

Shanghai vs Hong Kong

Minu jaoks põnevaim teema. Hong Kongis on palju rohkem välismaalasi ja enamik neist pintsaklipslased ehk tundsin ennast väga imelikult metroos, kuna minu dresscode olid potased ja shortsid, kui nemad vaesekesed pidid ülikondades higistama. Kuna HKs on palju välismaalasi, siis ka kohalikud on palju viisakamad, pakuvad palju lahkemalt metroos vanuritele ja lastele istekohta ning tegelikult väga istuda ei tahagi, kui SH kõik jooksevad elu eest võidu istekohale. Samuti vabandatakse, kui vastu puututakse, kui SH kõigil on jumala suva. Loomulikult on mulle SH kombed ka natuke külge jäänud ehk sõin heaga metroos ja panin imeks, et miks keegi teine ei söö ja siis järgmisel päeval kuulsin valjuhääldist, et metroos on söömine ja joomine keelatud :D hea mats ma ikka XD Enamik hiinlasi HK oskab ka inglise keelt, kuid Shanghais tuleb neid tikutulega otsida. Peaks vist ikka sügavamale Hiina sisemaale kaema. Ma tundsin ennast HK nagu kodus, sest sai ka kõikidel lehekülgedel käia ning leidus tasuta wifi kohtasid. Kuid siiski HK ei ole päris Hiina ja õiget hiina kultuuri tunnet ikka väga ei saa. Hong Kongi inimestele väga ei meeldi mandri-hiinlased nende kommete pärast. Kuulsin lugu sellest, kuidas mandri-hiina turisti laps kakas Applei poes ja sellest tuli suur skandaal, kuna keegi oli pilti teinud ja netiavarustesse saatnud. Nüüd kampaania, et ärge tulge HK oma lastega. Nimelt hiinlastel Hiinas suht tavaline, et väikelapsi pissitatakse ja kakatakse, kus jumal juhatab. Heal juhul prügikasti kohal või kilekotti, halval juhul sinna samasse. Väga ei kutsu seda sündmust jälgima. Jah, põnevad kombed neil siin. Ühesõnaga sain jälle kultuurišoki osaliseks, kui tagasi Shanghaisse jõudsin ja kõik litsusid lennukist välja koheselt, kui lennuk maandus. Õnneks suutsin sellega ruttu tagasi harjuda ning ma ise ka ei vaevu enam inimestega distantsi hoidma ja kõnnin oma marsruuti pidi ja mis sest kui kellegagi kokku põrkan :D

Hongkongi inimesed kardavad igasuguseid viiruseid ja seetõttu on isegi liftides nupud kaetud kiledega, mida vahetatakse regulaarselt ning põrandaid küüritakse väga tihti kaubanduskeskustes ja tuuakse välja ka, et we clean they 4 times a day. Vist on tegemist SARSi halva kogemusega.

Linnud olid päris julged poseerima Hongkongi pargis lindudele eraldatud alas.

Õhtul jõudsin veel kaeda maailma pikimat eskalaatorite järjestust, mis viis läbi šoppamise ja baaride rägastikku üles mäe jalamile. Kahjuks alla tulekuks pidi treppe kasutama. Selle baaride tšillimise koha nimi oli Soho, sama nimi on ka Londonis. Kohe tunda koloniaalvõimu mõjutusi.

Söögi otsimisega ma väga ei pingutanud ja kasutasin kiirtoidukohti ning einestasin esimest korda ka KFCs, mis oli üllatavalt hea. Hong Kongis antakse sulle automaatselt kahvel ja nuga pihku. Kuna ma liikusin enamjaolt ainult turistipiirkondades ringi, siis väga ei oska hinnata, kuivõrd on söök HK kallim, kui Shanghais. Kuid metroo on suhteliselt odav ja bussid ka. Metroo sõidab ligi 2 tundi kauem kui SH ehk kusagil poole üheni öösel, mis on ülinormaalne ning olemas on ka ööbussid. Shanghais oled sa pärast 23 täiesti taksode meelevallas. Naljakas on see, et isegi kui metroos on täiega palju inimesi, siis kõik nohistavad omaette telefonides või tabletides ja valitseb haudvaikus. Kõigi olulisemate vaatamisväärsuste juurde pääseb ilusti metrooga, kuid bussi eeliseks on ilus vaade. SH metroo on kõige lihtsam, mis ma olen üleüldse näinud, lihtsalt jälgi maas olevaid nooli. HK võib eksitavalt pidada märki Subway metrooks, kuid tegelikult on tegemist maa-alt mineva kergliiklusrajaga.

3. päev - Lantau Saar suure Buddha ja kalurikülaga

Neljapäeval võtsin siis metrooga suuna Lantau saarele, kust omakorda köisrongi ülesse mäe tippu, kus asus maailma suurim Buddha. Köisrongi järjekorras pidi omakorda kusagil 45 mintsa passima nii, et varahommikul on kõige parem kohal olla, sest pärast mind olid järjekorrad veel pikemad. Valida oli tavalise kabiini või siis klaasist põhjaga kabiini vahel, eristajaks hind. Ma võtsin odavama ja sealt avanes juba omakorda megailus vaade mägedele ja merele, hoonetele.

Vaade, kusagil 25 mintsa kestis sõit

Üleval oli ka üks traditsiooniline küla, mille läbides jõudsid templi ja Buddhani. Kuna taevas oli siin pilves, siis ka Buddha oli pilves, ainult kohati tõmbasid pilved eemale ja siis sai natuke parema pildi teha. Ülesse Buddha juurde viis pikk trepp. Buddha sees on ka mingi muuseum, kuid mul ei olnud erilist huvi sinna minna.

Buddha oli veits pilves

Pikim rasta, mida näinud

Tempel tundus natuke fake ja seda veel rekonstrueeritakse. Samas sain taimetoitlaste sööki mõistliku hinna eest seal süüa. Kõige rohkem raha vist kulus vee ostmisele, kuna väljas oli väga palav ning turistidelt ikka kasseeritakse. Buddha kuju juurest kusagil 20 mintsa kaugusel oli nn wisdom (tarkuse) rada, mille loomulikult otsustasin üle vaadata. Nii mõnus oli turistidest eemale põgeneda ja see rada viis ühtede puust pikkade postideni, mis nägid päris lahedad välja.

Trail of Wisdom

Tagasi alla ei tahtnud ma rongiga minna, vaid võtsin bussi (mis on palju odavam) ühte kalurikülla teisel pool saart mere ääres. Sõit ei kestnud kaua, kusagil 30 mintsa ja olingi kohal. Seal oli nii ilus ja turiste ei olnud peaaegu üldse.

No people

Kohalikud otsisid sealt mudast midagi, vist pärle

All oli ka päike väljas ning suutsin ennast natuke ära põletada. Seal kalurikülas müüdi siis igasuguseid kuivatatud kalasid. Ruttu mainin ära ka, et HK on enamjaolt normaalsed vetsud ja erandlikult kõigis on WC paber olemas. Seal siis sai mööda kaluritänavaid kõnnitud ja ka mere äärt pidi.

Kaluriküla

Väga imelikud kuivatatud kalad igas suuruses ja välimusega

Sattusin ka ühele kõrvalisele rajale, kus silt viitas delfiinide vaatluskohani üleval mäel. See oli parim tee, mida ma oleksin võinud võtta, sest sealt avanes täiega ilus vaade ja 2h kui ma seal passisin, nägin ainult ühte kohalikku oma koeri jalutamas.

Vaade ülevalt

Parim rada, ja no-no people

Kuna HK lennujaam oli lähedal, siis sai ilusti jälgida, kuidas lennukid mööda spurtisid. Kahju, et aeg oli piiratud ja seetõttu ei jäänud päikeseloojangut sinna vaatama, mis oleks kindlasti võrratu olnud. Selleks ajaks jõudsin tagasi külla ning võtsin bussi tagasi Lantau metroojaama. Seal asus ka suur outlet mall, kust saab osta firma asju soodsamalt, nt Guess, Levis, Ralf Lauren, Max.Mara, Burlberry (??) ja veel paljud fänsid poed, millest ma pole midagi kuulnudki.

Hong Kong

Kuna SH saab fake asju kuhjaga ostetud ja mu ametlik pangakaart oli endiselt panga valduses, siis tegin rohkem window šopingut. HK müüdi ainult ülihead šokolaadi, millel olid kummikommi tükid sees, siiralt loodan, et leian seda ka Eestist. Lootsin, et eksportkaup on HK odava, kuid mitte oluliselt (a la piim, jogurt, šokolaadid). 7/11 müüdi muideks Sherwoodi siidrit, millest SH võid und näha.

4. päev – veits ekslemist ja tagasi Hong Kongi saarel ujumas

Reede otsustasin veel mõned turistikohad nimekirjast maha tõmmata. Läksin siis ühte nunnery aeda ja templit vaatama, mis oli küll väga ilus, kuid natuke võlts nägi välja.

See aed…

 …ja tempel

Tahtsin ka ühte teist kohta külastada, kuid ei suutnud seda üles leida ja nii sõitsin veits metrooga tühja. Korraks kiikasin siiski ühte templisse kuhu märgid viitasid. Plaanisin alguses minna Dragoni rajale, kust pidi vägev vaade avanema, kuid ei leidnud õiget bussi üles ja ma tobu ei taibanud ka lähimasse maci minna netti ja google mapsist üle vaatama. Nii istusin juhuslikku minibussi, kus nägin silti Stanley beech, mis tundus huvitav.

Parim pulmaeine ever ehk macis :D Tegelikult vist lõunapaus pildistamise vahepeal

Sõit läbi mägitee viiski saare teisel kaldal paikneva Stanley külani, mis on tegelikult tuntud seal oleva turistidele suunatud suveniirituru tõttu. Muide siin ei kaubelda, vaid hinnad on enamjaolt fikseeritud, kuid nad ei olegi väga kõrged. Kuna ilm oli veidike hüplik ja kohati tuli hoovihma, siis ma kohe ei suundunud randa, vaid kõndisin mööda promenaadi ringi ja mingi rada oli ka. Kohalikud koolilapsed pidid oma inglise keele tunni raames välismaalasi küsitlema nende Hong Kongi reisi osas (a la mis meeldib kõige rohkem, kust pärit, kauaks) ja ma langesin ka loomulikult nende ohvriks. Nad nägid päris lahedad välja oma koolivormiga.

Lõpuks jõudsin siis randa ka, kuigi kell oli juba viis ja päevitada ei olnud enam mõtet. Siiski ei suutnud ma vastu panna kiusatusele ja ujuma minna. Alguses küll kahtlesin, et äkki seal haid, kuid nägin siis, et veel mõni inimene ujus ning vetelpääste sõitis ujujatele piiratud alal oma paadikesega ringi, nii et tundus ohutu. Samuti oli seal korralik riietusruum ja dušš, et sai selle soolase vee maha pesta. Ja ülimõnus oli lihtsalt, vesi oli päris soolane ehk ei pidanud eriti pingutama veepeal püsimisega. Huvitav, kui sellise veega harjunud inimesed magevette või basseini satuvad, kas neil on siis raskusi veepeal püsimisega?!

Rand, kus ujusin, paadiga mees on vetelpääste, kelle tööaeg lõppeb kell 18.

Kuna kell oli juba hiline ja mägede kohal pilves, siis loobusin ma Dragoni raja külastamisest ja võtsin bussi tagasi nö tsivilisatsiooni. Tahtsin veel ühes kaubanduskeskuses paiknevat Victoria Secreti poodi külastada, kuid veits pettusin selles, sest see oli nii väike ja seal müüdi ainult lõhnu ja muud kosmeetikat. Nimelt SH see pood puudub.

Pimedas hosteli lähedal läksin jälle riverside promenaadile, kus asus ka nö Aasia staaride tänav, kus oli nende nimede ja mõnel juhul ka käejälgedega plaadid maas nagu Hollywoodiski.

Avenue of Stars

Avenue of Stars

Seal sain endale siis uue sõbra ehk üks random indialane, kes hakkas minuga rääkima ning kuna ma ei osanud ebaviisakas olla või ilusti ära põgeneda, kuna tahtsin seal olla, siis ei jäänud mul muud üle, kui temaga vestlusse astuda. Selgus, et ta töötas HSBC mingi klientide infosüsteemi loojana ja ta peab nüüd HK 2a elama. Naljakas oli see, et ma kohtasin teda uuesti järgmisel päeval lennujaamas oma terminalis ja loomulikult küsisin naljatades, et kas ta jälitab mind? :D Kuid tegelikult oli tegemist kokkusattumisega, sest ta pidi oma sugulasega, kes oli vahemaandumisel, seal terminalis kohtuma. Jah, ka HK on väga väike.

5. päev – teel tagasi

Kuna mu lend läks hilislõuna paiku, siis hommikut sisustas pangakaardi tagasi saamine ja Kowloo pargi külastamine, samuti nägin teisest kohast pilvelõhkujaid päeval. Kuna tegemist oli viimase päevaga, siis tuli ka suveniire osta ja natuke šopata. Sattusin ka üliheasse kohta sööma nii, et ma ei suutnudki tervet portsjonit ära süüa, mis on minu juures üllatuslik. Kuna ekspressrong lennujaama võttis oodatust vähem aega ja ma olin juba päris väsinud sellest trippimisest, siis sattusin lennujaama natuke liiga vara. Kuid polnud hullu, kolasin seal poodides ringi ja nagu mainisin, siis mu uus sõber sisustas ka mu aega. Sarnaselt tegid ka HKi koolilapsed seal turistidele suunatud küsitlusi ning ma langesin ka nende ohvriks. Tänutäheks sain kohvrile mõeldud nimesildi. Ma tagastasin ka oma octapus kaardi, kuid siiski võtsid nad mult 10 HK dollarit service feed, kuigi arvasin, et saab kõik 50 tagasi. Kuid pole hullu, 10 HK dollarit on 1 euro ehk päris hea on hinnaparalleele tõmmata.

Hea vaade, vähe inimesi

HK lennujaam oli väga lahe, kui muidu oled pärast passikontrolli kohe väravate juures, siis seal pidi võtma kaks bussi enne, kui õigesse hoonesse jõudsid. Ja see oli igast küljest ümbritsetud klaasist nii, et sealt avanes ülihea vaade maanduvatele ja õhku tõusvatele lennukitele ning taustaks olid mäed ja meri.

Parim koht lennu ootamiseks

Lend läks sujuvalt ja sain isegi metrooga tagasi koju. Kokkuvõttes meeldib mulle HK rohkem kui Shanghai, kuid Hiina kultuuri kogemise mõttes on SH siiski parem.