Nädal 11: täis üllatusi

Olin valmis nädala rahulikult lõpuni saatma, kuid siiski sai päevitatud, mitmel sünnipäeval käidud, karaoket hiinlastega lauldud, kevadhooldust tehtud ning turisti mängida.

Kategooria – ainult Hiinas

Tutvusin siin kultuurikeskuses kunagi ühe hiina kutiga, kes kuulub nö Hiina vähemuste hulka ja on pärit kusagilt teisest Hiina otsast Tai lähedalt. Kuna tegemist ei ole igava Shanghai elanikuga, siis pärisin talt palju ta kodukoha ja kultuuri kohta. Kuna Shanghai muuseumi külastades jäid mulle silma vähemuste rahvariided, siis küsisin, missugused tema omad on ja äkki tal oleks mõnda pilti näidata. Mõni päev hiljem küsis ta wechatis minu pikkust, ma olin suht üllatunud ja ta seletas, et ta ema tahab mulle nende rahvusriideid proovida saata, ja eks ma siis ütlesin. Teisipäeval siis selle kuti käest muusikat oma ipodi laadides sain siis need riided kätte ja proovisin selga. Täiega ilusad ja mugavad ning täpselt parajad. Tuli välja, et ta ema oli need mulle spetsiaalselt ostnud, te ei kujuta ette kui akward mul olla oli ning üritasin ikka kingitust tagasi lükata, kuid pidin siiski vastu võtma. Hiinlastest on kohati ikka väga raske aru saada, nüüd ma ei julge enam kelleltki täpsemaid küsimusi nende kultuuri kohta küsida.

Mu uued rahvariided, täiega mugavad muidu

Taani filmiõhtu

Kuna mul teisipäeval otseselt midagi paremat teha ei olnud, siis läksin NBCC (Nordic Baltic cultural centre ehk kultuurikeskus campuses) Taani kultuuri tutvustavale õhtule, kus näidati Taani filmi (taani keeles ja hiinakeelsete subtiitritega), mis oli iseenesest päris hea, kuid kahtlane, The Hunt vist oli pealkirjaks. Hiinlastele ei jõudnud alguses kohale, et tegemist ei ole inglisekeelse filmiga ja ma ei saa sellest aru. See eest sain Taani nn hotdogi ja ka küpsiseid, mis olid vahelduseks päris head.

Hiinlastega

Mr. X ehk reaalne prison break

Kolmapäeval kutsuti siis mind sellisesse kohta, kus pannakse sind sõpradega kuhugi ruumi kinni ja siis pead juhtlõngade abil välja ennast nuputama. Selle koha nimi on Mr. X ja neid kohti on päris vähestes linnades vist maailmas. Igatahes linn seal koos oma vahetustudengitega, kõik olid kutid. Kokku oli meid 6, pooled pandi ühte ja pooled teisse kõrvuti olevasse vangikongi luku taha ja me pidime kuidagi üksteise abiga nuputama välja, kuidas sealt pääseda. Ennem pidime loomulikult kõik väärisasjad ja telefonid ära andma. Ma olin ühes kongis kahe iisraellasega ja teises kongis olid 2 sakslast ja 1 austerlane. Meie kongis oli kaks kasti ja pidime seinal oleva maali abil parooli välja nuputama kõrvalkongi inimeste abiga. Ma parem väga täpselt ei seleta neid juhtlõngu, sest äkki keegi kunagi satub sinna ja siis ei ole enam huvitav. Igatahes oli üks tund aega, et välja pääseda, suutsime küll üksteisega kokku saada ning erinevatesse ruumidesse murda, kuid siiski jäi lõpus ajast puudu. Päris põnev oli jälgida, kuidas inimesed käituvad under pressure ja ajalise surve ajal, ma pigem nautisin ja võtsin rahulikult, kuid siiski sain vahepeal ka midagi välja nuputatud, et liiga mõttetu tibina ei paistaks. Alguses olin selle koha suhtes skeptiline, kuid tegelikult on väga lahe koht ja soovitan soojalt kõigile prison break fännidele :D

Mr. X alumine korrus

Neljapäev iidses Shanghai äärelinnas

Volbrit ma siin ei tähistanud, kuigi osad läksid küll lihtsalt välja. See eest kutsus minu kaktuse sõber mind 1. mail koos tal külas oleva klassivennaga ühte ancient linna Shanghai ääres. Ka hiinlastel olid siin vabad päevad ehk kõik kohad olid neid täis ja Bundis oli isegi inimummik ehk inimesed võtsid autode üle võimust ja politsei pidi neid takistama teed ületamast, et autod saaksid ka liikuda. Ehk siis halvim aeg turisti mängimiseks ja liikluses ringi seiklemiseks, kui just meeldib oodata ja hiinlastega “lähemalt” kontaktis olla. Me siiski startisime vara hommikul ja sõitsime sinna kusagil 2h bussiga. Alguses pidime ikka järjekorras ootama ja enne meid sai vähemalt 4 bussi inimesi täis, kuid õnneks ei pidanud kauem kui 30 mintsa ootama.

Minu reisiseltslased

Hiina mehed kandsid vist seda mütsi vanasti

Minu kaktuse sõbra nimi on siis Lei ja ta sõber ei osanud põhimõtteliselt üldse inglise keelt ehk sain siis rahulikult ümbrust nautida ilma, et oleks väga vajadust palju suhelda. Tegemist oli siis väikeste sillakeste ja vanade majadega kanalitega linnaosaga, kus oli palju turisti nänni poode.

Kanalid ja sillad ja turistid

Kohale jõudes läksime lõunatama ja selle kohaliku koha omanikud olid suht sillas, et ma seal olin, kui ma õigesti tähele panin, siis me ei pidanud maksma. Üldiselt ei saanud ma ise millegi eest maksta, kuna alati oli juba makstud ning keeleoskamatuse tõttu on päris raske ka seletada, et kle ma tahan ise maksta ning ma kardan, et äkki solvan kedagi, mina sa neid kultuurilisi erinevusi tea.

Suhkrust draakon, mille see mees joonistas kilele ja siis kleepis pulga külge.

Igatahes tundus, et Lei tahab mulle kogu aeg midagi osta ja ma üritasin mitte välja teha asjadest, mida seal müüdi ja mitte väga kaua ühte asja vaadata. Ikkagi suutis ta mulle ühe väga kena pildi osta. Külastasime ka siidimuusemi. Ilm oli kena ja koht ka ilus.

Huvitavad marjad

Paat

Tagasi tulles pidime jälle järjekorras seisma ja enne meid täitus vähemalt 4 linnaliini bussi, kuid kui kord meieni jõudis, siis saabus maaliinibuss. Kommunistlikus riigis ikka osatakse ka natuke asju korraldada. Vähemalt sain lõpuks selgeks õpitud, kuidas öelda hiina keeles, et ma ei oska hiina keeles rääkida :D Oli ka viimane aeg see selgeks õppida.

Siiditee ajalugu kajastav piltide seeria

Kingitus, mille sain

Päevitamine ehk midagi uut hiinlaste silmadele.

Reede oli siis üks soojemaid ilmasid Shanghais minu siinviibimise ajal ja ruumi oli juba poole kümnest saati päevitamas ning ma siis liitusin lõuna paiku temaga. Küll ikka vaesed jalgratturid jäid pead pööritama, kui me vaikses campuse pargis muru peal bikiinides päevitasime ja nii mõnigi hiilgas oma inglise keelega “Beautiful” ning möödudes küll filmiti autost või tehti pilte aegajalt. Nad siin nimelt väga ei päevita, see ei ole “in”, pigem tõmmatakse kohe vihmavarjud välja, kui päike pilve tagant piilub. Eestis kõlaksid pigem sellised kommentaarid, et mis te paksud lehmad siin peesitate, lämmatate veel muru oma rasvaga ära :D Siin väga ei möödu päevagi, kui keegi komplimenti ei tee või järgi vaatama ei jää. Ma isegi ei võta neid väga tõsiselt, kui keegi ütleb mulle “you are so beautiful”, see kõlab nagu “nice skin or hair color”, midagi uut kõlas laupäeval hiinlase suust “you have a great body” ;D ja veel nii siiralt, ta oli nimelt tähele pannud, kui ma siin campuses vahest trenni teen ehk jooksen väljakul. Igatahes jäi mul suu lahti ja ma ei osanud midagi muud öelda kui aitäh. Võib olla on neil kombeks vastu öelda, et “you are beautiful too”, kuid ma kardan, et minu suust ei kõlaks see eriti siiralt, kuigi ega hiinlased koledad ei ole, lihtsalt teistsugused.

Igatahes saime siis natuke pruunimaks ja tegelikult põles natuke mu õlg ära hommikul kella 10 ajal jooksmisest. Muide siin ühikas oli vabu tube ja mu ruumi sai endale oma toa samal korrusel ja nüüd ma olen üksi toas ehk üks vaba voodi on, kui keegi peaks tahtma Shanghaisse tulla ;)

Sünnipäev ainukese vaniljena šokolaadide hulgas – kuubalanna sünnipäev

Kuna enamikel siin on sünnipäev mais, siis ma ei vaevunud ise väga midagi korraldama. Reede õhtul läksin ühika sõbra Damalia (Kuubalt) sünnipäevale koos teiste ühika tantsusõpradega. Meil oli oma laud ja baarmen, kes laua juures passis ja jooke valas klubis Hollywood (ei sarnane Tallina klubile). See klubi pakub ka kõigile pidulistele tasuta sööki enne kella 23t ja kuigi mu kõht ei olnud tühi, siis suutsin endale mozzarella juustu tükid saada, nii hea oli, kuna ei olnud neid sada aastat söönud. Kõige põnevam oli selle sünnipäev juures see, et kuigi tegemist oli girls night out, siis ma olin ainuke valge, kui välja arvata ühte tüdrukut Iraanist ja ühte hiinlannat :D Täiega lahe on ikka teisest kultuurist ja välimusega inimeste koos olla, ma sain hüüdnimeks snow white :D Pidu oli meeleolukas ja sünnipäevalaps Samaliale toodi põlevates säraküünaldes poti sees sünnipäeva puhul süstalde sees serveeritud kokteile ja muidu olid kõik joogid tasuta. Hiljem suutsime ka ühte teist klubi külastada ning sain mõistlikul ajal ka tagasi ühikasse.

Osad sünnipäevalised – Eesti, Keenia, Kuuba, ...

Tellitud bussiga kluppi – austraallase sünnipäev

Sünnipäevakingiks otsustasime talle kinkida hiina porno ajakirja.. Mõte tuli juhuslikult kui juba peaaegu kohal olime ja meil ei olnud kusagilt mitte midagi muud osta. Nägime siis tänaval kioskit, kus oli hästi suur valik ajakirju. Mu ruumi siis seletas müüjale, et we are looking for porno magazine, you know naked women???! Loomulikult ei saanud müüa midagi aru, kuid see oli ülinaljaks. Siiski suutsime ise vajaliku kirjanduse tuvastada letist.

Hiinlane, korealane, eestlane

Meie välistudengite grupis on ka üks austraallane, kellele meeldib väga organiseerida ja nii ta kutsus kõik endale sünnipäevale, grillis oma korteri rõdul liha ning pakkus kõigile süüa-juua. Põnev oli see, et kutsutute hulgas oli ka hiinlasi. Ma õppisin lõpuks nende täringumängu ka selgeks. Peol oli ka üks venelanna aljowa, kes on nö promoter ehk tema ülesandeks on klubidesse inimesi kohale meelitada ning tema kaudu saab siis tasuta klubisse ja juua. See on ta töö ning muidu on ta pärit Siberist. Selline töö on muide väga populaarne venelaste seas. Et kõik ikka edasi kluppi tuleksid, oli meie austraallane Ben tellinud suure bussi, kusagil 45 kohalise, kuhu me siis kõik peale läksime ning koos kluppi sõitsime :D Klubiks jälle 7th floor ning sai ka torti, seekord oli meil ka oma eraldi laud jookidega. Kuna inimestele siin väga ei piisa ühest klubist, siis sai ka kahte teisse kluppi hüpatud ning kujutate ette, ühte vipp klubisse ei lastud meid sisse, põhjuseks oli vast see, et meid oli päris palju. Õhtu lõppes klubi nimega Shelter külastamisega, mis on natuke underground ja ülilaheda asukohaga, tegemist ongi päris punkriga ehk sinna pääseb maa alla mineva ümmarguse tunneli kaudu ja siis oledki kusagil keldris, kus DJ mängib muusikat.

Vaade Beni rõdult

Juuksur-maniküür-massaaž Hiina moodi

Lõpuks võtsin asja käsile ja hakkasin ennast ilusamaks tegema. Esimene peatus oli juuksur. Keegi loomulikult ei osanud inglise keelt ja nii ma siis kasutasin kehakeelt ja minust saadi aru. Siin on töö nii jaotatud, et naised pesevad pead ja mehed lõikavad juukseid. Kõik meesjuuksurid olid ilusti ühises vormiriietuses, mustad püksid, valge särk ja fake Loui Vittou (kuidas seda kirjutatakse?) rihm. Loomulikult näevad nad väga hoolitsetud ja tuusade soengutega välja. Kõigepealt pesti siis pea mingi kolme asjaga, väga ei tea, mis need olid ja siis hakati lõikama. Kuna arvatavasti ei satu neile blondide juustega inimesi, siis olid nad kuidagi suutnud mu juukseid nii pesta, et nad olid päris takused ja see vaene mees maadles päris kõvasti nende väljakammimisega. Kuigi mul on suht kuivad juukseotsad, siis ise pead pestes ei ole mul kunagi probleemi tekkinud. Lõikas ikka päris hoolega ja korralikult ning kokku veetsin seal kusagil tunni ringis. Mind pandi ikka ilusti akna alla istuma, et kõigile möödaminejatele näha :D Kõige parem asi on muidugi see, et lõikus koos pesuga läks maksma 25 RMBd ehk 3 eurot. Ma tundsin ennast nii halvasti, et nii vähe sellise teeninduse eest maksin. Tulevikus peaks vist harrastama juuksuriturismi Hiinasse.

Juuksuris

Kõndisin siis mööda tänavat edasi ja kiikasin jalamassaažikohta. Võtsin istet ja kehakeele abil seletasin, et teeksid mu jalad korda. Tegemist oli ikka kohaliku kohaga mitte mingi turistika salongiga. Toodi mulle siis kauss kuuma veega ja pandi jalad sisse. Varbaküüned olid vb nii ilusad viimati siis kui ma sündisin ja selle autoriks oli üks mees, kelle käes töötas nuga nagu võluvits. Siiski hiilgas ta oma inglise keele oskusega “beautiful” :D

Maniküürionu

Jalamassaaži tegi üks naine, mis oli ka ülimõnus. Pärast küsis ta hiina keeles ja žestikuleerides, et äkki tahan ka peamassaaži, ma muidugi nõus ja tegemist oli ikkagi üle keha massaažiga. No need hiinlased tunnevad ikka asja. Ühesõnaga jäin rahule ja sain põhjalikult läbi klobitud. Veetsin seal kusagil 2h ringis ja kogu komplekt läks maksma 95RMBd ehk kusagil 12 eurot.

Massaažitädi

Edasi metroo peatuse juurde liikudes oli eesmärk leida üles WC. Mcdonaldsi töötaja ei osanud mind aidata, kuid lõpuks leidsin vajaliku ruumi kaubanduskeskusest. Teepeal nägin maniküüri kohta ja hüppasin ka sinna sisse. Tehti siis ka mu küüned korda ja lakiti need 20 RMB ehk 2.5 euro eest. See hiinlanna oli ikka liialdus omaette, nähtavad juuksepikendused, ülipikad võltsripsmed, kunstküüned, millel olid hiiglaslikud kivid peal, kuid ta oli üliarmas ja sõbralik.

Oma maniküürijaga, pärast tegi ta ka oma telefoniga meist selfie

Kõige ohtlikum on sattuda pikka liftireisi koos hiinlannadega, sest suure tõenäosusega soovivad nad sinuga pilti teha ja kui lihtsalt ei pildista, siis üks neiu tuli minu juurde ja tahtis minuga selfit teha :D Kuid ka üks keskealine mees palus oma naist, et ta teeks minust ja temast pilti. Mehike oli minust natuke lühem ja siis ta naljatades tõusis kiki varvukile :D

Üks lemmikumaid kohti Shanghais, Pudong pimedas

Lõpuks proovisin ka siinse sushi järgi. See on ülihea ja maksis 26RMBd ehk kusagil 3.2 eurot. Peaks tihedamalt seal söömas käima.

Karaoke koos hiinlastega

Laupäeva lõuna paiku kutsus siis üks hiinlane mind karaokesse (Hiinas KTV) koos oma sõpradega. Täitsa põnev oli kuulda ka hiinakeelseid laule ja olla ainuke välismaalane, kes laulis inglise keeles. Naljakas oli, kuidas artistid, kes nende jaoks on ülikuulsad, ei ütle mulle midagi ja Rihanna, Adele ja kõik ülejäänud artistid ei ütle neile midagi.

Karaoke ruumid

Tegelikult nad olid mõnda laulu natuke ikka kuulnud. Ainuke laul, mida nad oskasid inglise keeles, oli My Heart will go on. Sinna KTVsse olid nad sisse smuugeldanud omad snäkid ja joogid ning pakkusid ka mulle kell 13 päeval õlut juua :D

Ja palju õnne ka mulle J