5 nädal: kummiga või kummita

Ma ei saa nüüd päris hästi aru, kas see nädal juhtus unes või ilmsi. Lihtsalt nii ulme. Selliseid states ei oleks ma isegi unes näinud. Tahaks ennast raputada ja ärgata pärast 3 nädalat, kui kõik oli veel suht tore või veel parem, pärast 2 nädalat, kus kõik oli roosiline ja mannavahuline. See, mis siin praegu toimub on lihtsalt haige, ma ei saagi täpselt aru, kas mina peaksin rohkem kartma inimesi või nemad peaksid mind rohkem karta. Kust kohast tulevad sellised lambid jutud nagu me varastaksime laps ja sada üks muud imet teekisime nendega. Kas keegi võiks pliis selle meeldiva inimese kohtusse kaevata, kes facebookis sellise alatu kõlaka lahti lasi. Muidu oleks siin ikka nii armsad inimesed, kuid nad kardavad mind ehk siis raamatumüügist see nädal küll midagi välja ei tulnud ja suvi ei ole veel poole pealgi. Vähemal ma olen terve ja ühes tükis, see bookfiildi elu on ikka küll üks lahing, aga see eest väga põnev.

Mu rental vajas õli vahetust ja siis tuli välja, et üks rehv on ka kohe lõhkemas, lasi ära vahetada, neil polnud uut ja siis pandi varuratas alla, mis läks üks õhtu katki. Õnneks oli vigane ratas ka autos olemas ja üks üli armas mees aitas mul seda tagasi pan (ST tema pani). Sain ka teada, et varuratas näeb hoopis teistsugune välja, kui tavaline ratas :D blond Tundub vist nii, et peame Oklahoomast varvast laskma, kuid neid facebooki kommentaatoreid on ju igal pool – saab põnev olema. Ma ei teagi, kas nutta või naerda nii, et jääme siis pigem neutraalseks. Tore on ikka vahest kuulda ka, kui mõni inimene ütleb, et ma teen head asja, kui aitan peresid välja haridusalaselt – daa, see ongi tore, kui keegi loh liiga palju C.S.Id ei vaata või ei tea kust kriminullidest sellised ideed tulevad. Mmm kas tahan veel midagi kurta? Ah jaa minust võiks saada kaardilugeja, see nädal kaardistasin terve cotton county põlde. Tase omaette on see, kui sa näed elektriliine, majad ja veel lastega on kohati isegi palju palutud :D Minu abikaart, kuhu märkisin lastega peresid oli A4 suuruses terve county, jap mu jalg läks krampi gaasipedaalil hoidmisest. Sellist ala ma ka ei oodanud. Ma ei teagi, kumb parem on, kas ala, kusvähe maju või ala kus palju maju ja lihtsalt not interested või kannatavad facebooki sündroomi all. Õnneks kohtasin see nädal ka armsaid maakaid, kes kompenseerisid ülejäänusid.

See ongi vist kõik. Nii kaua, kui ma veel liigun, saan süüa ega ei tunne tugevat valu, peaksin saama kõigega hakkama – eks näis siis mis järgmine nädal ka põnevat toob, looking forward vb siis juba Texases.

Kohe kergem hakkas, et sai kõik selle sopa välja kirjutada, muidu ei ole ilus kellelegi kõrgemale halada, nii või naa olen mina ise see, keda kotib minu käekäik kõige rohkem. Ja siis võrduks see hala = negatiivne self-talk. Nüüdsest siis jälle posiiivsus mina ise.

Hetkel veel OxKxI girl – MARIE =)