Chrisi pidustused Cambridge’is

Kuigi Cambridge´i külastamisest on pea kuu aega möödas, siis ongi praegu kõige õigem aeg parimate hetkede üleskirjutamiseks.

Kolmapäev

Transpordivahendiks osutus lennuk ning loomulikult RyanAir, mis startis Tallinna lennujaamast lõuna paiku. Üllataval kombel istusime mina, Epp ja Narva kõik kolmekesi kõrvuti, kuigi ei ostnud pileteid, ega teinud online check-ini koos :D Peale meie oli lennukis nii mõnigi teine eestlane ja lennuk oli päris täis.

Mõne tunni pärast maandusime ilusti ühes tükis Stanstedi lennujaamas, mille asukoht sobis meile kõige paremini, kuna asus täpselt Londoni ja Cambridge´i vahel. Kuna minul ja Karinil olid ilusti passid kaasas, siis saime virtuaalsest passikontrollist 5 korda kiiremini, kui ID-kaartide omanikud.

Järgmiseks sõiduvahendiks oli rong, mis ei näinud nii ilus välja nagu meie uued „porgandid“, kuid väga ei saanud ka kurta, sest reis kestis kusagil 45 minutit. Ma just kiitsin, et rongiga on hea sõita, kuna vaade on ilus ning siis sisenes rong 5 minutiks tunnelisse, kus nähtavus oli must-must-must  :D  Soovitav on osta edasi-tagasi rongipiletid korraga, kuna nii on odavam ning off-peak ajaks ka.

Rongijaamast tatsasime edasi meie rendimajja, mille saime Tripadvisori vahendusel. Soovitan soojalt kõigile. Asukoht oli mõnusas vaikses kohalikus elamurajoonis keskusesse kusagil 15 minutit jalutada ning 4 korrust oma sissepääsuga selline briti arhitektuuriga üksteise küljes maja. Ja hind oli ka ülimalt mõistlik. Alguses võttis küll välisukse võtme lukustatud kapist kättesaamise nuputamine aega, aga kui ma oma kõrge IQ-ga pilgu peale heitsin, siis oli probleem kohe lahendatud XD Esimene õhtu oli meid üks inimene rohkem kui voodeid ja nii tõstsime ühelt voodilt madratsi maha. Maja oli super luks ja isegi jõulukuusega elutoas ning hiiglasliku köögiga ning lisaks netflex?! Ja apple TV, hunnik filme ja mingid lauamängud, playstation nii, et kõigile tegevust jätkust :D

  

Pool meie armsast esimesel korrusel asuvast köögist 

 

Kuusk

Siiski, siiski oli esimeseks probleemiks söögi hankimine. Teadjamad asusid kohe paremaid söögikohti Cambridge´is googeldama ja nii sattusime ühte pubisse fish and sipse sööma ehk pigem hamburger friikartulitega. Kuna kõht ei olnud nii tühi, siis mina ja narva tellisime laste versiooni sellest, mis osutus sama suureks kui täiskasvanute oma (vb mõni friikartul vähem), kuid lihtsalt väiksemal taldrikul serveeritud. 

  

 Hamburgereid hävitamas

 

Kui kõhud täis, siis tõttasime shoppama ja enamik aega kulus punaseristi poes või muudes sarnastest vanakraamipoodides, kus nii mõnigi asi leidis endale uue omaniku. Ühes poes oli eriti jutukas vanahärra, kes asus meile naljaraamatust oma lemmik anekdooti ette lugema. Narva soovil pidime ikka tema juhtimisel külastama H ja M kauplust, kus saime hariva tuuri. Külastus tipnes Narva uue kleidi ostmisega ja poemüüjate üllatusega, kui ta H ja Mi töötaja kaarti sõrmede vahel viibutad soodustuse saamiseks. 

Poodlemine jätkus meie kodu lähedal, kus asu suur TJK Maxx (vmt ehk selle USA keti Euroopa versioon, müüakse firma asju palju odavamate hindadega). Samas kohas jätkus öösel saabuvate grupiliikmete shoppamine reede õhtul. Karin sattus nii hoogu, et kasutas nii enda kui ka mõne teise käsipagasi limiiti :D

Kodu lähedal oli ka suur söögipood, kust ma sain üle pika aja osta Innocent smuutit, mis on üli hea, sisaldab ainult erinevaid puuvilju, soovitan kõigile soojalt J Kuna kõik reisivad viimasel ajal palju, siis õhtul lennati kohale veel Kreekast ja Leedust.

  

Telekas kõige paremaga.

Neljapäev

Hommikul ärgates oli kõigil üllatus suur, kuna öösel oli käinud päkapikk ja nii saabastes kui ka kuuse all vaatasid vastu kommid. Mälestustseremoonia toimus Fitzwilliami kolledži kabelis, kuhu me tellisime 6 inimese takso. Majas oli lauatelefon ning põhimõtteliselt oli juba maja aadress automaatselt salvestatud ehk ei pidanud operaatoriga isegi rääkima. Taksojuhid olid kõik enamjaolt hindud. Ning üllataval kombel ei läinud taksosõit üldse kalliks maksma erinevalt Londonist. Ainult suht vastik oli seljaga sõidu suunas taga istuda. 

  

Selline nägi välja teenistuse kava. 

Kui me kabelisse kohale jõudsime, siis ei olnud seal veel enamus rahvast kohal. Istekohtade peal oli mälestustseremoonia kava ja enamik etteloetavatest tekstidest ning lauludest. Enne tseremoonia algust täitus kabel rahvaga. Kabelis oli suur aken, kust paistis võimas raagus puu. Preester oli naine ning lisaks üldisele tekstile, said sõnaõigused ka mõned Chrisile lähedasemad inimesed. Nõustud Henry sõnadega, et Chrisi puhul on tegemist inimesega, keda sa ei arva kunagi surevat (nagu Michel Jackson, Kennedy), see tundub lihtsalt võimatu, nad on ju surematud. Kokkuvõttes oli tseremoonia väga ilus ja aeg läks väga kiiresti. Enne lõuna eelset snäkke istusime kolledži kohvikus ja võtsime turgutuseks ühe late.

Pärast tervitusjooki leidis aset 4 käiguline lõunasöök, mille kõrvalt ei puudunud ka pidev vein. Söök oli üli hea, mida oligi oodata ning hiljem oli jälle võimalik snäkitada ja kohvi juua. Me olime küll juba nii täis söönud, et mulle ei läinud enam isegi väike juustutükikene suust alla. Lõunasöögi ajal toimus nii sama seltskondlik jutuajamine. Ühel poolt piirasid meid kabelikoori lauljad oma rüüdega (pean siiski mainima, et ühe posis soeng meenutas mikrit, selline suur ja kohev :D), teisel pool olid Chrisi briti sõbrad, kes vist müüsid koos temaga raamatuid, üks müüs vist 2 ja teine 3 suve kui ma õigesti mäletan. Seal snäkkiruumis oli võimalik kirjutada Chrisi mälestusteraamatusse midagi, mis kuulus Chrisi vanematele ja lapakast nägi pilte Chrisi lapsepõlvest ja muidu. 

  

Üks mitmest lõunasöögi lauast. 

 

Mõtlikud neiud lõunasöögil. 

Mälestusteraamatusse memuaaride kirjutamine. 

 Üks grupipilt ka.

Me olime peaaegu viimased lahkujad, kuna pidime oma taksot jälle ootama :D Läksime siis tagasi koju, et riideid vahetada õhtuseks Chrisi elatud elu tähistavaks peoks. Sinna saime jälle taksoga minna ning dresscode´iks olid päikseprillid lisaks üldisele black-tie riietusele. Üritus tomus Cambridge City Hotellis ning oh seda rõõmus, seal käisid jälle ettekandjad söögiga ringi. Esimesed paar tundi ei tahtnud midagi süüa, aga kui siis söögiisu lõpuks tekkis, siis oli enamik söögist juba otsast :D Ja joogi poolest sai nii šampust kui ka veini ning ei puudunud ka viinashotid Joani kindlakäeliselt kandikult. Pidutsesime ikka Chrisi vääriliselt, olemas oli nii tants kui ka trall ja live esinemine. Kohapealt sai ka erinevaid päikseprille endale haarata, kel oli ununenud kaasa võtta. Ühe lauapeal olid reas ka kõik Chrisi kostüümid, mida sai selga proovida ning pilte teha ja loomulikult tekitas see inimestes palju nalja. 

  

Õhtusel peol olid ilusad pildid Chrisist. 

Meie kostüüme proovimas ning poosetamas. 

Pärast meeleolukat pidu hotellis suundusid tugevamad veel lähedal olevasse pubisse järelpeole, kus sai edasi tähistada. Kuna Narva läks hommikul vara lennukile, siis ta pidi veel öösel bussiga lennujaama tõttama ning sellest söögi-joogi orgiast rammestunult seadsin end koos Kristinitega kodu poole. Kuuldavasti panid teised veel päris korralikult pidu, mis jõudis omadega veel meie majja. Kuna ma olin juba poolunes, siis ei õnnestunud neil mind neljandalt korruselt alla tirida, kuid hommikul esimesena alla elutuppa jõudes, sain paremini aru, millest ma ilma olin jäänud :D

Reede

Hommikul kobisin voodist välja, kuna kuulsin esimesel korrusel kellegi äratuskella. Alla jõudes leidsin seal eest pooleldi üles ärganud öise peolise, kes oli Manchesterist pärit. Jäin siis temaga juttu rääkima, kuigi ega paar tundi und teda eriti kainemaks ei olnud teinud :D Kuulsin siis jutte, kuidas nad olid suvaliselt googeldades leidnud telefoninumbri, mille abil tellisid öösel alkoholi :D Rokkumuusikule omsena oli tal kitarr kaasas, mida ka öösel oli tinistatud tantsu ja tralli saatel. Lõpuks pidi ta siiski minekut tegema, kuna oli niigi hommikusöögikohtumisele hilinenud. Taksot tellides oli see lahe, et kui takso kohal oli, siis taksojuht tuli ja lasi uksekella. Nii see uksekell helises ja läinud koos oma kitarri ja pohmelliga ta oligi. See viimane ei olnud talle vist veel kohale jõudnud :D

Kuna ma olin ennast juba voodist püsti ajanud, siis koristasin väikse läbu elutoas ja köögis ära. Kõige põnevam leid oli akna taga olev täis viinapudel :D Mul sisetunne ütles, et arvatavasti ei toibu teised veel nii pea öisest ja nii otsustasin natukeseks ise linnapeale kolama minna. Cambridge on tegelikult suhteliselt väike ning jala käib põhilised vaatamisväärsused (ülikoolilinnak, vanalinn) läbi. Ma soetasin endale ka mõned suveniirid ja kuna hakkas vihma sadama, siis ka lahtikäiva vihmavarju. Kõigile kindlasti seostub Cambridge lendlevate kuubede ja vastava sümboolikaga. Seda nägin ka ühes poes, kus rätsep võib sulle vastavalt oma mõõtudega vastava vormi õmmelda või saad ka juba valmisolevaid soetada. 

  

Pilt ühe kolledži õue pealt, mida külastasin. 

Cambridge´i ülikooli ei saanud sisse minna, sest seal valmistuti igaaastase jõulukontserdi ülekandmiseks mingis telekanalis. Siiski sain sisehoovis ringi vaadata ja pilte teha. Laupäeval ei lastud sedagi teha. Tee viis mind ka Cambridge´i ülikooli raamatukokku, kuhu kahjuks täpsemalt sisse ei olnud mul võimalik uudistama minna, sest lugejakaardi tegemiseks peab olema mingi tõend (ala arve), mis tõestaks su elukohta lisaks isikutõendile, seda mul kaasas ei olnud. Administraatori kutt aga väitis, et ega seal midagi vaadata ka ei ole ning soovitas mul hoopis vasakul pool keldris olevasse muuseumi minna. Sinna kohale jõudes nägin ruumi otsas valgust ja palju inimesi, sisse astudes selgus, et tegemist on raamatukogu töötajate jõulupeoga, loomulikult vabandasin ja tegin sealt sääred, kuigi nad olid sõbralikud ja ma oleksin saanud vaikselt massi sulanduda. Naljakas, et administraator midagi sellest ei teadnud.

  

Veel arhitektuuri

Kui juba sellisesse kultuurilinna sattud, siis külastasin ka ühte kolledžit ja selle kabelit. Päris põnev arhitektuur ning suures kirikus/kabelis ei olnud mitte kedagi. Ma sattusin jutusoonele ka valvuriga, kes müüs pileteid. Cambridge elanikele on sissepääs tasuta ja nii ma pärisin, et kas ta tunneb kõiki elanikke siin, et teada, kellelt küsida piletit või kellelt mitte. See vanahärra oli nimelt süvenenud raamatu lugemisse ja ei pannud üldsegi tähele, kes mööda läks :D Valvur küll kinnitas, et enamik on igapäevased õpilased-kohalikud, kuid ma selles kahtlesin. Siiski, kuna ma juba olin ta tähelepanu endale saanud ja pilet ei olnud kallis, ostsin endale pileti. Astusin läbi veel ühest kahest kirikust ja üks oli ringi kujuline. Tagasi kodu poole minnes haarasin veel Starbucksist endale kohustuslik kohvi (nimi loomulikul veits valesti kirjutatud, äkki Maria?!) ning soetasin mõned maiustused ühe naela poest. 

  

Cambridge'i ülikool

Koju jõudes oli mul õigus, teised olid suhteliselt alles üles tõusnud ja ühte lähedal olevasse Ameerika tüüpi restorani sööma läinud. Epp oli veel kodus ja lasi mind sisse. Äkki helises uksekell ning kuna ma arvasin, et teised on tagasi tulnud, siis tegin ukse lahti. Üllatuseks olid uksel kaks väikest poissi ning hakkasid jõululaule laulma. Kui nad olid lõpetanud, siis ma seletasin, et me ei ole kohalikud ning mida me peaks nüüd tegema. Lastega oli kaasas ka üks naine, kes ütles, et lihtsalt mõned sendid laste käes olevasse karpi poetama ning seda tegimegi. Päris nunnu kogemus, mille osaliseks nii sama kusagil hotellis peatuses vaevalt langeks.

Õhtul siis kolasime seal samas kodu juures poodides ning vaatasime oma fänsist telekast filme. Mu mobla wifi ei tööta ja nii sain mina nautida internetivaba puhkust.

Laupäev

Enamik meie reisiseltskonnast lahkus hommikul lennuki peale. Ainult minu ja Elo lennuk läks hilislõunal ehk meil oli veel aega linnas kolada. Kõigepealt oli siiski vaja minna suurte lemmikloomapoodi. Mul ei ole ühtegi lemmiklooma ja nii ma vahtisin seal müüdavaid jänkusid, hamstreid ja muid närilisi, kui teised loomamänguasju uurisid. Muidu oli päris põnev pood. Eloga tiirutasime suht sama marsruuti, mida ma reede läbisin. Natuke kauem aega veetsime suures kaubanduskeskuses Topshopis ja teel tagasi rongijaama poole sõime mõlemad ühe bigass burrito ning see oli tõesti nii suur, et me ei jõudnud seda lõpuni süüa, vaid võtsime kaasa. 

  

Täiega ilus ilm ja taevas oli.

Rongijaamas toimus meie rongi platvormi vahetus ning kuna ma ei ole väga harjunud lisaks suurele kotile ka käekotti kandma, siis oleksin pea aegu rongile jalutanud ilma käekotita, kus kõik dokumendid sees olid. Õnneks märkasin suht kohe, et kuidagi vabad on käed :D

Tagasi Stanstedi lennujaama läks natuke parem rong, kuid minu koha peal oli keegi oma kohvitopsi jätnud, mis ei olnud kõige meeldivam. Lennujaamas lõime veel viimased pennid veepudelite peale laiaks ning tegime nats window-shoppingut. Macbook aire vaadates tuli pakkus meile üks töötaja oma abi, kuid ma ei podisesin selle peale „We have them all“ :D

Lend läks hästi, kuigi päris täis oli ning kuna me Eloga ei viitsinud järjekorras seista (nüüd ju ryanairil istekohad piletil kõigil), siis Elo kohver pandi alla. Seekord ei istunud me ka kõrvuti. Õnneks Riiga jõudes tegime kiiresti sääred, kui kohvri kätte saime ning jõudsime täpselt Riia lennujaamast Tartu minevale bussile. Kokku võttes oli toredate inimestega vahva reis, jättes kõrvale reisi peamise põhjuse.

l