Eesti vs Hiina
1. Liikluses kuuleb üli harva signaali. Kui Hiinas oli signaali laskmine tüüpiline ja isegi kui terve tee oli vaba, siis ikkagi anti signaaliga märku, et ette vaatust, siit ma tulen. Eestis pigem ainult kutid, kes tahavad tähelepau endale tõmmata või siis enda tuttavad.
2. Peres on rohkem kui üks laps. Päris naljakas on näha vanemaid mitme lapsega kantseldamas. Hiinas oli alati emal, isal, vanavanematel üks laps käevangus, kuid siin on mõnel isegi rohkem kui kolm ja sageli vanemad lapsed hoolitsevad väiksemate eest. Hiinas ei näinud seda peaaegu kunagi. Tegemist siis ühelapsepoliitikaga.
3. Kiire internet. Olen tagasi facebookis ja enam ei pea kartma seda, et google jookseb kokku või gmaili kirjad ei pruugi kohale jõuda. Samuti on kõik teised välismaa saidid (.com) lõpuga kiiresti ligipääsetavad. Enam mul ei olegi vaja kasutada baidu.com'i.
4. Valged ööd. See on siia maani minu jaoks üllatav, et kell on 23 ja ikka ei ole pime. Shanghais oli juba kaheksa paiku suhteliselt hämar. Minu üllatus võib tuleneda ka sellest, et ma ei ole 3 suve Eestis olnud. Ja tuleb tõdeda, ma täiega naudin valgeid öid isegi siis, kui mul võib uni kell 6 hommikul selle pärast ära minna.
5. Helesinine taevas.
Sellist helesinist taevast nagi Eestis nägi Shanghais üli harva. Naljakas, et sellise elementaarse asja hindamiseks, peab nii kaugel ära käima ning vaadates ükskõik kus Eestis taevasse, tekib kohe soe tunne ning soov mitte kusagile minne.
6. Fikseeritud hinnad. Nii kurb nagu see ei oleks, siis ma ei saa enam kaubelda sellist hinda nagu tahan. Kuigi ka Hiinas ei saanud kõikjal kaubelda, siis Eestis ei saa seda pm mitte kusalgi. Tahes tahtmata tuleb vahest soov asjale peale vaadates maksta sellist hinda, mis ise tahan ja kauplemine on nagu sport.
7. Kus on kõik inimesed?
Väga naljakas on kõndida tänaval, kus ei ole inimesi. Shanghais seda naljalt ei juhtunud. Alati olid minu ümber inimesed, keda sai nügida :D Igatsen neid võidujookse metroos vabadele istekohtadele keskealiste meestega. Väga lihtne on Eestis leida vaikne teeots või metsatukk, kus ei ole mitte ühtegi hingelist, Hiinas võis seda ainult juhtuda kell 3 öösel klubist koju tulles.
8. Tasuta klubidesse sissepääs ja joogid. Üks põhjustest, miks ma ei ole veel Eestis kluppi jõudnud. Teine on loomulikult see, et naljakas on kluppi minna ja tulla, kui väljas on veel valge. Samas kardan ka, et sellist klubienergiat ei kohta ma veel nii pea kusalgi. Samas ei haise ma nagu suitsukoni Eestis, kuna siin on suitsetamine klubides keelatud, Hiinas on see lubatud.
9. Puutumata loodus. Eestis on nii lihtne leida ennast metsatukast või kusalgi veekogus suplemas, mis on minimaalselt 30 minuti sõidu kaugusel. Shanghais olid lood teisiti. Loodust sai nautida ainult parkides ja mulle tundus, et meie mõttes loodusesse minekuks pidi pm võtma lennuki teisele poole Hiinat või siis minimaalselt 3h autoga sõitma ja arvatavasti jõuad siis alles hõredama asustusega alasse.
10. Kõik on nii lähedal. Kui Shanghais tundus minu jaoks normaalne, et kesklinna saamine võttis aega kusagil 1h metrooga või siis 30 minutit taksoga (mis oli üli odav, tunnen neist taksojuhtidest puudust), siis Eestis tundub see suht liiast. Linna oli üks tund, kuid lennujaama või rongijaama jõudmiseks kulus kuni 2 tundi.
11. Enam ei pea pulkadega sööma. Ma tunnen sellest tegeikult väga puudust. Kord Viru keskuses Caesari salatit ostes ei leidnud ma kahvlit üles ja nii valisin pulgad. Üli mõnus tunne oli. Samas saab kahvli ja noaga kindel olla, et söök jõuab ikka suhu, mitte nuudlid ei lõpeta kusagil särgi peal. Ma ei ole eriline söögigurmaan ja seetõtu väga söögist puudust ei tunne, kui siis odavast väljas söömisest nii, et ise ei pea kokkama. Samuti üli heast ja odavast sushist.
12. Kõik on eestlased. Väga harjumata on mitte näha pilusilmi iga päev ja üldse ei kohta välismaalasi. Samas olen hakanud rohkem tähele panema venelasi ja vene keelt ning see aitab natuke rahuldada igatsust mitmekesisuse vastu.
13. Tuleb kontrollida, mida teen. Hiinas on kõigil suht suva, mida sa teed, põhiliselt siis käitumise kohapealt. Keegi ei vaata sulle kõõrdi, kui sülitad tänaval või läkastad, teed keset tänavat puusaringe, venitad jalalihaseid rongijaamas, lased oma lapsel häda teha keset teed jne. Ühest küljest on see hea, kuid teisalt tekib natuke ahistatuse tunne, kuna tean, et imelikke asju tehes, vaadatakse mind, kui veits imelikku.
14. Ei pea vaatama õhusaastatuse indeksit enne jooksma minekut. Ma Hiinas kandsin ainult ühe korra maski ja seda siis kui ma selle ostsin. Samas salli tõmbasin suu ette päris tihti. Siiski jooksma minnes jälgisin, et saastatuse indeks ei oleks liiga suur ehk soovitatakse olla siseruumides ja sulgeda aknad :D
15. Autod peatuvad ja lasevad mind üle sebra. Kuigi Hiinas on sebrasid ikka päris palju, siis mind lasti üle sebra ainult üks kord Guilinis. Siia maani üllatun Eestis, kuid auto peatub ja laseb mind üle ülekäiguraja. Samuti vaatan kogu aeg paremale ja vasakule, ette ja taha, kui ületan teed, isegi siis, kui jalakäijatel on roheline tuli. Hiinas see nimelt ei takistanud autodel pööret tegemast ja tavaliselt pidi teed andma eelisjärhekorras autole, mopeedile ja jalgrattale.
16. Keegi ei jõllita mind nagu maailma imet. Kuna Hiinas väga palju välismaalasi ei ole, siis tabasin inimesi ennast jõllitamast ja salaja või vähem salaja pilte tegemas. Eestis saan ennast jälle tunda tavalise inimesena ning ei ole kuidagi soovi kuulsaks saada. Tean nüüd, mida mustanahalised või asiaadid võivad Eestis tunda.
17. Inimestel on spordiriided seljas, kui jooksmas käivad. Hiias tegid inimesed sporti oma tavaliste riietega, kuigi leidus ka spordiriietes inimesi. Päris kurb on ikka Eestis jooksma minna, kuna kohtab käputäis teisi kaassportlasi. Hiinas oli staadionil ikka päris suur takistusjooks, eriti just õhtu poole ja mänguväljakud olid täis vanemaealisi mehi ja naisi, kes seal oma lihaseid venitasid, lõuga tõmbasid või ei tea mis trikke tegid. Eestis näeb ainult üksikuid vanemaid inimesi sportimas ja seda ka võib olla ainult meedia vahendusel.
18. Saan jälle kontsi kanda. Hiinas ei julgenud ma kunagi kontsi alla panna, kuna ma olin juba ilma kontsateta teistest pool pead pikem või siis sama pikk. Kui ma oleksin kluppi kontsadega läinud, siis ma oleks klubis olnud üks viiest kõige pikemast inimesest ja ülejäänud külastajad on mulle kaenla alla. Tean nüüd, mida 190cm+ naised Eestis tunnevad. Samas ei varjanud keegi minu vaadet ei metroos ega tänaval :D Kui mul olid täis tallad all, siis tundsin ennast päris tavalise inimesena.
19. Ei näe tänaval ööriietes inimesi. Hiinas on suht ok, kui keegi läheb poodi või sööma oma magamisriietega, see pidavat näitama, et tegemist on kõrgemast klassist inimesega, kes ei pea näiteks päeval töötama ja saab endale lubada vaba päeva. Eestis tähendaks see kodutut või töötud, kuid neid ka ei näe öösärgis Säästumarketis šoppamas.
20. Kõik on nii kallis. Näiteks ühistranspordis maksab üks bussipilet 0.2 eurot ja Tartu-Tallinn vahemaa läbimiseks bussiga võib kuluda kusagil 2 eurot Hiinas.
21. Järjekorrad. Eriti veel söögikohtades on nädalavahetusel ja õhtuti suht tavaline, et pead ootama mitu tundi ennem kui saad endale laua. Õnneks antakse sulle järjekorranumber ja siis ei pea kogu aeg järjekorras passima ja saab kusagil poodides kolada. Ka ühistrantspordis on suht tavaline, et sa ei mahu esimesse bussi, vaid viiendasse, eriti kui tegemist on riigipühaga.
22. Trügimine. Tuleb tunnistada, et sellel alal olen ma päris osavaks saanud. Kuna Hiinas ellujäämise ABC hulka kuulub teiste inimestega mittearvestamine, kui mängus on omahuvid, muidu jäädki bussipeatusesse viieks tunniks bussi ootama. Nimelt see on OK, kui litsud ennast teiste inimeste vastu või lähed suvaliselt järjekorras teistest ette või segad müüjale vahele, kui tahad midagi osta, sest kõik teised teevad ka nii.
Kindlasti on veel palju erinevusi Eesti ja Hiina ehk üldistatult Ida ja Lääne vahel. Siiski tunnen Hiinast ja hiinlastest puudust. Kui Hiina ei oleks nii ülerahvastatud ja õhusaaste ei oleks kohati nii hull, siis ma kindlasti läheks sinna ruttu tagasi, kuid tundub, et hetkel pean ootama hetke, kui need asjaolud ei ole enam nii värskelt minu mälus.
Mina ja mu roomi!
Comments