Pariis:)
Nii reede hommikul kell 5.40 läks siis
minu rong. Nagu arvata, pidin vara tõsma, sest plaanisin jala camdenist kohale
oma kohvriga rallida. Minu hiinlasest sops veel magas. Mul enam telefonis neti
pakketti ei ole, kuid umbes suunda tedsin. Sain tee pealt ka ühelt mehelt
küsida, kes kõigepealt mulle tere hommikust soovis…
Väike vahepala – ma just mõtlesin
siin, et hakkan sellest puudust tundma, kui suvalised inimesed terviatavd sind
ja vabandavad, kui vastu puutuvad või jalgu jäävad ning avavad ja hoiavad uksi
sinu ees lahti, lasevad sind järjekorras ette poole, naeratavad sõbralikul.
Eestis tuleb jälle oma pocker face ette panna ja valmistuda selleks, et
inimesed virutavad su nina ees uksi kinni ja sõimavad kui neile jalgu jääda.
Nats äärmuslik iseloomustus ja ei käi kõigi kohta, kuid vastab siiski tõele.
Jumalaema kirik:
Alexandri sillal - suurim Pariisis:
Vahevel nutellaga:
Video Eifeli tornist liftiga alla sõitmisest:
Video tänavamuusikutest:
…jõudisin siis ilusti St. Pancrase
rongijaama kohale ja sain kotikontrollist läbi, kuid passikontroll tuli mulle
üllatusena. Nimelt olin nimelt passim aha jätnud, sest kartsin, et keegi võib
selle ära varastada (nagu rahakott Barcelonas koos ID kaardiga läks) ja nii
võtsingi ainult Eesti juhiloa kaasa. Ilmselgelt pranstsuse kontrolörid ei tunnistanud
seda ja mind tõmmati kõrvale. See on jälle see hetk, kui ma mõtlen, et kuidas
ma saan ikka nii tropp olla. No polnud hullu sübralik prantslane, siis kõsitles
mind nats ja oleks isegi üle piiri lasknud, kuid väitis, et ega ma siis pärast
Londoni tagasi ei saaks. Mul oli rongini 30 mintsa aega ja ma ei oleks jõudnud
passile järele ja mu hiinlasest sops ka telefoni ei võtnud – tegin talle vist
100 vastamata kõnet ja saatsin sama palju sõnumeid, kuid vedu ei võtnud. Mees lohutas
mind, et pole hullu, lähed mõne teise rongiga, ma loomulikult paanikas, et pean
uue pileti ostma, kuid tuli välja, et sain tasuta pileti uuele rongile, mis
väljus 7.40. Ta alguses loomulikult tegeles mõne oma asjaga, enne kui minu
juhtumi käsile võttis. Mees isegi päris, et kas ma olen Tallinnas, ta nimelt
oli seal varem käinud – vanalinn oli meeldinud :D Sain siis oma paberi kätte ja
suundusin passile järele. See kord otsustasin metro kasuks, suva see raha ja
taksoga oleks vb isegi kuem läinud. Õnneks mu hiinlasest sops oli ka
reageerinud minu telefonipingutustele ja sain ilusti sees passil järel käidud.
Enne metrooga tagasi Kings Krossi minekut sai Macis läbi hüpatud (siin avatakse
nad 6 hommikul üldjuhul) ja 2 hašbrouwnit võetud. Ennem ikka küsin, et kaua
läheb ja vastuseks tuli, et 1 minut :D Ja saingi tasuta uue pileti – mis sest,
et vana pileti peal oli kirjas, et refundable ja umber ka ei saa vahetada :D
Tänks prantsuse tolliametnikele ;) Jään teile teene võlgu. Rong ei olnudki täis
ja minu kõrvale ei tulnud keegi istuma. Ma olin oma varahommiku ringi
tuuseldanud. No Triin oli ka tegelikult sama kohuke, ta oli mulle 2h varem
vastu tulnud rongijaama ja siis helistas ning küsis, et kus ma olen :D
Kohale ma igastahes jõudsin ja kohe
sain šoki osaliseks – Pariisis on nii palju musti ja Maci vetsus käies ei
osanud üks naine ust kinni panna. Sai koha ka Pariisi metro ja rongidega Triinu
villasse sõita. Jah, see on ikka üli väike, kuid äärmiselt nunnu, meenutab
pigem betsu ja mini duššiga koridori, kuid siiski ilsua vaatega mini rõdult.
Sai siis kohvri maha visatud ja tagasi linna vuratud. Me ostsime ka kohe
kohalikust putkas crossanti ja šokolaadileiba (see on siiski sai) ja nad
maitsesid 1000 korda paremini kui mujal. Triinu sõnade kohaselt rohkem võisemad.
Ma ostsin endale päeva pileti, mis oli 8.8 eurot, tegelikult umbes sama
hinnaga, mis Londoni oma, kuid siin nädalavahetuse oma kõigest 3.65eurot, mis
on sama mis üheotsa pilet Londonis. Muide Londonis piletihinnad tõusid. Sai
siis kohe Notre Dami juurde sammud seatud. Peaks mainima, et Pariisi metro on
palju rohkem grafitit täis ja “Jõululõhnalisem” (ehk siis viisakalt öeldes
vedeli, kui vetsu ei ole käepärast) ning on võimalus ka jänest sõita ja üle
piirde lihtsalt hüpata, mõnikord ei ole isegi piletit väljumiseks vaja. Need
metro piirded on nagu haklihamasinad siin, ühes kohas oli värav lahti, kuid see
oli petekas ning Triin lasi mul katsejänes olla ja sain ustega pihta :D
Nii kaugel ma siis olin Londonist:
Tahab olla Pariisi suurim jõulukuusk - sealne ärikvartal, jäänukid jõuluturust:
Video Triumfikaare tipust täistunnil sädelevale Eifeli tornile:
Jumalateenistus Jumalaemakirikus:
Külastasime kohe alguses siis Notre
Damei katedraali (prantsuse keelsete kirjavigae eest ma ei vastuta, teiste
keelsete omade eest ka mitte :D). Pariisis on see hea, et enamikes
muuseumitesse on alla 26a nootele passi esitades sissepääs tasuta. See katedral
tähistab see aasta – 2013 – oma 850 sünnat. Seal siis hakkas üks jumalateenistus
ja me nats kuulasime seda, pranstuse keeles ja üks mees laulis hästi ilusti.
Siis kõndisime veits ringi ja kohtasime Starbucksis Triinu sõpsi UKst ja
Saksamaalt. Minu rõõmuks rääkisid nad inglise keeles, muidu nad tavaliselt
omavahel prantsuse keeles, mida ma siiski ei mõika. Sain veel näha jõuluturgu
pikal tänaval, mis viis jõulurattalt triumfikaareni, mille tipus me ka käisime.
Jõulukaunistused olid ilusad ja pimedas sädeles eiffeli torn iga täistund.
Külastasime ka ühte riidepoodi, kus oli võimalik teha pilti palja ülakehaga
meestega. Sissepääsemiseks pidi 15mintsa väljas järjekorras seisma. Hinnad olid
eestipärased. Ühikasse liikudes sai kohalikust kaubanduskeskusest läbi hüpatud.
Siin ikka hinnad nii kallid riietel võrreldes Londoniga. Põhisiht oli ikkagi
söögipood, mis oli Eestipäraselt üli suur ja hinnad odavamad kui Londonis.
Banaanid olid eriti soodsad. Õhtul läksime alguses Triinu kõrvalühika sõpsi
juurde ja sealt edasi kluppi. Saime tasuta sisse ja tasuta joogi veel peale
kauba. Pariisi klubid on nagu Eestiski 1-2 paiku hakkab pidu. Tagasi kõmpisime.
Ärikate linnaosas eskalaatorid ei töötanud, kuid kui virutasin käega vastu ja
ütlesin eesti keeles, et hakka tööle ja voilaa hakkaski – oli vist lihtsalt
sleep peal.
Kuna ärkasime päris hilja ja oli
lõunasöögi aeg, siis läksime ladina kvartalisse. Nii paljud siin hakkavad meile
vene keeles lähenema, Triinu arvates on asi minus, sest varem ei olevat temaga
seda juhtunud :D Tellisime siis 12 euro eest kolme käigulise söögi. Ooteks olid
siis teod, mis ei maitsenudki väga jubedalt, kuid enam küll väga neid süüa ei
tahaks;) Põhiroaks võtsin lambaliha, kuid mis ei olnud päris läbi küpsetatud ja
mu hambad ei võtnud seda. See osa, mis valmis oli päri hea. Magustoiduks õuna
kook. Seal edasi külastasime louvrie, mis on päris suur. Sai Mona Lisa üle
vaadatud ja siis veel paar teist kuju – maali. Mul jäi ennem mainimata, et
proovisin Luxembourgi parkis ka lõpuks kastanid ära – söödavad, kuid enam küll
ei osta. Alguses oli dilemma, et kas neid süüa koorega või kooreta – ikkagi
kooreta. Õhtul saime osade Triinu sõpsidega kohalikus paaris kokku. Enne
viimasele rongile minekut sai ostetud ka creppi nutella ja banaaniga.
Tigu söömas:
Louvre:
Ilusaim kaubamaja ever - Swarowski:
Pühapäeval sai hommikul Triinu
valmistatud starbucksi ubadest kohvi ja soolaseid creppe, tal nimelt muretsetud
crepimasin. Ülihead loomulikult. Päevaks liikusime Versaille lossi. Tuli välja,
et siin Pariisis on iga kuu esimesel pühapäeval kõik muuseumid tasuta. Võtsime
siis heligiidi ja käisime kuninga Loui XIV eluruumides ringi, ikka täiega liialdatud
kuid ilus mööbel. Aiad ei ole ikka talvel need mis suvel, kuid sai siiski
ettekujutuse nendest laburintidest. Rongi Versaille oli ka ilusti
barokiteemaliselt kaunistatud lagedega ja kahekorruseline, natuke linnast
väljas paiknes. Tagasi Pariisi jõudes sai kakaod ühes kohvikus joodud koos
Triinu erasmuslastega. Õhtul külastasime Moulin Rougi, milleni viivad
igasugused sex poed, baarid ja kinod. Seal on üks suur puhur, kus saab Marilin
Monrou pilte teha. Me olime ka selleks valmistunud ja vastavad kleidid selga
pannud, kuid me ei olnud valmis selleks, et see tuul ikka väga hull oli ning
peaaegu võimatu oli kleidisaba vastavas asendis hoida. Teistel turistidel oli
muidugi nalja ka kui palju, kui nad meie fotošuutingut nägid :D Edasi liikusime
Mount Matre mäele, kus olid veel jäänukid jõuluturust. Heitsime pilgu
kirikusse. Triin tahtis lasta endast portreed teha ja nii saigi ühe tüübiga 30
euro pealt 10 euro peale kaubeldud. Ma lihtsalt vaatasin pealt ja siis tuli üks
teine tänavakunstnik minu juurde ja hakkas mind joonistama, ma kül väitsin
talle, et mul ainult 1 euro sula (ja ma ei valetanud) ja tema vastu – money no
problem. Kusagilt Jugoslaaviast pärit. Lihtsalt ütles, et vaataksin ühes poes
müüdavat eiffeli torni pilti. Sai siis lõpuks pildi valmis – päris hea
tegelikult – ja tahtis raha. Vaeseke oli ikka päris solvunud, kui ma
korrutasin, et mul on ju ainult 1euro, et ta võib pildi endale jätte kui tahab.
Siit moral – kui eestlane ütleb, et tal 1 euro, siis järelikult on. Andisn
talle siiski kotis oleva 5 poundi ja sain pildi endale. Loodan, et ta kaua
vimma ei pea. Ühes putkas pakiti asju kokku ja sain endale sealt soetatud ka
kanapee 2 euro asemel 1 euroga. Siinsetes macides on muidu sellise automaadid,
kust valid endale tellimuse, maksad ära ja siis saad letist tšeki alusel oma
tellimuse kätte. Õhtul sain Triinu valmistatud magusaid creppe;)
Versaille loss:
Kael jäi kangeks neid võrratuid laemaale imetledes:
Esimene osa aiast:
Esmaspäeval toimus katse 2 külastada
katakombe. Esimesel korral oli hiiglaslik järjekord, kuid kahjuks oli
esmaspäeval kinni, ette rutates võib mainida ka, et teisipäeval ei saanud ka
sinna, sest siis mingi nö tehniline põhjus:P Nii siis seadsime sammud ühe
kiriku juurde. Seal olid ilusad vitraažaknad, kus oli klaasikeste peale
maalitud trve piibel. Samast turvakontrollist pääses ka prantsuse kohtumajja,
mõtlesime selle üle tsekata. Uitasime siis seal ringi ja lõpetasime kusagil
tagaukse juures ja oh seda imet, see oli lukus ja me välja ei pääsenud ja siis
avastasime, et ega me sisse tagasi ka ei saa. Õnneks tuli üks naine ja seletas,
kuidas see ringuks töötab. Edasi seadsime sammud või pigem metro Eifeli torni
juurde. Sai siis seal igas asendis ja nurga all pilte teha. Triinul oli muidugi
raskem midagi uut välja mõelda, kuna ta on seal vähemalt 7. Korda juba käinud.
Kui triin ennast väntsutas ja ma pilti tegin, siis tuli üks brasiillasest naine
Triinu telefoni nr küsima oma poja jaoks, kuid sai pettumuse osaliseks, kui
triin väitis, et Eestist on :D Torni saamiseks pidi nats järjekorras passima.
Vaade oli ikkagi seda väärt. Õpilastele oli pilet tippu 12,5 eurot. Tahtsime
veel jõuda Napoleonile külla, kuid ka too oli esmaspäeval kinni. Läksime siis
ladina kvartalisse sööma. Mul oli hot dogi isu ja nii ma ostsingi selle. Ma
vahest ei teagi, mis keeles siin rääkida ja nii ma lihtsalt kasutan kehakeelt
(osutan) ning siis Triin prantsuse keeles seletab üle :D Polnudki varem
prantsuse stiilis hot dogi saanud – juustuga – päris hea oli. Õgisisme siis oma
sööke ja mingi puhkpilliorkester tuli ka tänavale esinema. Magustoiduks
otsustasin mina vahvli kasuks nutellaga, triin panustas crepile jäätisega.
Fotod Eifeli torniga:
Vaade ülevalt:
Teisipäev oli siis viimane päev.
Tsillisime nii sama linnas ja sai siis lõpuks Napoleoni hauakambrit külastada.
Einestasime jälle ladina kvartalis, kus nüüd osutus õnnelikuks kreeka kebab,
mis oli ikka jõhkralt suur ja ma ei jõudnudki kõike ära süüa. Rongiga kojusõit
läks edukalt, mul oli pass kaasas ja puha. Minu taga istusid kaks prantsuse
naist, kes kogu aeg sädistasid prantsuse keeles. Kui Londonile lähemale
hakkasime jõudma, siis naised alustasid inglise keele väljendite õppimisega:D
Tagasi Camdoni otsustasin jala minna,
kuna olin palju söönud. Ei olnud lõpuks kõige parem idee, sest ma eksisin ära
ja 30 mintsast sai tund ja peale, kuid õnneks ma kohale ikkagi jõudsin. Lõpp
hea, kõik hea=)
Siiski meeldib mulle London rohkem,
kuna siinnsed metrood on puhtamad, ei ole tüütuid kerjuseid ja inimesed on
kuidagi sõbralikumad ning viisakamad, riided on ka odavamad. Pariisi kasuks
räägib kesklinn, odavam söök ja jook.
Comments