London - oo jaa =)

Ja nii, olengi nüüd Londonis. Lendamine oli tüütu. Firmaks siis see kord Easyjet. Mu kõrval istus üks kogukas mees ja stjuard-s pidi kogu aeg teda raputama, sest kõhu alt ei olnud näha, kas mehel on vöö kinni või mitte. Kohale ma igastahes jõudsin. Stanstedis oli küll väga veider suunamine. Pidi rongiga sõitma ja ma ei saanud päris täpselt aru, kas see rong viib mind teise terminali või kohvrini. Kohvri sain ikka kätte. Odavam, kuid aeglasem tee Londoni kesklinna oli bussiga, u 1h 15min ja 10 naela. Kiirem ja kallim on rongiga, u 30min ja 30 naela (tegelt seda õiget hinda ma ei tea). Mu slime alt läks täpselt rong ja siis pidin mingi 30mintsa uut ootama. Vähemalt olin ma järjekorras esimene, kes peale sai.

Minu kõrval parkis siis ennast üks slovakk, kes õpib Kings collegis farmaatsiat. Ta juhatas mind ilusti mu college juurde, kuhu ma arvatavasti ilma temata oleksin jõudnud tund aega hiljem. Nüüd ma olen enam vähem ka aru saanud kus kohas mu ühikas asub, alguses olid küll kõik kaardid väga eksitavad. Ärisin endale siis ka 50 naela eest magamisvarustuse (mille praegu oleks uuest Primarkis saanud 3 korda odavamalt soetada, kuid seda ma siis ei teadnud ja siis oleksin pidanud ka esimese öö lihtsalt madratsil magama).

Jõudsin siis mingi 10 paiku ja avasin ukse ning oh seda üllatust, keegi magas seal (mingi must pea paistis). Öö läbi mõtlesin, et kellega ma küll siin mitu kuud tuba pean jagama. Hommikul siis selgus, et tegemist on tüdrukuga New Jersist ja on siin ka ainult sügissemestri ning õpib vist mingit ajalugu. Vähemalt saab temaga koos USA nalju teha ehk siis võrrelda UK USAga nt siin ei ole Walmarti, kus saab kõik asjad ühe korraga kätte, vaid väiksed poed, kus otsi asju tikutulega taga ning hind on ka soolane. Söök on siin julgelt 20% kallim, kui Eestis ja jook vast 50%.

1. päev

Teadmiseks siis nii palju, et tuba asub kõige kõrgemal 7. korrusel, kus on kohati päris palav. Lift läheb ka tööle ainult kiipkaardiga. Läksin endale siis kõige pealt briti SIM kaarti otsima. Väga kaua ei pidanudki seiklema, sest siin kesklinnas kõik käe-jala juures. Kohe sain tunda pintsaklipslaste driver iseloomu, kus nad julmalt tulevad ja halavad, et neil pole aega oodata – tahan kohe tähelepanu ja oma vajadused rahuldada :D Komistasin ka ühe kirjatarvete poe otsa ja seal olid ikka nii palu ilusaid märkmikke, et mine või hulluks, mis loomulikult ka juhtus, kui nägin hindu. Ostsin endale kõige odavama siiski ja panin ise kleepsud peale :D

Campuse juurde jõudes oli mul siis võimalik ennast lõpuks ära registreerida. Alguses vaatasin, et mis toimub, ainult asiaadid ja pilusilmad on kohal ja ega ma ühtegi blondi inimest ka ei näinud. Kuid lõpuks päeva peale ikka ilmustas nii mõnigi end. Asi vist hetkel selles, et kohal olid ainult international studentid ja arvata on, et seal pilukate juures on IQ päris kõrge. Sain siis oma pildiga ID kaardi ka tehtud ja kätte. Käisin ka campuse tuuril, kus tutvustati erinevaid hooneid ja söögikohti campuses. Ja ei väsitud kordamast, et alcohol is here really cheap, just 2.5 – 3 pounds klaas – ou really?! Mmm ida-eurooplase jaoks küll ei kõla see eriti ahvatlevalt. Pangakontot ei õnnestunud mul avada, sest ma ei ole nende jaoks piisavalt kaua siin. Tänu oma uk nr sain ka Michelli kätte. Ja siis mässasime need kursuste valiku ja kooli asjadega.

2. päev

Hommikul mässasi jälle ainetega. Ma andsin lõpuks all ja valisin endale ainult kusagilt Slovanic and Easten European Studies departmendist, sest ega see õppeainete tunniplaani sobitamine nii, et miski ei kattuks poleg nii lihtne. Sain ka siis kuulda loengut tervise teemal ja siis vabatahtlikusest ja transpordist. Siin on käimas kampaania London heitgaasidest tühjaks, ehk siis propageeritakse jalgrattaga sõitmist. Sa saad laenutada jalgratta ühest kohast ja siis jätta teisse kohta ning neid kohti on siin päris palju. Ning et saada musta takso juhiks, keda on londonis 22000, peab 3a õppima, sest nad peavad mäletama kõiki kesklinna teid ja kus nad paiknevad – edu neile :P

Võtsime siis osa ka Michelliga nn orienteerumisest, kus meiga olid tiimis veel tšikk Rumeeniast, Saksamaalt ja siis kutid Austraaliast ja 2 Rootsist (Lundi ülikoolist). Üks oli üilusilm ja siis kõik tegid nalja, et raudselt valeab, et rootslane :D Pidime siis erinevad pargid, kohvikud ja paarid üles leidma. Ühes pargis pidime inimpüramiidi tegema. Tee viis ka British Museumi juurde, kus tegime video Henry and his 7 naist – või palju neid oligi. Muuseum on tasuta ja ma nägin ka Rosetta Stonei, mis ei olegi vaid USAs tuntud keeletarkvara pakkuv firma, vaid kivi, kuhu on peale graveeritud mitmeis eri keeltes. Tee viis ka meid ühe kasutatud raamatute poeni, kus said 10% alla, kui sealse klaveri peal midagi ilusat mängisid ;)

Pärast 2h seiklemist jõudime tagasi ja siis oli rohkem seltskondlik istumine, joomine ning ka vihma hakkas sadama nagu Inglismaale kohane, nii koliti sisse. Ülikooli dšäss (ei mina tea, kuidas kirjutatakse) band mängis. Ja basskitarri mängija ei olnud poolt kätt, kuid ta ikkagi suutis keeli vajutada, ma ei teagi, kas seal oli mingi sõrmejäänuk võ mitte, kuid mängis ta päris hästi. Tutvusin siis veel paljude inimestega, küll Harvardist, Prantsusmaalt, Galiforniast, Poolast, Hiinast ja ei tea kust veel. Õhtu lõppes siis kohalikus tõelises briti pubis, kus ei puudunud ei õlu, ega teleast tulev jalgpall.

*vahepala: siinne briti tsikkide parim võimalus poistega jutule saada ühikas on nutta neile, et ma tahaks teed, aga kõik poed on kinni. - No kõigil briti esimese aasta lapsukestele on ju vanemate poolt ei tea mis kaasamoon kaasa pakitud:D*

3. päev

Hommikul oli siis ühe tunnine jalutuskäik tööintervjuule, ehk kui ma ei taha näljasurma siin surra, ega SMS laenuga lõteda, siis oleks vaja mingit osalise tööajaga tööd, sest stipp suudab vaevalt üüri ära katta ja jab veel puudugi (teadmiseks siis, et üür on 95 naela……..NÄDALAS ja stipp u450 eurot kuu peale) Räägin täpsemalt siis, kui peaksin selle töö saama. Linnas oli toimumas ka mingi London City race, kus inimesed jooksid lambist kaartidega ringi ja koputasid minu südametunnistusele, et ma ei ole ise paar päeva jooksmas käinud, kuidgi 28. oktoober tahan siin poolmaratonist osa võtta. Tagasi tulles komistasin siis sportsdirect poe otsa (tervitan siin Helenit).

Ostsin endale ka nädala hommikusöögi ja siis mingit lõuna-õhtusöögi kraami, mida saaks mikrokas soojendada, sest ilmselgelt kõigi nõudesoetamine läheks varanduse maksma. Ma isegi ei hakanud endale kahvlit ja nuga ostam, mis oleks u 5 naela maksma läinud. Tuleb vist lihtsalt kusagilt pihta panna XD Siiski ärisin endla lunch boxi (tegelt oleks võinud ikka USA oma kaasa võtta oleks veits raha säästnud). Ühes poes komistasin ka kurdi töötaja otsa, kes ei pannud tähele, et ma temalt abi tahan küsida ja ma siis koputasin talle õlale. Probleem sai nii lahendatud, et kirjutasin oma küsimuse tema käes olevale papist kastile.

Täna siis saabusid minu ühikasse britid kohale, kes olid küll võtnud terve oma elamise kaasa, mida aitasid tarida kõik emmed-issid-õed-vennad. Täitsa kurb meel hakkas kohe, ma tahan ka kodust kahvli, nuga, taldrikut, fööni, pesukorvi, suurt peeglit jne :D Kuid kahjuks ei mahu kõik ju 20kg kohvrisse J Nad siin ikka päris värsked kalad, kes alles saanud vanemate tiiva alt välja, 18-19 aastased. Ma arvan, et nii mõnelgi tuleb siin raskeid peavaluseid hommikuid :P

Ja järjekordselt sai tõestust fakt, et maailm on väike ja eestlane leiab teise eestlase ikka alati üles. Nimelt sõitsin ma liftiga ües oma ühikas, kui sisse astus ammu kadunud Stella. Nimelt ta õppis koos minuga majandust 1,5a, kuid siis avastas, et pole ikka tema jaoks ning nüüd siis sellest aastast õpib loodusteadusi UCLis (4a jutti) ja ööbib ka samas ühikas, kus mindagi ;)

Käisin siis majatuuril. Täitsa lahe ühikas ikka, all on siis selline telekatuba, kus saab hängida, kui peaks igav olema või roomi tahab magada. Snuukerit saab mängida, arvutid, printer, triikida, 2 naela eest saab oma riided ära pesta ja 1 naela eest ära kuivatada. Noh, emme, unistad ka, et ma sullen ii palju maksaksin pesu pesemise eest :D Ka on üks muusikatube 2 klaveruga ning võimla, kus pm saab vist mängida palli kui vaba aeg on.

Ja siis ei saanud ma täna ilma, kui pidin ikka alles neljapäeval Oxford st avatud Primarkis ära käima. Rahavast oli nagu seeni pärast vihma ja no riideid ja staffi sama palu pindalalt, kui kogu Tartu kaubamaja. Kui riided siin nii odavad ei oleks, siis ei oleks elu ikka üldse siin lill. Kompenseerib nats seda kallist muud elu. Soovitan kõigil seda tsekkama tulla, säästate varanudse, kui Eestist sama palju kraami peaksite ostma.

Lõpuks siis võtsin selle aja ja läksin ka täna õhtul jooksma. Sihiks siis siin lähedal paiknev Regent park. Täiega mõnna ja 1h jooksmiseks parajalt suur park, kuid ma suutsin ikka ära eksida ja jõudsin otsapidi kuhugi hiinalinna piirile :D Kuid nagu näha olen elusalt ja tervelt tagasi.

Siin ikka elu käib. Istun koridoris, sest ruumi räägib vanematega skybis ja ma ei taha segada, sest kahjuks-õnneks saan inglise keelest aru. Ja nii sajab siia mingi kanga ja viskab flaiereid mingitele pidudele, kõik nägid küll türklaste moodi välja, kuid juba 3 aastat suutnud siin vastu pidada ;)

See ya,

Marie =)