Nädal 16: See viimane

Ja ongi käes minu viimane Hiinas veedetav nädal kahjuks. Kuna ma vahepeal viibisin SHst eemal, siis pidin viimane nädal iga päev inglise keele tundi andma, et tundide arv tüdrukule täis tuleks. Poiss oli tegelikult päris õnnetu, kui kuulis, et ma järgmine esmaspäev ei tulegi talle inglise keelt õpetama. Vaesekesel ei olegi enam kedagi, kellele klouni mängida. Päris hea oli, et ma nädala alguses olin hõivatud, kuna siis ei olnud mul aega raha kulutada. Nimelt sain stippi alles neljapäeval ja inglise keele tundide eest palka reede, ühesõnaga oli mul 2 päeva aega 4000 RMB raiskamiseks, kuid pagasi kaalulimiitide tõttu ei tahtnud ikka mõttetuks šoppamishulluks hakata. Kuna ma olin Guilinis hoolega raha raisanud ja ma ei tahtnud pangast raha välja võtta, siis oli mul stipendiumi saamise hetkeks alles 1.1 RMBd ehk siis 0.15 eurot :D

Viimane inglise keele tund

Piljard Hiina moodi

Teisipäeva õhtul sai lõpuks teoks Silva ja Iinaga piljardi mängimine. Silva oli mind kutsunud juba mitu kuud, kuid alati olid mu õhtud planeeritud ning ükskord oli see koht kinni, kuhu Silva tahtis viia. Üllataval kombel oli ka meie ülikooli lähedal üks piljardimängimise kohta, kuhu me läksimegi. See nägi välja, et keegi oleks piljardilauad pannud lagunevasse laoruumi. Laud oli natuke kaldu ja see tegi mängu põnevamaks. Iina oli üllatavalt osav ja võitis isegi Silva välkkiired löögid.

Silva mängimas

Iina kuule littimas

Tasuta waacking tund

Me saime viimases tantsutunnis tasuta kaardi, millega oli võimalik saada üks tasuta tantsutund ühes lähedal asuvas tantsustuudios. Alis helistas sinna ja leppis aja kokku, kuna ta hiinlane ja jagab matsu. Läksime siis koos sinna ja mul ei olnud õrna aimugi, mis see waacking on, arvasin, et midagi hiphopi laadset. Tantsustuudio oli päris väike, kuid väga hubane, ühes tunnis oli siis kusagil alla kümne inimese ja päris hästi tantsis eelneva tunni õpetaja. Waackingu põhiõpetaja oli haige ja meie tunnis oli kusagil 6 õpilast. Loomulikult olin ma ainuke välismaalane. Õnneks oskas õpetaja natuke ka inglise keelt. Täiega lahe oli, kuid suht raske, tundsin nagu vehiks lihtsalt kätega pea juures ja ajaksin kärbseid eemale :D Tund kestis kokku koos väikse pausiga 1.5h. Kahju, et ma selle koha alles viimasel nädalal avastasin, muidu oleksin kindlasti seal tantsutundides käinud ja kuulsin, et nad teevad ka üliõpilastele 70% alet. Muidu oleks küll tasu päris kallis olnud.

venitusharjutused pausi ajal, Alis teeb pilti

Šoppamine

Neljapäeval pärast stipi kätte saamist, algas siis šoppamine. Alustuseks siishommikul Forever 21 ja õhtul käisin lõpukleiti otsimas. Valik oli nii suur, kuid ikkagi ei leidnud päris seda, mida tahtsin. Hiinlastele meeldivad väga nukulikud kleidid, kuid need sobivad natuke paremini põhikooli lõpetamisele. Mind häiris natuke ka see, et alati, kui ma kusagile poodi läksin, siis müüja hakkab sinu sabas lonkima ja kohendab kõike, mida sa vaatad. Riidekabiinides on ka kingad, et siis näed, kuidas koos kingadega su riided istuvad. Tegelikult oli nii palju ilusaid asju, mida oleks tahtnud osta. Lõpuks siis valisin mingi kleidi välja, kuna mul palju aega ei olnud. Leidsin ka täiuslikud kingad kleidi juurde, kuid need maksid üle 200 euro :D

Koolisöökla hommikul

Ühika rahvaga minu äraminekut tähistamas

Neljapäeva õhtul siis kutsusin kõik oma sõpsid välisüliõpilaste ühikast välja. Alguses oli plaan koos õhtustama minna, kuid siiski otsustasime minna Fudani lähedal olevasse baari nimega Helen. Poisi, kellele ma muidu inglise keelt õpetan, elab peaaegu selle baari kõrval. Kokku oli meid umbes 11. Ma olin väga meelitatud, et kõik, keda ma kutsusin, ka tulid. Tavaliselt on ikka nii, et küll ühele ei sobi ja siis teine on kusagil mujal. Üli lahe oli kõik koos olla. Ma tellisin endale salati, mis osutus hiiglaslikuks. Kuna paljudel oli järgmine päev ka kool siis edasi kluppi läksime ainult mina, Silva, Abel ja Diniel. Meie istumise juures oli omapäreane veel see, et kõik 11 mu sõpra olid erinevast riigist (East Timor, India, Kuuba, Soome, Dominican Republic, UK, Keenia, Uganda, Saksamaa, Hiina, Mehhiko). Üli toredad, ma tegelt igatsen neid väga. Välismaalt tagasi tulek on tegelt väga kurb lahkuminek lahedatest inimestest. Tagasi ratsionaalsesse sündmuste kirjeldamisse. Me neli siis läksime kluppi nimega PlayHouse, kus olid Dinieli kursakaaslased pidutsemas. Polnud seal varem käinud, ehk jälle üks klubi SH check. See oli ka siis rohkem Hiina tüüpi, purjus välismaalased üritasid vallutada väikest tantsulava ja hiinlased mängisid oma joomismänge laudades. Me saime oma laua ning vahepeal esinesid ka tantsijad, kes olid valgetes kombinesoonides ning valgete parukatega. Nende hulgas oli ka üks kutt tantsimas. Paljudes klubides lahutab külastajate meelt tantsutrupp, kuid see oli neist kõige parem, mis ma näinud olen. 

Jään igatsema.

Fake market

Reede siis läksin fake turule raha laiaks lööma. Sain endale ka uue kohvri soetatud. Kuigi vana oli veel rahuldavas seisus, siis arvasin, et tal on nüüd aeg ikka puhkusele minna. Ta oli üli hästi vastu pidanud, 6 aastat ning reisinud koos minuga nii Kreekasse, Sitsiiliasse, USAsse, Inglismaale ja nüüd jäi omadega minust maha Shanghaisse. Alguses mõtlesin plastikust kohvri osta, kuid see tundus juba oma 3kg kaaluvat, nii jäin ikka riidest kohvrile kindlaks, kuid neli ratast seekord, et ta paremini veereks. Kõik teised poemüüjad siis sokutasid automaatselt kõik mu ostetud asjad otse kohvrisse ilma, et ma jõuaksin ise reageerida. Naljakas lugu oli magnetitega. Üks onu müüs 10 RMB tükk ja mul ei õnnestunud alla kaubelda. Teises kohas oli samad magnetid ja naine ütles 45RMB tükk hinnaks. Ma hakkasin naerma ja seletasin, et teine härra müüb täpselt samu magneteid mõni lett eemal hinnaga 10 RMB tükk, selle peale ütles, et olgu sulle mu sõber, siis 35RMB tükk, ta ei saanud ikka üldse aru, kuid lõpuks saime siis kokkuleppele, et 2tk 15 RMB. tema põhjendused olid kogu aeg "good quality". Nagu te aimata võite, siis see kauplemine on suht väsitav ja tüütu nii ma ei pidanud seal väga kaua vastu. Kord kuus on seda turgu ok külastada, ja siis mitte väga palju asju osta. Ma sain veel koti, sallid, ning mõned muud kingitused. Kuna selle suure kohvriga oleks päris tüütu olnud metroos lohised ja ma kartsin, et äkki ei peaks ta sellist esimese päeva koormust vastu ja nii võtsin takso tagasi ülikooli. Taksojuht oli üli sõbralik ja ma näitasin talle oma Guilini pilte telefonist. Ta hakkas selle peale oma poja ja mingi silla pilte näitama. Loomulikult ei osanud ta inglise keelt ning minu hiina keel on ka päris minimaalne. 

Õhtu poole tähistasime Iina praktika lõppemist sushi söömisega. Ma hakkan tollest sushi kohast nii puudust tundma, sest seal oli hea ning odav. Me hävitasime ka koos lõpuks Vana Tallinnat, mille ma olin Eesist kaasa võtnud. Kuna siinsetes söögikohtades ei ole üldiselt WCd ja avalik WC ei tõmba meid eriti, kuigi nad on päris korralikud ja koristatakse ka. Teine põhjus oli see, et ega me eriti küsida ei osanud, kus lähim WC asub nii läksime lähedal elavate rootslaste korterisse ja hängisime nats seal koos nendega, kuni tuli aeg liikuda kluppi. Teiste välistudengite eeskujul oli Ting-Ting (sakslane) võtnud juba takso ning me hüppasime peale ja läksime CAsse. Teisi Starbucksi juures oodates hakkas üks mees lambist Iinaga rääkima ning ta ei tea kuidas küsis, et sa soomlane?! Kuigi Iina näeb suht soomlase mood välja, oli see ikkagi kahtlane.

Conny ja Hanna CAs

Viimane päev – õhtusöök ja sünna

Laupäeval läksime siis Yugan Gardeni juurde suveniire ostma. Kuna ma lubasin endale Guilinist tagasi tulles, et hakkan nüüd kerjustele annetama, siis seda ma seal hoolega ka tegin. Yugan Garden on parim koht Shanghais suveniiride ostmiseks, sest seal on päris suur valik  ning ka mõistliku hinnaga. Tagasi tulime oma turvalise bussiga nr33 Bundist ning saime enne seal ka veits pilte teha, kuigi turiste oli nii palju. Kuigi hommikul olin ma suht palju juba ära jõudnud pakkida, siis pidin veel mõned asjad kohvrisse mahutama ja ime kombel mahtuski kõik ära.

 

Kohustuslik sõbrapilt Mao ja Iinaga Campuses

...ja Bundis koos oma armsate hiinlastega

Õhtul läksime jälle tagasi linna, kus sõime õhtust restoranis nimega grandmams. Pealkiri on eksitav, kuna tegemist on hiinapärase “jagame kõik oma toitu” restoraniga, kus inglise keelne menüü on eksitav. Minu ärasaatmise puhul kutsusin prantslased ja sakslased ja iisraelase, kellega olen kõige rohkem suhelnud. Ting-ting tellis meile toitu, kuna ta oskab kõige paremini hiina keelt, tal vanemad hiinlased. Söök oli üli hea nagu alati, mida ma jään igatsema, sest üllatusmoment on seal alati suur, kunagi ei tea, mis taldriku peal sulle saabub. Lõpuks jõudis ka Luis kohale, kui me olime juba sünnipäevale minemas. Nii hea oli teda üle pika aja jälle näha. Meie taksojuht oli naine ja seetõttu võttis kahtlaselt kaua aega ennem, kui kohale jõudsime, kuid vähemalt oli tegemist õige kohaga. Ma ei mäletanud korteri numbrit täpselt ja nii me alguses sõitsime liftiga 22 korrusele ning äratasime hiinlanna üles, tegelikult toimus pidu teisel korrusel. Rootslased olid ikka truud ja ilusti oma lipsukeste ja fänside riietega. Muidu oli sünnipäevapidu nagu ikka. Põnev oli üks joomismäng, kus pidi palli keskmisse topsi viskama ja kui see maandus kellegi enda ees olevas topsis, siis pidi see inimene oma joogi ära jooma. Kui pall maandus keskel, siis pidid kõik oma joogi ära jooma ning siis asetama tagurpidi lauale ja proovima seda lüüa nii, et ta maanduks püsti asendid. Kes viimasena sellega hakkama sai, pidi keskmises topsis oleva rõveda paidsu ära jooma. Kuna kõik olid päris täis, siis ma tegin sohki ja panin lihtsalt käega topsi püsti :D Sünnipäevalt edasi läksime kluppi M2, ma sattusin samasse autosse Luisiga, kes kurtis mulle, et ta vanemad läksid lõpuks lahku ning ta ema kimab nüüd oma fänsi autoga mööda Hiinat ringi. Tal peavad suht rikkad vanemad olema, kuna tuleb suvel Saksamaale ja lennupiletid sinna Hiinast on juba ligi tuhande euro kanti. Põnevam osa oli see, et ta ei ole oma vanematele rääkinud, et ta on nö kapist välja tulnud :D Tema sõnul vihkavad ta vanemad geisid. Vaene laps. Klubis oli täiega palju rahvast ja seal oli selline suitsutõrje, et anna olla. Silmarõõmuks esinesid kolm kutti laval, kellest kaks olid tumedanahalised, päris hästi tantsisid. Kuna järgmine päev ei tahtnud oma lendu maha magada, siis väga kaua seal klubis ei olnud.

3 prantslast - Jennifer, Xavier, Mathiew ja Luis sünnal

Sõbrapilt Luisiga

Lend koju

Lennuk läks pühapäeva lõuna paiku. Ma tahtsin veel hommikul midagi süüa kaasa haarata. Alguses tellisin tänavamüüjalt ühe pannkoogi, aga kui ta seda parasjagu valmistama hakkas, siis lähenes politseinik ja ta pidi oma ratta sadulasse hüppama ja põgenema, sest see on seadusevastane tegevus ikkagi Hiinas. Mul ei olnud erilist soovi teda taga ajada, kuigi ta viibutas mulle ja nii läksin ostsin üle tee endale mõned bautsõ ning puuvilju. Takso võtmine võttis isegi natuke aega, kuid lennujaama ma sain 45 minutiga ning lambist öeldud terminal 2 osutus ka õigeks. Mu lend oli nihutatud tund aega varasemaks, kuid õhkutõusmine viibis üks tund, ühesõnaga lõpuks tõusis lennuk õhku ikkagi samal ajal. Minu kõrval istus peenike hiinlanna ja seega oli lend meeldiv. Kuna ma ei olnud mitu päeva korralikult maganud, siis enamik lennust magasin ma ja sõin. Söök oli üli hea, kümnetunnise lennu jooksul sai ühe sooja lõuna, külma ja võileiva. Siiski vaatasin ka kahte filmi, üks oli nö mustade jalaga tagumikku naljad, mis oli üli naljakas. Minu hiinlannast naaber vaatas alguses hiina filme, kuid siis nägin teda ka seda mustade komöödiat vaatamas ning ta naeris päris hullult :D Lennuk lendas üle Eesti, kuid kahjuks ei lasknud mind keegi lennukist välja hüpata.

Hommikul sai siis sellist puuvilja ostetud, kuningvili äkki?

Kui ma Kopenhagenisse jõudsin, siis olin omadega päris sooda. Seal oli kell 19, kuid mul oli kell 2 öösel. Alguses mõtlesin linna minna või mingi lennujaama hotelli võtta, kuid olin väga väsinud ja ei näinud asjakohaseid silte. Nii läksin terminali ja leidsin oma vana istekoha üles, mis oli üli mugav lamamistool, kus ma oma vaikse öö veetsin, kuna lend Tallinnasse läks järgmisel hommikul. Väga hea koht oli magamiseks ning valjuhääldid ka ei tüütanud seal.

Nagu näha, siis Eestist Shanghaisse oli 7433km, kahjuks välja ei lastud Eesti kohal

Tallinna lendu oodates ei kuulnud ma üldsegi eesti keelt. Asi võib olla selles, et eestlased olid lihtsalt vaiksed ja ei rääkinud või seal lennul olingi ise üks vähestest. Lennuk oli pooltühi ja ma sain istuda keskele varuväljapääsude juurde, kus jalgadel oli mega palju ruumi ning keegi ei istunud kõrval. Esimesed eesti keelsed sõnad kõlasid stjuardessilt, kuna tegemist oli Estonian Airiga. Ja nii maandusingi 1.2h pärast Tallinna lennujaamas ning sain ka oma ilusa pagasi ühes tükis tagasi.

Lend Eestisse

The end!