Milanos võrku mängimas

Üks Lorealis töötamise rõõmudest on, et on võimalik osa võtta kord aastas toimuvast Loreal World Cupist. Iga aasta toimub see erinevas riigis. See aasta oli kohaks Milano ja järgmine aasta pidavat olema Venemaa, eks näis. Tüdrukud mängivad võrku ja poisid jalgpalli. Kohal olid eri riikide esindajad - USA, Kanada, Liibanon, Poola, UK, Prantsusmaa jne. Äkki kusagil paarsada osalejat kokku. Üritus kestab kaks päeva, esimene päev selgitatakse välja alagrupi parimad ja teisel päeval mängitakse lõplike kohtade peale. Taani kontorist panime kokku kaks võrgu meeskonda, ühes olid osavad ja teises pühapäevamängijad. Alates jaanuarist olid meil ka trennid kord nädalas neljapäeva hommikuti kell 07:00 ja ma isegi jõudsin enamikele treeningutele. Meil oli ka oma eelarve ette nähtud Loreali poolt ja nii saime tänu sponsoritele tasuta vormiriided ja 280 eur reisitoetust näkku. Nüüd siis reisist lähemalt.

1. Päev: Ryanairiga Milanosse ja õhtune pizza

Kuna mul ei ole just eriti palju puhkusepäevi ette nähtud, siis ma ei planeerinud Milanosse varem kohale minna ja seal ringi vaadata. Mineku päeva hommikul sai veel kodust tööd teha ja nagu ikka, kui minekuga kiireks läks, siis hakkasid kõik mind oma meilidega pommitama. Tegin ka uue rekordi, jõudsin oma kodu uksest 7 minutiga lennujaama. Rong oli täpsel ees ja ei mökutanud ka. 

Minek oli RyanAiriga. Neil nüüd uus reegel, et peab käsipagasi ära andma ja siis pärast saab pagasilindilt kätte. Võib ka mingi lisatasu maksta, siis saab kohe kätte. Ma ei maksnud midagi. Need, kes RyanAirga tagasi tulid, need kahetsesid, et ette ei maksnud, sest pagasi saabumise ajal oli Taani jalka MM mäng ja arvata on, et enamik töölisi vaatasid seda, mitte ei pannud pagasit lindile 👻

Ööbisime Marriottis, sest bussid turniirile väljusid sealt hotelli juurest nii, et oli hea mugav. Osa jalkapoisid võtsid aribnb, kuid kuna me saime osa reisiraha tagasi siis oli ok kallimas hotellis olla. Hotell oli muidu väga mõnus, ma olin kolmeses toas Anrea ja Juttaga ning saime ilusti hakkama. Saabudes ei olnud küll lisavoodi tehtud, kuid see sai korda aetud. Lennujaamast kesklinna saime bussiga, mis maksis 5 eurot. See viis ilma vahepeatuseta otse keskjaama. Sealt võtsime metroo hotelli, ühe korra pilet oli 1,5 eurot. 

Triumfikaar

Õhtuks oli üks mu itaallasest töökaaslane broneerinud laua ühes pizzerias kõigile meie kontori inimestele, kes varem kohal olid. Ma tellisin endale Napoli pizza. Ma ei teadnud, et see on kalaga 😀 Kõigi teiste pizzad olid küll mega head. Sinna läksime bussiga ja ma läksime alguses bussile, mis läks vales suunas, kuid õnneks lõpppeatus oli lähedal ja siis saime ikkagi sama bussiga sinna, lihtsalt võttis kauem aega. 

Pizza vuntsid

Minu Napoli pizza

2. Päev: Võrkpall terve päeva ja õhtusöök escortidega

Hommikusöök Marriottis oli väga luksuslik, ei saanudki kõike ära proovida. Panin oma keeleoskusega ka pangi, kui ettekandjalt tellisin lattet, ta arvas et ma tahan ainult piima. 😅 Olin ära unustanud, et latte tähendab itaalia keeles piim. Järgmine päev võtsin cappuccino, ohutum valik. Turniir toimus kusagil tunnise bussisõidu kaugusel Milanost. Tegemist oli ühe Milano jalkameeskonna treeningkompleksiga, mis asus "in the middle of nowhere". 

Selline mõnus maakoht

Koht oli muidu ümbritsetud loodusega ja täitsa tore, peale staadiumite ja võrkpallisaali ei olnud seal küll midagi. Pidi ka bassein olema, kuid sinna ei jõudnudki, kuna graafik oli tihe ja ajast maas. Võrku oli tore mängida, kuid ma olin ära unustanud, et mulle meeldib võistelda. Sama ei saanud väita kõigi võistkonnakaaslaste kohta, kelle mängutehnika pani mind mitmeid kordi silmi keerutama ja käega otsaette lööma. Loodan, et nad väga tähele ei pannud seda 💀Järgmine aasta on vast kõik veits osavamad. 😉 Vaesed poisid pidid väljas sellise palavusega jalkat mängima. Õnneks seal jagati alguses tasuta päiksekreemi. Ma sain Lancome oma. Kohe näha, et Loreali üritus. Just vaatasin netist, et see maksab 30 eurot. Vähemalt oli see paraja suurusega, et sain käsipagasisse kaasa võtta. 

Peaks olema Põhjamaade lipp

Üks rootslane oli organiseerinud kolmekäigulise õhtusöögi Just Cavallis, see maksis 70 eurot. Suht kallis Itaalia kohta, kuid koht oli peen. Sinna jäime küll kusagil tund aega hiljaks, kuna mängud jäid ajagraafikust maha ning suutsime esialgu valesse kohta minna. Panime googlisse ainult kohanime sisse ja see juhatas meid hoopis samanimelise riidepoe juurde. 👽 Kohale jõudes juhatas viimasepeal escort meid läbi aia õige laua juurde. Naistele oleks võinud ikka muretseda mees soost escordi. Ma siin just harisin ennast ka escordi teemal. Ma alguses mõtlesin, et nad ainult saatjad erinevatel üritustel, kuid Keviniga konsulteerides selgus, et tegemist on lihtsalt kõrgema klassi prostituutidega. See karjäär jääb mul vist vahele ikka. 😂

Taldrikud olid leopardi või sebra mustriga

🏐🏐🏐🏐3. Päev: Veel võrku ja õhtul pidu

Teisel võistluspäeval selgitati välja siis kohad. Kõik olid tegelikult väga põhjalikult ette valmistanud ning enamikel võistkondadel olid isegi omad treenerid ja kõigil olid vägevad vormiriided ja isegi samad kotid. Ma alguses mõtlesin, et tegemist on lihtsa sõbraliku turniiriga, kuid mõned tulid ikka täie rauaga võitma. Võrgus sai esikoha Itaalia ja jalgpallis UK. Päeva lõpus oli autasustasime ja kõik said kaasa elada jalgpalli finaalile. 

Meie naiskond, sinised olid osavamad

Õhtul toimus lõpupidu ühes klubis. Kohale saime Uberiga, mis oli must Porsche, väga peen. Mina olin see, kes Uberi kogu aeg tellis, kuna teistel ei olnud seda telefonis. Ma olin kogu aeg üllatunud, et miks me alati nii uhked autod saame ja siis ma avastasin, et olin alati tellinud kategooriast black 😀 Õnneks nad olid ok hinnaga ja üks juht isegi avas meile uksi. Klubi oli muidu täitsa ok ja muusika ka, kuid pärast südaööd avati uksed kõigile ning siis läks liiga kitsaks ja hõõrdumiseks kätte ära. Järgmine päev selgus, et osade tüdrukute käekotid, telefonid varastati ka ära. 

4. Päev: lebo ja Easyjeti hilinemine

Pühapäeva oli viimane päev, kus saime veits lebotada, kuid ka nats Milanot avastada. Alguses läksime ühe välisõhu basseini juurde, kus pidi sissepääsu eest kusagil 8 eurot maksma. Väga mõnus oli seal lebotada ja ka veits ujuda, kuid rahvast oli palju ning seal ei olnud palju mõnusaid kohti pikali viskamiseks. Marriott oleks võinud ka oma basseini omada. Seal ujumiskohas olid ka sellised vetsud, kus pidi kükitama. Ma olin suht üllatunud, sest arvasin, et selliseid leidub ainult Venemaal ja Hiinas. Nii me siis ei olnud väga kaua seal ja läksime lõunat sööma ühte kohalikku tavernasse. Saime mõnusad pastad ja külmad õlled. Tahtsin jäätist ka osta, kuid ei mahtunud enam kõhtu. Otsustasime ikka ka ruttu kohustusliku Milano katedraali ära vaadata ja seal veits ringi käia. 

Ujula

Kanal

Pasta Andreaga

Shoppamistänav

Dumo

Tagasi otsustasin ma Easyjetiga minna, sest see lennujaam tundus lähemal olevat, kuid tegelikult väga vahet ei ole, mõlemasse saab lihtsalt bussiga ja pilet on isegi Easyjeti lennujaama ühe euro võrra kallim 😀. Kui olin juba bussi maha istunud, siis selgus, et lend jääb kusagil 2h hiljaks. Lõpuks hilines lend pea 3 tundi, kuna Prantsusmaal oli mingi õhutransporti jälgivate inimeste streik ja siis vist mingi tehniline põhjus oli ka nii, et oleks ikka pidanud Ryanairi võtma. Easijetis on veel selline tunne, et oled nagu loom, sest seal pingsalt jälgitakse, et sul oleks ainult üks kott, kedagi ei huvita, et su käekott on väike. Nii peabki kõik oma kotid käsikohvrisse juba pressima enne turvakontrolli ja siis peab oma käsikohvris tuhlama, et vedelikud välja otsida, kui ma olin ennem kõik ilusti käepäraselt käekotti pannud. No ja ega ma lennuhilinemise pärast suht õnnelik ka ei olnud, sest tahtsin ilusti mõistlikul ajal tagasi koju jõuda, sest järgmine päev pidi tööle minema. Ma jäin ka tasuta toidukupongist ilma, sest need, kes letis check-ini tegid said selle ja kui ma ühe teenindaja ootesaalis leidsin siis ta ei osanud mind aidata. Lohutuseks sain endale vähemalt lennujaamas ühe jäätise osta. Kopenhaageni jõudsin veits pärast südaööd nii ja ühistransporti oleks pidanud ootama üle poole tunni ning nii ma otsustasin esimest korda elus endale Taanis takso võtta, et kiirest koju saada. Õnneks on mu kodu suhteliselt lennujaama lähedal (jala minek oleks ikkagi üle tunni aja võtnud) nii, et läks kõigest kusagil 20 eurot. Kartsin hullemat. Järgmine kord Milano kanti sattudes seaksin, ma oma marsruudi kusagile Como järve kanti ja siis võib olla shoppaks ja sööks head itaalia sööki. 😊