Nädal 15 - Nanjing ja Guilin

Nagu vb tähele panite, siis eelmises postituses olid pildid natuke nihkes pealkirjadest. See võib olla ka selle postituse puhul.

Osalemine lühifilmis

Esmaspäeva õhtul võttis see sama hiinlane minuga ühendust, kes tegi minust pilte. Ta pakkus mulle rolli nn lühifilmis. Kuna mul väga midagi erilist teha ei olnud, siis olin nõus, tore kui saan kasuks olla. Kohale jõudes sain filmi teema teada “campus love story”, kuid siis oli juba hilja ära öelda. Tegemist oli tumm filmiga ning oh seda üllatust, see sama hiinlane tahtis mängida ka mees peaosa ehk ühte tobu, kes on sisse võetud ühest tüdrukust ehk siis minust. Mul oli kogu aeg irwe näol, sest see oli nii veider, kuid mis seal ikka, inimesed nii kui nii vahivad mind siin, siis vahet pole mida ma teen. Filmimine toimus vähemalt ühes kohas mänguväljaku lähedal. Sain teada, et hinlased on ikka lootusetud romantikud. Mul oli ka isiklik grimmeerija. Ma ei pidanud eraldi meikimist väga vajalikuks, kuid kuna nad nii püüdlikult olid juba valmistunud, siis ma ei tahtnud neid solvata ja olin nõus. Ma olin küll valmis, et näen pärast veel jubedam välja, kuid õnneks ta tegi mulle siiski tagasihoidliku meigi. Eks näis kuidas see lühifilm välja kukub :D

Kolmapäev – ekslemine Nanjingis

Ma pidin tagasi Shanghais olema esmaspäeval ja see oli mul viis päeva aega reisimiseks, sest tegemist oli minu eelviimase nädalaga Shanghais. Nii läksingi kolmapäev hommikul rongiga Nanjingi, mis on üks suuremat sorti linn 2h kiirrongisõidu kaugusel. Minu hiinlasest sõber, kellega Londonis tutvusin, oli sealt pärit, kuid kahjuks oli ta juba Pekingisse tööle läinud. Nanjingi jõudes panin oma pagasi pakihoidu ja ostsin õhtuks rongipileti Guilini. Kuna ma tahtsin sinna vga kolmapäeva õhtul minna, siis ei jäänud mul muud üle, kui leppida istekohaga, kuna magamiskohad olid kõik välja müüdud.

Ma väga ei olnud eeltööd teinud Nanjingi kohta. Põhiliseks eesmärgiks oli üks lahe mauseleum üle vaadata. Linnas on suur mägi ja seal ümbruses kõik põhilised vaatamisväärsused. Jõudsin omadega sinna mäe tippu. Lugi 430m kõrgusel, päris karm treppist üles minek, kuid vähemal oli puude vahel väheke jahedam ja värskem õhk, kuna Nanjingis oli isegi hullem õhusaaste too päev kui Shanghais, kohutav. Ma arvasin, et kõik vaatamisväärsused on jalutuskäigu kaugusel ja ilusti sildid juhatavad sinna, kuid asi tegelikult oli hoopis vastupidi. Siiski avastasin mäe tipust ühe koha, kus väiksed kalakesed jalavannis söövad jalgadel olevat vana nahka. Ma tahtsin seda juba pikemat aega proovida. Alguses oli üli kõdi, kuid lõpuks harjusin ära. Pool tundi maksis kusagil 3 eurot. Alla ma ei kavatsenud jala minna, vaid võtsin kõisrongi. Vaade oli väga ilus jalgade all laiuval metsale ja kauguses olevatele mägedele ning linnale. Õhusaasteta päeval oleks muidugi parem  olnud.

Minu jalgadele on vaja vist suuremaid piraajasid

Ma leidsin õige bussipeatuse üles, kuid sealt liikusid bussid vastas suunas, nii otsustasin jala mööda teed õiget bussipeatust leida, kuid lõpuks ikka veendusin, et see pole just kõige parem mõte, kuna mägitee oli kurviline ning kitsas ning mõnes kohas jalakäijatele ei oldud väga mõeldud. Ühes parklas siis küsisin hiinlaselt, et kuidas sinna soovitud mauseleumi juurde saab, et kus nt lähim bussipeatus asub. Ta loomulikult ei osanud inglise keelt, kui telefoni abil suheldes-tõlkides sain teada, et ta oli mulle takso tellinud. Nii saingi taksoga õigesse kohta.

Sun Yatsen mausoleum alt vaates

Ja ülevalt

Nanjingis kohtasin ma ühe ke sõrmedel lugedes välismaalasi ja põhiliselt ainult hiinlased. Hiinlased on naljakad turistid ka ehk reisimine on nende jaoks nagu pidupäev ning enamik neidusid on teise astme värvilistes kokteilikleitides ja kingades, kui välismalased kannavad potaseid ja mugavaid spordirõivaid. Lehvik oli minu jaoks lahutamatuks sõbraks, kes ilm oli päris palav.

Soovitud koht üle vaadatud, jalutasin ühe lähedal oleva templi poole. Vahepeal oli politsei keelanud sõidukitel liigelda, kuna mingi ametiautode rivi sõitis minust mööda eksordi saatel, vist väike eksukrsioon mõndadele ametnikele.

See pagoda alt vaade

Ja ülevalt vaade

Jõudsin oma templi juurde täpselt enne sulgemist ja kuuendale korrusele jõudes tegi valvur mulle selgeks, et pean alla tagasi liikuma. Sellest hoolimata avanes mulle ilus vaade. Templi juures olevast bussipeatusest leidsin ka turistibussi mille arvasin mind tagasi rongijaama viivat ja selle päras lükkasin kohu aeg edasi väljumist, kui nägin metroo peatust. Tegelikult viis see buss mind teise linna otsa ja pidin väljuma lõppeatuses. Vähemalt sain bussi aknast kõik põhilised vaatamisväärsused üle vaadatud.

Mu kõht oli päris tühi ja nii ostsin kohalikust poest puuvilju ning üritasin küsida, mis buss mind rongijaama viib. Bussipeatuses oli õnneks üks neiu, kes oskas natuke inglise keelt ning selgus, et see buss viib mind hoopis valesse rongijaama ja ta soovitas mul pigem takso võtta. Kuna osetud rongiiletil ei ole otseselt märgitud, mis rongijaam see on, siis õnneks sai taksojuht minu google mapis tehtud pildist aru, kuhu mind viia. Taksos istudes jõudis mulle alles kohale, kui kaugele ma selle bussiga olin jõudnud. Õnneks oli rongini veel aega ja ma jõudsin ilust rongijaama. Seal otsustasin kohalikus sööklas einestada, kus kohtasingi esimest kolme välismaalast Nanjingis. Nanjingi rongijaam oli suht räpane ja päev läbi palavas ringi rännates tundsin ennast suht kaltsakana, kuid hiinlased minu vastas vist väga nii ei arvanud, kui minust in your face pilti tegid. Ma olin terves rongis vist ainukene välismaalane.

Nanjingis toimub see aasta noorte olümpia, kuid minu meelest ei ole see küll eriti inglise keelt kõnelevate turistidele mugav, kuna isegi metroo on ainult hiina keeles.

Neljapäev – 19h rongis

Kui ma vagunisse jõudsin, siis olin veits šokis, sest arvasin, et istekoht on vähemlt selline nagu rongis ikka, kuid tegelikult oli lihtsalt vastamisi pingid, laud vahel. Ühel pool vahekäiku kolm ja teisel kaks. Ma olin õnneks kaheses ja istusin vahekäigu pool. Siiski oli öö suht jube ja ma lugesin kogu aeg tunde, kuna kohale jõudsin. Õnneks on hiinlased päris peenikesed ja seetõttu kõige hullem ahistatu tunne ei olnud. Kohalikud olid miuidu sellega ahrjunud ja tegid seal oma väikest tee ning söögi pidu. Minu šoki kinnituseks ilastas kohe alguses minu kõval olev mees otse rongi põandale :D Õnneks ta ei korranud seda hiljem. Mööda vahekäiku käisid ka söögikärud puuviljde ja sooja söögiga. Soe söök oli suht ok. WC aga oli kohutav ja ma üritasin võimalikult vähe juua, et ei peaks sinna minema. Siiski oli ka toredaid külgi selle rongi reisi juures, mida võib nimetada “elu rongireis hiinlastega”. Minu vastas istus gei paar ja nad lahkelt lubasid mul oma jalad nende toolile panna, sest lihtsalt istuda oli liiga ebamugav. Mõned reisijad üritasid minuga natuke vestlust ka alustada, kuid see ei viinud väga kusagile, kuna mu keeleoskus on minimaalne ning väsimuse tõttu ei olnud eriti isu ka võimelda nendega suhtlema. Päeva jooksul jäi inimesi natuke vähemaks ning sain isegi paar tundi üksinda pingi peal magada. Kohale jõudsin viie paiku õhtul. Rongi aknast avanes küll ilus vaade, kuid enamik ajast ma siiski tukkusin. Ma arvasin, et Guilin on lõpp-peatus ja eeldasin, et väljun siis, kui ka kõik teised. Ma kuulsin peatuse nime Guilin, kuid inimesed ei väljunud, õnneks oli mul piisavalt taipu ikkagi kõrvalreisijalt üle küsida, et kas see on Gulin ning sain enne rongist välja, kui see ei tea kuhu edasi põrutas.

Kohale jõudes ostsin kohe rongipileti tagasi Shanghaisse ja pidin mitu korda järjekorda vahetama, kuna ainult ühes kohas osati inglise keelt. Sain siiski pileti soovitud rongile ja magamiskohaga. Kuna mu ajud olid rongis loksumisest suht soodaks läinud, siis ma ei viitsinud ennast vaevata hostelisse tee leidmisega (kuigi see oli päris lihtne) ja võtsin takso. Väidetavalt pidi taksosõit maksma 15 RMBd ja seetõttu ei võtnud esimest pakkumist 30 RMB vastu (see muidu odav siiski), tene taksojuht ütles sama hinna ja nii istusin peale. See aksojuht vüttis muide ka teise reisija. Õigesse kohta ma vähemaly jõudsin selle summa eest.

Hostel

Hosteli retsensioonist kohe küsiti, et kas ma tahan tasuta linnatuurile minna ja kuigi ma tuntsin ennast suht kasimatuna, haarasin härjal sarvist. Hostel oli muidu väga hubane ja puhas. Toas oli neli nari, mis suht suured ja oma vannituba. Koristaja käis igal hommikul ja soovi korral vahetas su linad. Esimene öö oli siiski parem, kuna konditsioneer jahutas, teine öö oli päris palav, kuigi konditsioneer oli sees. Esimesel ööl olid minuga samas toas ainult hiinlased, teisel ööl üks kutt Prantsusmaalt) õpib ka Shanghais, UK seljakotirändur (ei teadnud, kus Eesti on) ja UKst Hiinas rahvusvaheises kooli matemaatika õpetaja. Viiendal korrusel oli ka mõnus rõdu, kust avanes ilus vaade Guilini teravatele mägedele.

Linnaeksukrsioon

Töötajad olid noored hiinlased hostelis ja nad oskasid suhteliselt normaalsel tasemel inglise keelt, töötasid seal vabatahtlikena. Nad olid üli sõbralikud ja abivalmid. Harry jalutas siis meiega mööda linna ringi hämaruses. Turistideks oli ka üks paarike Uus-Meremaalt, kes reisisid mööda Vietnami, Taid ja seda kanti ringi, ning olid nüüd otsaga Hiina jõudnud. Nad olid toredad ja sõbralikud. Neiu oli ringi trippides kaotanud 12kg. Mmm peaks vist ka seljakotiränduriks hakkama :D Neiu tahtis Hiina tulle eiriti just pelmeenide pärast. Nende eesmärgiks oli kõik sihkohad läbi käia maad pidi ehk ilma lennukita. Tai oli neile väga meeldinud, kuid Vietnam oli väga kaosetu tundunud ja seetõttu olid nad vaimustuses Hiinlastest. Kahjuks ei saa ma kunagi teada, kas Peking või Shanghai muudavad nede arvamust, kuna Guilin ei ole just suur linn Hiina mõistes. Siiski peab kohalike kaitseks ütlema, et on võimalik zebra kaudu teed ületada, isegi mõni auto laseb üle. Nägin siis õhutuledes Guilini linnaelu mööda jõge, kus inimesed ka ujusid ning järve ääres viivat pargirada pidi liikusime edasi. Guilin ei ole väga suur linn, kuid siiski kusagil 800 000 elanikku, kesklinn on kompakne ala, kus ma ka ööbisin.

Shanghai õhusaaste oli oma töö teinud ja seetõttu olin terve reisi aja pooltõbine, peamiselt siis nohu ning mu kõrvad olid nädal aega poollukus. Seetõttu matsin maha soovi kohalike kombel jões supelda.

Reede –piltilusat maastikku bambuspaatides nautides

Võtsin vastu hosteli poolt pakutud ekkursiooni, kuna väga ei viitsinud ise ringi seigelda ja Uus-Meremaalased olid ka seal reisil. Kõigepealt sõitsime bussiga siis jõe äärde ja sõitsime mööda jõge mootoriga paadiga, neli inimest oli paadis. Vaade oli väga ilus. Tegime ka paar peatust kalda peal pildistamiseks.

Li river on kujutatud ka 20 RMB tagaküljel, mida nii mõnigi hiinlane ei teadnud

Sõps pildistamas

hiinlased pulmapilte tegemas

Pärast sõitsime bussiga ühte kalurikülla, kus lõunatasime. Ma sattusin jutusoonele ühe ameerika paarikesega ning naine küsis, et kas su vanemad ei muretse sinu pärast, et sa nii kaugel oled?!! – nii ameeriklaslik :D Seekord sõitsime mööda jõge päris bambuspaatidega, kus paadimees lükas hoogu pambusepulgaga. Ühes paadis oli kaks inimest ja ma sattusin ühe hiinlannaga koos istuma, kõik välismaalased vaatasid naljakalt, nad vist ei olnud harjunud hiinlast ja välismaalast koos nägema. Vahepeal sadas veits vihma ka, kuid see tegi ümbruses olevad mäed veelgi salapärasemaks. Seal nägin ka huvitavat kalapüüdmistehnikat, kus ühele linnule seoti nöör kaelaümber, et ta kala püüdes, seda ära ei sööks ning kala inimese kätte tooks.

 

Selle asjanduse abil sai siis väiksest kosest üles

 

Mõnus bambuspaat

Pärast vihmasabinat läks eriti mõnusaks

Väga ilus oli.

Õhtul tagasi Guilini jõudes kolasin linna peal ringi ja tahtsin ühte parki minna, kuid see oli juba kinni. Guilini põhitoiduks on riisinuudlid ja neil on ka kohalik õlu.

 

Guilini Moon and Sun pagodad pimedas kui ma ei eksi

Laupäev – koobastes ja pargis

Gulin on turistilinn ja seetõttu on sissepääsupiletid päris kallid Hiina kohta. Õnneks mul on Hiina üliõpilaspilet, millega saab pool hinnast alla. Eraldi on olemas põhilistesse vaatamisväärsustesse viivad bussid ja bussipeatuste nimed on isegi inglise keeles ning vilkuvad tulukesed bussis näitavad, mis peatuses buss parasjasti on.

Hommikul läksin siis Reed Flute koopasse ja sattusin hiina keelse giidi juhendamise alla. Loomulikult ei saanud ma millestki aru, kuid koobas ise koos oma stalaktiitide  ja valgustusega rääkis oma lugu. Keskel olevas suures saalis oli ka heli-valgusshow, mis rääkis inimkonna ajaloost ehk mis seal koobastes oli ammustel aegadel toimunud. Eraldi väikse summa eest sai ka 100 aasta vanuseid kilpkonni külastatud. Ega ma täpselt aru ei saanud, mis seal toimub, kuid kuna kõik minu rühmast läksid, siis liitusin. Sain endale ühe kivi, millega müüja oli hõõrunud seda vana kilpkonna, äkki mõjub hästi mulle siis :D Koopas oli mõnusalt jahe, kui välijas oli väga niiske ja palav.

Vaade Reed Flute koopa juurest

 

koopa sisevaade, seda on raske jäädvustada

100a kilpkonn ja neid ehteid sai siis endale soetada

Koopa lähedal sai ka ülesse mäe jalamil oleva platvormini ronitud, kust avanes mõnus vaade maastikule. Tagasi kesklinna sai sama bussiga, kuid ma lootsin, et see viib mind kohe ühte parki ja seetõttu lükkasin bussist väljumist kogu aeg edasi, kuni lõpuks siiski otsustasin väljuda ja teisel pool teed bussi peale saada ning tagasi kesklinna sõita.

Ühes peatuses, kus mõtlesin väljuda, kuid olin liiga laisk püsti tõusmaks nägin ühe naist, kellel oli midagi käes ja ta ajas meest taga. Jälgimise peale selgus, et tegemist on mingi psühhopaatiga, kes vehkis neljakandilise lihanoaga bussijaamas ringi. Õnneks oli politsei kohe kohal ja üritas teda enda võimu alla saada ning selleks laskis hoiatuslaske. Ma ei saanud siis päris täpselt aru, mis toimub ja arvasin, et no nii, siin need terroristid on ja tulevahetus hakkab pihta, kuid loogiliselt mõeldes ei saa politseid isegi Hiinas sellises rahvarohkes kohas tulistada, kuna tsiviilisikud võivad pihta saada, tegemist oli vist lihtsalt helipüssiga. Lõpuks nad ikka said selle naise selja tagant kinni võetud. Hiinlannad olid siis kohe varmsasti oma kaamerateg ligi pilte tegemas :D Vot mis sündmuse tunnistaja osaliseks satud, kui õiges kohas bussist ei välju. Ma nägin seda sündmust pealt bussis istudes, mis peatus seal samas bussipeatuses, kuid õnneks bussijuht oli sulgenud uksed, et see psühhopaat bussi ei jookseks.

Lõpuks jalutasin siis soovitud Five stars parki, mis on suurim Guilinis. Seal saab ka veel omakorda külastada loomaaeda ja koobast, kuid netist lugesin, et nad ei ole just midagi erilist, kuid oled käinud Reed Flute koobastes juba ning pandat näinud. Minu sooviks oli tegelikult ronida pargis oleva mäe tippu, kust avaneb vaade kogu linnale ning sinna ma ka jõudsin. Muidu oli ka ilus park kosega ning nägin metsikuid ahve, kellest märgid soovitasid eemale hoida, kuid turistid loopisid neile ikka söödavat kraami.

 

Soovijatel oli võimalik raha eest selle ahvi ja nende linnukestega pilti teha

Seal pargis oli ka üks mägi, mis meenutas kaamelit ning selle ees oleval märgil oli kirjas, et Bill Clinton oli seal keskonnasäästliku kõne pidanud kunagi 1998. aastal, kui ta USA president oli.

 

Camel hill, mille taustal Bill Clinton oma kõnet pidas

Tagasi hosteli juurde liikudes märkasin, et millegi pärast oli jõgi väga üle kallaste, kuna eelmisel päeval kõnnitud promenaad oli nüüd vee all. Sündmuse kinnituseks saabus äike. Nimelt on Guilinis suht tihti äkilised äikesetormid paduvihmaga, kuid see läheb tavaliselt üle, kui kusagil 20 minutit varjus viibid. Pärast, kui päike välja tuleb, siis on loomulikult topelt niiske.

 

vaade Guilinile Five Stars pargis oleva künka tipust

Hiina keelses turistigrupis era inglise keelse tõlgiga

Hotelli juures asus kellegi Guilini emperaatori residents. Ta valitses seal Guilini ümbrust mitmeid sajandeid. Ma ei saanud seal päris täpselt aru, kas pean järjekorras seisma, et sisse saada või mitte ja nii hiilisin kõrvalt, kuna mulle ei meeldi järjekorras olla.  Nii lihtsalt jalutasin seal ringi ja ühte majja kiigates sattusin hiina keelse giidi juhitavasse gruppi. Tuli välja, et seal ongi nii, et kõik külastajad on jagatud gruppidesse ning neile antakse ka heligiid kaasa. Kuna ma ei seisnud järjekorras, siis ma seda viimast asja ei saanud. Nii liitusin selle grupiga ja nägin lühikesi etendusi vanast ajast, mis tutvustas sealset eluolu. Loomulikult ei mõistnud ma midagi hiina keelest. Õnneks hakkas üks naine mnuga inglise keeles rääkima ja pakkus, et võib mulle inglise keelde tõlkida. See oli taeva kingitus, sest ilma tema tõlgeteta poleks ma sellest kohast mitte mdagi aru saanud, lihtsalt arvanud, et ilus maja, lahe puu :D Ta oli SH-st ja Guilinis reisimas, kuna see nädalavahetus oli Hiinas Dragon Boat festival ehk esmaspäev vaba päev.

Keset emperaatori residentsi oli hiiglaslik mägi, mile all koopas pühakute kujud, igal sünniaastall oma ning inimesed annavad neile au kindlat viisi ning annetavad raha või toovad lilli ja see pidavat õnne tooma, seda tegin minagi. Varem kui Hiina oli veel emperaatori valitsuse all, siis tähtsad riigiametnikud tegid oma eksameid seal. Nii müistlik tegelikult, et riigi juhiks saadakse läbi põhjalik eksamite läbimise, mite lihtsalt olen ilus, vali mind. Siis saab kindel olla, et otsustajatel on ikka ajud. Meile tehti ka see test ning pidime istuma üksikutesse kabiinidesse, paber lükati nina alla ja sulepea tindiga kõrval. Loomulikult ei saanud ma millesti karu ja maalisin lihtsalt oma nime ja smile. Arvata  on, et ma võitjaks ei osutunud. Hiljem küsimise peale tuli välja, et need küsimused olid Guilini ja selle koha ajaloo kohta. Ma käisin ka seal mäe tipus vaadet Guilinile vaatamas, kuid ei saanud seal kaua olla, sest äike oli tulemas ning ma ei tahtnud paduvihmaga sealt libedatest trepiastmetest alla libiseda.

Enne rongi peale minekut einestasin ma oma hosteli kohvikus. Seal olid ka kaks neidu ja üks naine oletavasti kusagilt hispaani keelt kõnelevast riigist, kes siiralt lootsid, et saavad siin Hiinas oma extra virgine õli nautida ja käitusid suht pirtsakalt, kui neile toodud salat sisaldas mingit komponenti, mida nad ei söönud. Ma ei saa üldse aru, miks sellised pirtsakad inimesed üldse oma koduuksest välja astuvad, võtku siis oma kokk  ja söök kaasa järgmine kord.

Rongijaama läksin ma bussiga see korda. Guilini rongijaam oli väga puhas ja korralik võrreldes Nanjiniga. Kuna eelmine rongisõit oli mind väga karastanud, siis mu ootused magamiskohale olid üpriski madalad, selle tõttu olin meeldivalt üllastunud, kui puhas ja korralik seal oli. Ühes kupees oli kuus voodit, kolm voodit üksteise kohal. Ma olin ostnud endale kõige kõrgema voodi. Sinna ronimine ei olnud just kõige lihtsam tegevus, kuid see eest oli seal hea ja rahulik ning mitte üldsegi palav. Pikkadele inimestele loomulikult ei soovita, sest voodi oli mulle täpselt paraja pikkusega ning istumisruumi seal väga ei olnud, mida ma otseselt ei vajanudki, kuna magasin peaaegu kõik need 19h, nii mõnus  oli. Minu vastas oli voodikoht vaba. Magamiskohas oli kõik nii vaikne võrreldes tavaistekohtadega.

Vaade minu magamiskohalt

Shanghaisse jõudes tervitas mind tugev paduvihm, mille saatel sõitsin metrooga koju. Väga meeleolukas ries oli ja soovitan kõigile soojalt Guilini külastada, kui Hiinasse satutakse ;)