Airlie Bay, Whitsunday saared ja Townsville
Arlie Bay
Bussijaama jõudes meil vedas, sest Airbnb tädi mees tuli meile autoga järgi ja me ei pidanudki selle eest maksma. Tegemist oli järjekordse äri mudeliga, kuid omanikud elasid ise ka seal. Nad küll pidid järgmisel kuul teisse linna kolima ja jätma selle elamise ainult Airbnb äriks. Maja asus 5 minuti kaugusel linnasüdamest mäekünka peal ning oli selline troopilise kliima kohaselt ehitatud (vilu ja rõdu ümberringi). Ainuke miinus oli see, et toas ei olnud konditsioneeri vaid ainult laes olev ventilaator nii, et öösiti oli palav ja ust ei saanud väga lahti hoida, sest sääsed või muud söödikud olid platsis (ning Kevin maitseb neile eriti 😀). Selles kohas olime kolm ööd ja hommikukrõbuskid olid ka hinna sees.
Kuna jõudsime kohale pärast pikka ööreisi bussis, siis esimese asjana tegime ühe pika lõunauinaku ja kasisime ennast puhtaks. Arlie Bays oli ka rand, kuid enamik inimesi ujusid nn lagoonis, sest oli millimallikate hooaeg nii, et ilma ülikonnata ei võinud vette minna. Laguun on siis nagu üks suur linnaujula rannas ja see oli päris mõnus vaheldus, sest põhi oli betoonist ja nii sai vältida liivaseks saamist.
Arlie Bay on muidu väga väike koht ja rohkem meenutab väikest kompakset kuurorti väikeste poekeste, baaride ja muude söögikohtadega. Õhtuti mängis erinevates baarides ka live muusika.
Majutuskohast veel nii palju, et ma seal väga ei julgenud vetsus käia, kuna see asus täpselt välisukse juures, mis viis sisehoovi ja seda hoiti öösiti lahti. Ma nimelt kartsin, et sealt uksest tulevad raudselt mingid ämblikud ja ussid sisse, kes mu vetsukülastust hirmutavad, kuid õnneks ei kohanud kedagi. 😃
Sellel majutustädil väga ei vedanud nendel päevadel kui me seal olime. Ta oli nimelt oma mehega 2 uut varjupaiga koera võtnud ja nendega ühe sõbranna airbnbd koristama läinud. Selle naisel oli kass ka ja need varjupaiga koerad tahtsid kohe kassile kallale minna. Naine üritas takistada ja koer pures teda käest. Nii et lugu lõppes õnnetult, kass suri ära, naine sai õmblused ja pidi öö haiglas veetma ning koerad olid tagasi varjupaigas. Nii, et tuleb ikka lemmikutega ettevaatlik olla. Kahju küll, et hea süda sai karistatud. 😔
Whitsunday saared ja Whiteheaven Beach
Järgmisel päeval läksime siis päevasele reisile Oceanraftinguga. Nad korjasid meid üles meie majutuskohast nii, et ei pidanud palju matkama. Enne väljumist pidime lisaraha eest ka selle nailonist ujumisülikonna rentima. Sinna läksime siis raftingu paadiga millega eelis oli see, et sai väga ranna lähedale minna ilma koralle kahjustamata. Meil ilmaga vedas, sest eelnevad päevad oli ilm olnud väga vahelduv, kuid kui me sinna Whiteheaveni randa jõudsime siis tuli päike välja ja lõi kohe liiva valgeks. See on kõige unikaalsema liivaga rand, kuna liiv on kõrge silikooni sisaldusega nii, et ei lähe kuumaks päikese käes. Sinna ei tasu ka ühtegi oma kaamerat pillata, sest liivaterad on nii pisikesed, et mahuvad igast august sisse ja rikuvad tehnika ära. Seda liiva ei või ka kaasa võtta. Kui vahele jääd, siis on jõhker trahv.
Seal rannas nägime ka väikseid beebihaisid ujumas ja rai kala. Sügavale vette ei tasu seal minna, kuna võib haisid kohata ja siis see ujumisülikond peab ka seljas olema. Ranna lähedal oli ka vaateplatvorm, kust avanes ilus vaade alla rannale. Teekonda vaateplatvormile kutsuti jälle bushwalkiks, mis tegelikult oli lihtsalt mööda teerada kõmpimine.
Vahepeal sai ka snorgeldatud ja siis lõuna paiku oli rannas aeg ja sai rannas lõunatada. Söök oli päris hea, palju erinevaid salateid ja ka liha neile, kes hoolivad. Ah jaa, teel sinna nägime ka delfiine. 😊
Üldiselt koosneb saarestik mitmetest saartest ning ühel isegi elatakse kõige koolidega. Nendel saartel on ka palju luksuslikke kuurorte neile, kel rahakotis veits rohkem pappi. 😂 Reiside kohapealt soovitan ikka veits väiksemat seltskonda ja on ka võimalik võtta mitmepäevane purjekareis erinevate saarte vahel ning helikopteriga õhutuur. Nii, et leidub igale maitsele midagi.
Järgmisel päeval läksime hommikul jälle bussi peale. Seekord saime bussijaama ühistranspordiga. Tee ei olnud küll pikk, kuid ei tahtnud oma suurte seljakottidega pool tundi kõmpida. Bussi oodates sai ka Austraalia heatahtlikkuse osaliseks. Üks suvaline nooruk kõndis meist mööda ja hõikas "hi mate". 😂
Townsville
Bussireis võttis mõned tunnid aega ja kohale jõudsime pärastlõunal. Townsvillis tervitas meid tõeline leitsak. Ööbimiskohta saime bussijaamast ühistranspordiga. Tegemist oli laupäevaga ja ka Kevini 30. sünnipäev. Kõik oli nii vaikne ja oli tunda, et kõik on juba kodudes jõuludeks valmistumas. Majutuskoht oli ka Airbnbst broneeritud, kuid tegemist oli hoopis hotelliga. Enamik inimesi vist kiikab airbnbsse, kuna teab, et hotellid on nii kallid. Vahelduseks oli tegelikult väga tore olla omaette kohas ja konditsioneer oli väga mõnus, sest väljas oli mega palav. See hotell asus äripiirkonnas ja tänavad oli nädalavahetusel tühjad.
Pärast väikest puhkust läksime matkasime Castle Hill tippu. See on siis väike mägi, mis asus suhteliselt hotelli lähedal. Tippu jõudmine võttis kusagil tund aega ja tõus oli päris järsk. Veel oli päris palav, kuid tipust avanes ilus vaade nii linnale kui ka kauguses olevale Magnetic saarele. Sinna saarele me ajapuuduse tõttu kahjuks ei jõudnud, kui seal elavad koaalad looduses ja kui veel sinna kanti satun, siis kindlasti külastan. Seal tipus oli ka suht tuuline ja tuul puhus mu nokatsi minema. See maandus võra taga võsas ja Kevin ronis sellel järgi. Ma ise küll ei oleks läinud, sest mine tea, kes seal Austraalia võsas sind tervitab 😅
Väikselt matkalt tagasi jõudes saime hotelli basseinis mõnuleda. See oli nagu väike oaas roheluses ja nad ise kutsusid seda Spaaks. Hotell oli suht tühi nii, et me olime ainukesed nautlejad seal.
Õhtul seadsime sammud rannapromenaadile, kus tähistasime Kevini sünnipäeva. Tegemist oli vist ühe restoraniga, mis oli kuulus oma kanatiibade ja tacode poolest. Mina armusin seal maguskartuli friikartulitesse, mis olid Austraalias päris odavad ja väga maitsvad. Tellisime ka sellised kokteild millel nimeks Great Barrier Reaf, täitsa hea maitsega oli.
Pärast sööki jalutasime mööda promenaadi edasi ja jõudsime rannas olevale vaateplatvormile, kus avanes ka ilus vaade lähiümbrusse. Tagasi hotelli ei viitsinud enam kõmpida ja tellisime uberi. Uberi juht oli oma auto jõuluteemaliselt ära kaunistanud ja pakkus isegi kommi. Lasi meile ka Austaalia Jingel Bellsi 😃
Järgmisel päeval oli meie hotelli lähedal laadapäev, sest oli pühapäev. Seal müüdi igasuguseid asju nagu laadal ikka ning me ostsime värskelt pressitud suhkruroo jooki. Onu lasi suhkruroo mingist metallist läbi ja sealt tuli puhas vesi välja. Ta lisas ka laimi ning kokkuvõttes oli megahea jook. Enne bussipeale minekut tahtsime veel randa jõuda. Selleks tellisime jälle Uberi, kuna pidime oma kotid kaasa võtma. Seal linnas oli 2 randa, ühes kasutati võrke, et millimallikaid eemale hoida ja teine oli tehislikult ehitatud laguun, kus vesi tuli ka merest, kuid vahepeal olid mitmed filtrid. Ilm oli jälle mega palav ja palja jalu ei saanudki vette minna, sest betoon oli nii kuum.
Kokkuvõttes oli Townsvill täitsa mõnus chill koht ja ma meeldivalt üllatusin selles, kuna netist ei leidnud midagi väga erilist seal teha. Kui oleks ted
nud, siis oleks isegi ühe päeva veel seal veetnud ja seda Magnetic saart külastanud. 💗
Bussijaama jõudes meil vedas, sest Airbnb tädi mees tuli meile autoga järgi ja me ei pidanudki selle eest maksma. Tegemist oli järjekordse äri mudeliga, kuid omanikud elasid ise ka seal. Nad küll pidid järgmisel kuul teisse linna kolima ja jätma selle elamise ainult Airbnb äriks. Maja asus 5 minuti kaugusel linnasüdamest mäekünka peal ning oli selline troopilise kliima kohaselt ehitatud (vilu ja rõdu ümberringi). Ainuke miinus oli see, et toas ei olnud konditsioneeri vaid ainult laes olev ventilaator nii, et öösiti oli palav ja ust ei saanud väga lahti hoida, sest sääsed või muud söödikud olid platsis (ning Kevin maitseb neile eriti 😀). Selles kohas olime kolm ööd ja hommikukrõbuskid olid ka hinna sees.
 |
| Õhtupäikest laguunis nautimas |
Kuna jõudsime kohale pärast pikka ööreisi bussis, siis esimese asjana tegime ühe pika lõunauinaku ja kasisime ennast puhtaks. Arlie Bays oli ka rand, kuid enamik inimesi ujusid nn lagoonis, sest oli millimallikate hooaeg nii, et ilma ülikonnata ei võinud vette minna. Laguun on siis nagu üks suur linnaujula rannas ja see oli päris mõnus vaheldus, sest põhi oli betoonist ja nii sai vältida liivaseks saamist.
Arlie Bay on muidu väga väike koht ja rohkem meenutab väikest kompakset kuurorti väikeste poekeste, baaride ja muude söögikohtadega. Õhtuti mängis erinevates baarides ka live muusika.
Majutuskohast veel nii palju, et ma seal väga ei julgenud vetsus käia, kuna see asus täpselt välisukse juures, mis viis sisehoovi ja seda hoiti öösiti lahti. Ma nimelt kartsin, et sealt uksest tulevad raudselt mingid ämblikud ja ussid sisse, kes mu vetsukülastust hirmutavad, kuid õnneks ei kohanud kedagi. 😃
 |
| Siiski jõuluaeg |
Sellel majutustädil väga ei vedanud nendel päevadel kui me seal olime. Ta oli nimelt oma mehega 2 uut varjupaiga koera võtnud ja nendega ühe sõbranna airbnbd koristama läinud. Selle naisel oli kass ka ja need varjupaiga koerad tahtsid kohe kassile kallale minna. Naine üritas takistada ja koer pures teda käest. Nii et lugu lõppes õnnetult, kass suri ära, naine sai õmblused ja pidi öö haiglas veetma ning koerad olid tagasi varjupaigas. Nii, et tuleb ikka lemmikutega ettevaatlik olla. Kahju küll, et hea süda sai karistatud. 😔
 |
| Sadamas paadile minekut ootamas |
Whitsunday saared ja Whiteheaven Beach
Järgmisel päeval läksime siis päevasele reisile Oceanraftinguga. Nad korjasid meid üles meie majutuskohast nii, et ei pidanud palju matkama. Enne väljumist pidime lisaraha eest ka selle nailonist ujumisülikonna rentima. Sinna läksime siis raftingu paadiga millega eelis oli see, et sai väga ranna lähedale minna ilma koralle kahjustamata. Meil ilmaga vedas, sest eelnevad päevad oli ilm olnud väga vahelduv, kuid kui me sinna Whiteheaveni randa jõudsime siis tuli päike välja ja lõi kohe liiva valgeks. See on kõige unikaalsema liivaga rand, kuna liiv on kõrge silikooni sisaldusega nii, et ei lähe kuumaks päikese käes. Sinna ei tasu ka ühtegi oma kaamerat pillata, sest liivaterad on nii pisikesed, et mahuvad igast august sisse ja rikuvad tehnika ära. Seda liiva ei või ka kaasa võtta. Kui vahele jääd, siis on jõhker trahv.
 |
| Selline põnev raftingu paat, seal oli isegi vets |
 |
| Whiteheaven beach |
Seal rannas nägime ka väikseid beebihaisid ujumas ja rai kala. Sügavale vette ei tasu seal minna, kuna võib haisid kohata ja siis see ujumisülikond peab ka seljas olema. Ranna lähedal oli ka vaateplatvorm, kust avanes ilus vaade alla rannale. Teekonda vaateplatvormile kutsuti jälle bushwalkiks, mis tegelikult oli lihtsalt mööda teerada kõmpimine.
 |
| Vaade vaateplatvormilt |
Vahepeal sai ka snorgeldatud ja siis lõuna paiku oli rannas aeg ja sai rannas lõunatada. Söök oli päris hea, palju erinevaid salateid ja ka liha neile, kes hoolivad. Ah jaa, teel sinna nägime ka delfiine. 😊
 |
| Meie seksikad ujumisülikonnad |
 |
| Rannas lõunatamas |
Üldiselt koosneb saarestik mitmetest saartest ning ühel isegi elatakse kõige koolidega. Nendel saartel on ka palju luksuslikke kuurorte neile, kel rahakotis veits rohkem pappi. 😂 Reiside kohapealt soovitan ikka veits väiksemat seltskonda ja on ka võimalik võtta mitmepäevane purjekareis erinevate saarte vahel ning helikopteriga õhutuur. Nii, et leidub igale maitsele midagi.
Järgmisel päeval läksime hommikul jälle bussi peale. Seekord saime bussijaama ühistranspordiga. Tee ei olnud küll pikk, kuid ei tahtnud oma suurte seljakottidega pool tundi kõmpida. Bussi oodates sai ka Austraalia heatahtlikkuse osaliseks. Üks suvaline nooruk kõndis meist mööda ja hõikas "hi mate". 😂
Townsville
Bussireis võttis mõned tunnid aega ja kohale jõudsime pärastlõunal. Townsvillis tervitas meid tõeline leitsak. Ööbimiskohta saime bussijaamast ühistranspordiga. Tegemist oli laupäevaga ja ka Kevini 30. sünnipäev. Kõik oli nii vaikne ja oli tunda, et kõik on juba kodudes jõuludeks valmistumas. Majutuskoht oli ka Airbnbst broneeritud, kuid tegemist oli hoopis hotelliga. Enamik inimesi vist kiikab airbnbsse, kuna teab, et hotellid on nii kallid. Vahelduseks oli tegelikult väga tore olla omaette kohas ja konditsioneer oli väga mõnus, sest väljas oli mega palav. See hotell asus äripiirkonnas ja tänavad oli nädalavahetusel tühjad.
Pärast väikest puhkust läksime matkasime Castle Hill tippu. See on siis väike mägi, mis asus suhteliselt hotelli lähedal. Tippu jõudmine võttis kusagil tund aega ja tõus oli päris järsk. Veel oli päris palav, kuid tipust avanes ilus vaade nii linnale kui ka kauguses olevale Magnetic saarele. Sinna saarele me ajapuuduse tõttu kahjuks ei jõudnud, kui seal elavad koaalad looduses ja kui veel sinna kanti satun, siis kindlasti külastan. Seal tipus oli ka suht tuuline ja tuul puhus mu nokatsi minema. See maandus võra taga võsas ja Kevin ronis sellel järgi. Ma ise küll ei oleks läinud, sest mine tea, kes seal Austraalia võsas sind tervitab 😅
 |
| Väiksed venitusharjutused tipus |
Väikselt matkalt tagasi jõudes saime hotelli basseinis mõnuleda. See oli nagu väike oaas roheluses ja nad ise kutsusid seda Spaaks. Hotell oli suht tühi nii, et me olime ainukesed nautlejad seal.
 |
| Sünnipäevalaps Spas |
Õhtul seadsime sammud rannapromenaadile, kus tähistasime Kevini sünnipäeva. Tegemist oli vist ühe restoraniga, mis oli kuulus oma kanatiibade ja tacode poolest. Mina armusin seal maguskartuli friikartulitesse, mis olid Austraalias päris odavad ja väga maitsvad. Tellisime ka sellised kokteild millel nimeks Great Barrier Reaf, täitsa hea maitsega oli.
 |
| Great Barrier Reaf kokteil |
Pärast sööki jalutasime mööda promenaadi edasi ja jõudsime rannas olevale vaateplatvormile, kus avanes ka ilus vaade lähiümbrusse. Tagasi hotelli ei viitsinud enam kõmpida ja tellisime uberi. Uberi juht oli oma auto jõuluteemaliselt ära kaunistanud ja pakkus isegi kommi. Lasi meile ka Austaalia Jingel Bellsi 😃
Järgmisel päeval oli meie hotelli lähedal laadapäev, sest oli pühapäev. Seal müüdi igasuguseid asju nagu laadal ikka ning me ostsime värskelt pressitud suhkruroo jooki. Onu lasi suhkruroo mingist metallist läbi ja sealt tuli puhas vesi välja. Ta lisas ka laimi ning kokkuvõttes oli megahea jook. Enne bussipeale minekut tahtsime veel randa jõuda. Selleks tellisime jälle Uberi, kuna pidime oma kotid kaasa võtma. Seal linnas oli 2 randa, ühes kasutati võrke, et millimallikaid eemale hoida ja teine oli tehislikult ehitatud laguun, kus vesi tuli ka merest, kuid vahepeal olid mitmed filtrid. Ilm oli jälle mega palav ja palja jalu ei saanudki vette minna, sest betoon oli nii kuum.
Kokkuvõttes oli Townsvill täitsa mõnus chill koht ja ma meeldivalt üllatusin selles, kuna netist ei leidnud midagi väga erilist seal teha. Kui oleks ted
Comments