Vabatahtlike päästjate laager Aegnal

Ühe osana liitumises vabatahtlike päästjatega on mul võimalus suvel Aegna saarel valvata ehk siis reageerida saarel toimuvatele õnnetustele nii kaua kui mandrilt päästjad kohale jõuavad (metsatulekahjud, kulupõlengud, igasugused õnnetused). Et olla valmis igaks juhtumiks ning teada, kuidas olemasolevat varustust kasutada korraldatigi kõigile nii vanadele kui ka uutele olijatele ettevalmistav laager reede õhtust pühapäeva lõunani Aegna saarel. 

Start saarele toimus praamiga, mis väljus Linnahalli juurest. Sinna kohale jõudsin ma suuresti tänu google mapsile ning täpsemat asukohta eeldasin seljakottides inimeste järgi, kellel enamikel olid juba teetööliste riided (pääste vorm) seljas. Kuna selleks pidi minema kusagile Tallinna äärelinna, siis õnneks sain oma korraldaja kaudu saarele toimetatud. Praami nimi oli äkki „Vesta“ ja sisustuse poole pealt meenutasid istmed vanu maakonnaliinide pehmeid toole. Sinna ma suikusingi tunnikeseks magama, kuni maabusime Aegnal. Kotid saime kärusse visatud ning kõmpisime Aegna keskele majutuskohta, milleks oli loodumaja kämpingud. Päris naljakas oli üle pika aja jälle magamiskotis naris magada. Öösel oli veidike külma võitu ning pool ööd magasin ka jalad ristis, sest ei tahtnud välja külma kätte vetsu minna :D Mind valdas I maailma probleem – kas panna padi magamiskoti peakoha alla või peale, soovitan peale panna, soojem on ;)

Aegna lähistel on tihe Soome-Eesti praamiliiklus

Reede õhtul toimus siiski ka actionit. Kõigepealt nuumati meile söök sisse (väga hea oli) ja saime ise väljas nõusid pesta, peaaegu ürgne värk. Ma nii eeldasin, et saan kuivkäimlas käia, kuid isegi WC-d olid veega, kätepesu vesi oli külm. Saime enda nimega kleepsud rinda, sest kui aus olla, siis ma teadsin vb ainult paari nime. Nagu ikka sellistele võõraid inimesi täis üritusele minnes julgustan end, et tegemist ei ole mitte võõrastega, vaid sõpradega, keda ma ei ole lihtsalt veel kohanud. Ma sain endale hüüdnimeks maša ja seda üpriski enda süül. Nimelt on ühe tüübi nimi Sergei ja ma siis kommenteerisin kõrvalt, et serjoša „jah“ ning kui sildi kirjutaja minu nime küsis, siis demonstratiivselt ütlesin alguses „maša“ ja kuigi sain sildile ikka oma päris nime kirja, siis mõni ikka kutsus mind vahel mašaks.

Reede õhtul oli planeeritud saart tutvustav orienteerumislaadne mäng võistkondades. Kui ma WC-st kogunemispaika jõudsin, siis olid juba kõik uued meeskonda ära jagunenud ja ma ei teadnud maast ega ilmast. Nii saingi endale 4 staažikat meeskonnakaaslast ehk siis ega ma väga oma pead ei kasutanud, kus kohas mingi asi asub ja kuhu teed viivad :D Ülesanne oli siis kaardi järgi kohad üles leida, kus siis oli postikene, mille küljes silt kohta tutvustava tekstiga ja siis vanasõna, mille teemal pidime pildi tegema. Kokku oli vist punkte 9, aga 2 tk olid nii kaugel, et me normaalselt kõndides ei oleks sinna kuidagi jõudnud 2h jooksul ja siis oleksime saanud karistuspunktid. Huvitav, ma ei teagi, kes võitis selle mängu lõpuks. Meil olid ka ikka päris head pildid. Kokku kõmpisime siis vist kusagil 7km mööda saart ringi, täitsa tore oli oma kopse saastunud Tallinna õhust puhastada :P 

  

Õnnetus ei hüüa tulles!

  

Bemmi vennal ei olnud vastavat varustust ja politsei võttis kinni. Taga pool tuletõrje ja mina olin kiirabi.

 

Mina siis panin maja katuse põlema ja teised tulid sooja.

Siis kui liiga hilja kohale jõutakse.

 

Tulega oli miskit pistmist.

Mina pidin siis olema ainuke, kes naerab, teised tõsised.

 

Hädaabi, kõigil erinevad telefonid :D

 Kassid läksid puu otsa inimest päästma.

Tagasi kogunemispaika jõudes saime jälle süüa nii, et minu paastulaagrist ei tulnud midagi välja :D Mõni meeskond võttis seda ülesannet palju rahulikumalt ja jõudis kogunemispaika tund-poolteist hiljem. Õhtusse või pigem öösse oli planeeritud ka morse saatmine ümber saare. Me jaguneseim paari kaupa kusagil kümneks tiimiks ning üks neiu oli meeskonnajuht, kes organiseeris meid ümber saare erinevatesse punktidesse nii, et oleks näha eelneva ja järgnevad punkti taskulambi vilkumist. Omavahel ühenduse pidamiseks olid meil raadiosaatjad. Oli juba südaöö ja pidime passime ning ootama päris kaua, kuna olime üks viimaseid tiime. Leidsin rannast mingi puuliistu ja sellega siis sisustasin aega nt trips traps trulli (kuidas seda kirjutataksegi?! :D), ülespoomise mängimisega, lisaks veel hundirataste tegemine. Morse andmine toimus siis valgulambi kaudu vilgutades, erinevate järjestikuste vilgutamiste arv tähendas erinevat sõna, mille jaoks oli meil olemas kokku lepitud tähestik. Kuna meeskond, kes meile pidi sõna edastama ei saanud sellest aru, sest taustal vilkus mingi laev, siis lambist nägime meie üle eelmist meeskonda ja saime nii sõna kokku. Siiski kokkuvõttes sai sõnast „vesta“ sõna „vesi“ :D

 

Meeskondade jagunemine ümber Aegna saare 

Need päikeseloojangud Eesti saartel

Laupäeval toimusid siis õppused. Meid jagati meeskondadesse. Alguses oli ainult 3 naist, kuid lõunast liitus ka üks mees meiega. Tegemist oli siis nn 7 erineva väljakutsega, mis meile edastati raadiosaatja vahendusel. Iga väljakutse jaoks oli ette nähtud oma varustus. Iga väljakutse jaoks oli ette nähtud üks tund, kus alguses saime ise proovida ning hiljem seletati ja näidati meile, mida me oleksime võinud paremini teha. Kolm väljakutset oli enne ja neli pärast lõunasööki. 

I väljakutse – põleng mere ääres

Esimeseks väljakutseks oli metsatuka põleng mere ääres. Sinna sõitsime kohale ATV-ga mille kärus oli ujuvpump. Ma sain siis ilusti roolis olla, kuigi alguses väga ei mäletanud, kuidas see ATV-ga sõitmine käib :D Iseennast küll ei oleks rooli usaldanud. Kohale me igatahes jõudsime. Saime ka ujuvpumba tööle. Alguses hoidusin ma jalgu  märjaks tegemast, kuna oleksin pidanud siis terve päev märgade kossidega olema, kuid siis võtsin kossid jalast ära ja läksin jalgupidi vette. Vesi oli päris külm. Ujuvpump on siis selline pump, mille asetad vette ja see pumpab vett voolikusse, millega siis saab kustutada. 

  

Ujuvpumpa mereäärde toimetamas.

Ja saingi jala märjaks

II väljakutse – raadiosaatjad

Teise väljakutse ajal sai siis uuesti meelde tuletatud, kuidas raadiosaatjad töötavad ning kuidas saab raadiojaamu vahetada. Aegnal ei ole just kõige parem levi ja alati raadiosaatjad hakkavad piiksuma, kui levi kaob ära. Alguses arvasin, et see heli tähendab, et aku hakkab tühjaks saama. Raadiosaatja näeb siis välja nagu Nokia 6310 telefon. 

III väljakutse - pomm

Aegnal toimus vist teise maailmasõja ajal laskemoona hoiustamine, mis väidetavalt on endiselt kusagil sinna ladustatud ja nii leitakse ikka aegajalt saarelt mõned kahtlased esemed. Nii pidimegi ratastega sõitma labürindi juurde, kuhu olime saanud kutse, et leitud on pomm. Üks meie tiimi liige ei osanud jalgrattaga sõita ja nii ta kõndis jala. Huvitav, kas ma ka ei oskaks jalgrattaga sõita, kui ma ei oleks väiksena seda selgeks õppinud ning lapsena mul ei oleks olnud jalgratast?! Pommi korral siis pidime asuma ühendusse demineerijatega, kellele kirjeldama leitud eset ja võimalusel isegi pildi saata nii, et kõrvutad mingi asjaga nt tikutoosiga, et saaks hinnata eseme suurust. Kuna arvatavasti on see ese seal juba tükk aega passinud, siis otsest vajadust kaugel hiilimiseks ei ole. Samas peaks keegi jääma sinna objekti juurde valvesse nii kaua, kui demineerijad kohale tulevad. Seal siis tutvustasid demineerijad meile ka erinevaid lõhkekehi (juba lõhkenud) ja seletasid, kuidas eristada, juba välja lastud ja välja laskmata kehi. Sai ka proovida škutti. Täitsa põnev oli. Demineerijate nali on selline, et lõhkekehale lähenedes peab arvestama, mis kehapool sa tahad, et pärast alles jääks – must huumor :D

 

Lõhkekehi tutvustav loeng

IV väljakutse – neiu kukkunud kivide pealt

Neljandaks väljakuteks saime kõne, et neiu on turninud suurte rahnude peal ja kukkunud. Teepeal anti meile kaasa ka esmaabikott ja kanderaam. Kohale jõudes siis näitles üks neiu, et on šokis ja nägu oli tehtud veriseks. Ta nuttis ühte looma taga, mis pärimise peale selgus, et on tuhkur, kuid alguses oleks võinud arvata, et tegemist on väikse lapsega. Siis lendas kusagilt kohale ka üks mammi, kes näitles vene keelt kõnelevat turisti, kes hullult tahtis aidata ning meil oli väga raske temast lahti saada. Üritasime teda vee järgi saata, kuid ta ei võtnud väga vedu. Õnneks üks meie meeskonnast oli vene keelt kõnelev neiu ja tema tegeles mammiga. Kui aus olla, siis ma ei osanud sellises olukorras väga midagi teha. Esiteks öeldakse, et selliste õnnetuste korral võib olla seljavigastus ja nii väga liigutada ei tohi. Lõpuks siis pärast meie askeldamist saime kõrvaltvaatlejatelt õpetussõnad, mida oleks pidanud teisiti tegema. Näiteks tuleks olla ühenduses häirekeskusega, kes saavad juhendada. Meie meditsiinikohvris on ka üks ankeet, mida saab täita (ala vererõhk, temperatuur, pulssoksümeeter jne). Selle meditsiini kohvriga tuleks valvesse minnes tutvuda, sest ma väga küll ei teadnud, mis asjad seal on. Pärast harjutasime ka vigastatu raami peale panemist ja ümber õhkraamile (ei tea täpselt, kuidas seda nimetatakse) tõstmist. 

V väljakutse – mets põleb

Viiendaks saime väljakutse, et pumba jaama juures põleb. Sinna sõitsime kohale natuke suurema ATV-ga, millel on kindlasti ka oma nimi, mida ma ei mäleta. Igatahes oli sellel käru taga ning kaitsev raam ümber, mistõttu tuleks sellega sõites rihmad kinni panna. Ette mahub kolm tükki istuma. Tagasi sain sellega ise sõita – päris tore oli rallida sellega. Kohale jõudes olid seal kolm päästeameti tudengit, kes olid vene keelt emakeelena kõnelevad ja väga naljakad, sest kogu aeg hängisid kolmekesi koos nagu kolmikud :D Pidime siis kärust pumba tõstma pumbajaama veevõtukoha juurde ja ära ühendama. Siis käima tõmbama ja vahepeal ka voolikud ja jagajad omavahel kokku panema. Sain isegi selle pumba käimatõmbamisega hakkama, mis näeb välja nagu muruniiduki käivitamine :D

 

 See suurem ATV, millel pump taga

"Tuld" kustutamas :D

VI väljakutse – merehädaline

Kuuendaks väljakutseks pidime väntama sadama juurde, kus väidetavalt oli keegi kukkunud ja ei saa välja. Seal näitles siis keegi kalipsoga, et on jäänud vette hätta ja me pidime talle päästerõngast viskama või siis ühte nööri ja kaldale tõmbama. Seda päästerõngast oli päris raske visata ehk peab jõusaalis ikka vahepeal käima :D Ja siis valvesse minnes harjutama. Seda nööri oli ainult pärast tüütu jälle tagasi kerida nii, et ta uuesti vette visates sõlmes ei oleks. 

 

 Merehädalist abistamas

VII väljakutse – eksinud laps

Tegemist oli siin lambi väljakutsega, kus meile tegelikult seletati Aegna valve eeskirju ning räägiti üldisi fakte, mida peaksime teadma. Saime ka küsimusi küsida. 

 

Aegna nn "South beach!" 

Enne õhtusööki oli natuke vaba aega ja nii läksin Aegna lõunaranda. Seal olles kuulsime kõva pauku, millele linnas väga tähelepanu ei pööra, kuid saarel juba selliseid ei kuule. Selle suurema ATV-ga kohale jõudes selgus, et üks õppus jälle teoksil. Kohale jõudes tänasin ma autojuhti, et ta mind peale võttis ja ta vastas „Mille eest?!“. Jeerum, kas nii raske on lihtsalt öelda võta heaks, või pole tänu väärt. Ma olin esimest korda sõnatu, kuid see vist seotud mingi Eesti piirkonna kultuuriga äkki!? :D Igatahes kui ma sündmuskohale jõudsin, siis oli sõna otseses mõttes pauk juba käinud. Nimelt näideldi, et keegi oli astunud lõhkekeha peale ja pool säärt minema lennanud. Kuna ma hiljem jõudsin, siis alguses arvasin, et päriselt ei ole poolt säärt, kuid siis tundus, et kuidagi verd oli liiga vähe selle kohta. Tal oli lihtsalt jalg nii moodi püksisääre sisse murtud, et tundus reaalne. Nii siis harjutati, kuidas sellises olukorras käituda ning haavatu viidi ATV taga oleva kanderaamiga ära. Päris olukorras vist tuleks sellisele haavatule helikopteriga järgi. Lõunasöök oli hea nagu alati ja toimus ka laagri aktiivsema osa lõpetamine. Mina lahkusin pärast õhtusööki mootorpaadiga Rohuneeme sadamasse koos mõne teisega. Muidu õhtul toimus veel saarel eurovisiooni vaatamine ja grillpidu, millest oleks olnud tore osa võtta, kuid mis parata. Pühapäeval otseselt midagi erilist ei toimunud, vaadati väidetavalt helikopteriga veest päästmise õppust. Kokkuvõttes oli väga tore ja hariv laager ning Aegna on vahva saar =)

 Vaba tahe, ühine jõud!